Aleksandr Solženitsõn

Allikas: Vikitsitaadid
Aleksandr Solzhenitsyn 1974crop.jpg

Aleksandr Issajevitš Solženitsõn (11. detsember 1918 – 3. august 2008) oli üks tuntumaid vene kirjanikke ja dissidente.

Teosed[muuda]

Tsitaadid[muuda]

  • Jah, räägitakse küll, et rahvus ei loe midagi, et eks iga rahva seas ole halbu inimesi. Aga nii palju kui Šuhhov oli eestlasi näinud – paha inimest polnud nende sekka trehvanud.
  • Me oleme nii lootusetult inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast anname ära kõik – põhimõtted, oma hinge, esivanemate pingutused, kõik võimalused tulevastele põlvedele – et mitte ainult ohustada oma ebakindlat eksistentsi. Meis ei ole enam enesekindlust, ei uhkust ega südamesoojust.
    • Manifestist "Elagem ilma valeta!".[1]
  • Kommunismi loomust tuleb mõista. Ideoloogia ise, samuti kõik leninlikud kasvatused, ütlevad, et lolliks loetakse see, kes ei võta, mis lamab. Kui on võimalik – võta, kui on võimalik pealetungida – tungi. Kui aga on müür ees, tagane!
    • 1975. aastal USA-s peetud kõnest.[2]
  • Kommunistlikud valitsejad austavad ainult tugevust ja naeravad nende üle, kes neile pidevalt järele annavad.
    • 1975. aastal USA-s peetud kõnest.[2]
  • Mõtelda ei saa mitte üksi poliitilise arvestuse madalpinnal. Peab mõtlema ka, mis on aus, mitte üksi, mis on kasulik.
  • Lääne leidlikud juristid lõid termini "juriidiline realism". Sellega tahavad nad nüüd varjutada moraalset hinnangut. Peame tunnistama ka reaalsust, peame mõistma, et maades, kus valitseb vägivald, on ka loodud mingid seadused, milliseid on ka vaja tunnustada. Juristid arvavad, et õigus on kõrgemal moraalist. Õigus on midagi kindlat, moraal aga midagi ebamäärast.
  • Aga just ümberpöördult. Moraal on kõrgemal õigusest. Õigus on meie katse kuidagi kirjutada seadusteks osa sellest moraalist, mis on meist kõrgem. Meie püüame mõista seda moraali, tuua selle maa peale ja esitada seda seadustena. Mõnikord õnnestub see paremini, mõnikord halvemini, mõnikord on see vaid karikatuur moraalist. Kuid moraal on alati kõrgem õigusest.
    • 1975. aastal USA-s peetud kõnest.[3]
  • Nooruses lasus mul isa varase surma vari, kartsin et suren enne, kui jõuan midagi olulist kirjutada.
    • Intervjuust Der Spiegelile.[4][5]

Tsitaate tema kohta[muuda]

  • Aleksandr Solženitsõni suurteos annab ülevaate sotsialistliku hiigelriigi hävitus- ja karistussüsteemist. Seda raamatut võiks nimetada Nõukogude Liidu esimeseks tõeseks ajalooks, mis ei hõlma küll riigi elu kõiki külgi, kuid annab teadmise põhilisest. On väljendatud lootust (F. Iskander), et see päästab inimkonna igaveseks utoopilistest unistustest ja sotsiaalsetest eksperimentidest.[6]
  • Tuleb meelde, et mulle kinkis tema venekeelse raamatu Juhan Viiding. See jättis ka mulle erakordselt sügava mulje. Raamat rääkis emotsionaalsemas ja võimsamas vormis selle üle, mida ma pehmemal kujul olin kuulnud varemgi, ja mitte nii, et "kuramuse kommud", vaid palju laiemalt.
  • Andrei Sahharov oli oma tekstidega kuiv akadeemik, aga Solženitsõni roll on sarnane George Orwelli omaga. Solženitsõnile mõeldes võib öelda küll, et kunst suudab maailma muuta.
    • Rein Ruutsoo pärast kirjaniku surma 2008. aastal[7]

Viited[muuda]

  1. A. Solženitsõn. Elagem ilma valeta!. Kultuur ja Elu, 2/2006.
  2. 2,0 2,1 Reino Hein, Teed ja saatused, (Tartu: Greif, 2001), lk 474.
  3. Reino Hein, Teed ja saatused, (Tartu: Greif, 2001), lk 476.
  4. Aleksandr Solženitsõn: 20. sajandi kangelane. Eesti Ekspress, 7. august 2008.
  5. I Am Not Afraid of Death. Der Spiegel, 23. juuli 2007. (inglise)
  6. A. Solženitsõn, Gulagi arhipelaag. 1.-2. osa : kirjandusliku uurimuse katse. Tallinn: Eesti Raamat, 1990 (Tartu : Tartu trükikoda).
  7. Lahkus 20. sajandi suuremaid missioonitundega kroonikuid - Eesti Päevaleht, 5. august 2008

Vaata ka[muuda]

Välislingid[muuda]