Gulagi arhipelaag

Allikas: Vikitsitaadid

"Gulagi arhipelaag" on Aleksandr Solženitsõni suurteos, mis annab ülevaate sotsialistliku suurriigi hävitus- ja karistussüsteemist.[1]

  • Häbi on olla venelane, kui istud eestlasega ühes kongis.
    • Hilisemast trükist on see lause autori nõudel eemaldatud.[2]

Esimene ja teine osa[muuda]

  • Pühendan
    kõigile, kelle elu sellest rääkimiseks napiks jäi.
    Ja andku nad mulle andeks,
    et ma kõike pole näinud,
    et mul kõik pole meelde tulnud,
    et ma kõike pole taibanud.
    • Lk 5

Esimene osa – Vanglatööstus[muuda]

  • Selle ülevaate puhul on kõige raskem algus. Nii sellepärast, et mida kaugemale aastakümnete taha, seda vähem on järele jäänud tunnistajaid, mälestused on kustunud ja ähmastunud, kroonikaid aga pole või nad on luku taga. Kui ka sellepärast, et pole päris õiglane vaadelda siin ühes reas erilise kalestumise aastaid (kodusõda) ja esimesi rahuaastaid, kus oleks oodanud halastust.
    • lk 30, 2. peatükk "Meie kanalisatsiooni ajalugu"
  • Sügisel aga, kui Oktoobri 20. aastapäevaks oodati lootusrikkalt suurt üldist amnestiat, lisas naljahammas Stalin kriminaalkoodekssisse seninägematud karistusmäärad – 15, 20 ja 25 aastat.
    • lk 63
  • Kõik, kes olid jäänud okupeeritud territooriumile, tahtsid siiski elada ja tegutsesid ning võisid koos igapäevasega leivaga teoreetiliselt välja teenida ka tulevase kuriteokoosseisu: kui mitte just kodumaa reetmise, siis vähemalt vaenlase abistamise. Aga praktiliselt piisas siiski sellest, kui märgiti okupeeritud territooriumil viibimine ära passi seerias, kõikide arreteerimine poleks olnud majanduslikult otstarbekas – liiga laialdased maa-alad oleksid jäänud inimtühjaks. Üldise teadlikkuse tõstmiseks piisas sellest, kui istuma panna vaid mingi protsent – süüdlasi, poolsüüdlasi, veerandsüüdlasi ja neid, kes nendega ühel nööril pesu kuivatasid.
    • lk 73
  • Aga aja nõuded, nagu Stalin neid mõistis, muutusid, ja see kümme aastat, mis julma sõja eelõhtul tundus olevat piisav, jättis nüüd, pärast maailmaajaloolist võitu, mannetu mulje.
    • lk 78
  • See Stalini uus liin – et nüüd, pärast võitu fašismi üle, tuleb istuma panna energilisemalt, rohkem ja kauemaks kui kunagi varem – kajastus kohe poliitiliste puhul.
    • lk 79
  • Pärast suurt Euroopa segadust õnnestus Stalinil 1948. aastaks uuesti kindlalt kapselduda, lüüa peale madalam lagi ja tihendada selles suletud ruumid endine, 1937. aasta atmosfäär.
  • Vood sarnanesid 1937. aasta voogudega, karistusajad aga erinesid: nüüd polnud standardiks enam patriarhaalne tšervoonets, vaid uus stalinlik veerandik. Nüüd peeti kümmet aastat juba l a p s e m ä n g u k s.
    • lk 80
  • Ja veel oleks väär omistada 37-ndale aastale "avastust", et süüdistatava ülestunnistus on tähtsam kui ükski tõend või fakt. See seisukoht kujunes välja juba 20-ndatel aastatel. 1937. aastat aga tähistab lihtsalt Võšinski hiilgava õpetuse küpsemine. Muide, tol ajal tutvustati seda ainult uurijatele ja prokuröridele, et kinnitada nende vaimu, meie aga kõik ülejäänud, saime sellest teada alles kakskümmend aastat hiljem, alles siis, kui seda hakati ajaleheartiklite kõrvallausetes ja alalõikudes hukka mõistma nagu ammu ja laialt teadaolevat asja.
  • Selgub, et sel julma mainega aastal rõhutas Andrei Januarjevitš (küll tahaks kohmata Jaguarjevitš) Võšinski nõtkeima dialektika vaimus (mida me ei luba ei riigialamaile ega nüüd ka elektronarvuteile, sest nende jaoks jah on jah ja ei on ei), et inimkond ei jõua iial absoluutse, vaid ainult suhtelise tõeni. Ja sellest lähtudes astus ta sammu, mida juristid polnud kahe tuhande aasta jooksul julgenud teha: et järelikult ei saa ka tõde, milleni jõutakse uurimisel ja kohtus, olla absoluutne, vaid ainult suhteline. Sellepärast ei saa me surmaotsusele alla kirjutades nagunii absoluutselt, vaid ainult teatava tõenäosusastmega, mõnesuguste reservatsioonidega, teatavas mõttes veendunud olla, et me hukkame süüdlasi.
  • Siit siis ülimalt asjalik järeldus: et pole tarvis aega raisata ja otsida absoluutseid süütõendeid (tõendid on kõik suhtelised) ja usaldatavaid tunnistajad (nad võivad ka üksteisele vastu rääkida). Süüd tõendavad asjaolud on suhtelised, ligilähedased, uurija võib neid leida ka ilma tõendite ja tunnistajateta, kabinetist väljumata, "tuginedes peale oma mõistuse ka veel oma parteilisele vaistule, oma kõlbelistele jõududele" (see tähendab täissöönud, väljamaganud ja läbipeksmata inimese üleolekule) "ja oma loomusele" (see tähendab sisemisele julmusele)!
  • Muidugi oli see sõnastus Lācise instruktsioonist võrratult elegantsem. Aga sisu oli seesama.
    • lk 87, 3. peatükk "Juurdlus"
  • Kui tõesti oleksid ainult õelad inimesed, kes teevad kusagil õelaid musti tegusid, ning oleks ainult vaja nad meist, ülejäänutest, lahutada ja hävitada. Aga piir, mis lahutab head kurjast, läheb läbi igaühe südamest. Ja kes on valmis hävitama osakest omaenda südamest?
  • Kuni üks süda elab, liigub see piir temas, kord rõhub peale rõõmutsev kurjus, kord annab see ruumi koitvale headusele. Üks ja seesama inimene on eri eas, eri eluseikades hoopis erisugune. Vahel on ta lähedal saatanale. Ja vahel ka pühakule. Ainult nimi ei muutu ja selle arvele läheb kõik.
    • lk 137, 4. peatükk "Sinised kandid"
  • Ideoloogia on see, mis annab kurjuse tegudele otsitava õigustuse ning kurjategijale vajaliku kestva kindluse. Seesama ühiskonnateooria, mis õigustab tema tegusid nii tema enda kui ka teiste silmis, nii et ta ei kuule etteheiteid ega needmisi, vaid talle saab osaks kiitus ja austus. Sel moel leidsid inkvisiitorid endale tuge kristlusest, võõraste maade vallutajad oma kodumaa vägevuse põlistamisest, kolonisaatorid tsiviliseerimismissioonist, natsid rassist, jakobiinid ja bolševikud võrdsusest, vendlusest ja tulevast sugupõlvede õnnest.
    • lk 142
  • Tänu I d e o l o o g i a l e sai XX sajandile osaks kogeda kurjust, mille ohvreid loendatakse miljonites. Sellest ei saa mööda minna, seda ei saa ümber lükata ega maha vaikida – kuidas me julgeksime siis väita, et kurjategijaid pole olemas? Kes olid siis need, kes need miljonid hävitas? Kui poleks kurjategijaid, ei oleks olnud Arhipelaagi.
    • lk 142
  • Füüsika tunneb nähtusi, millel on iseloomulik lävi. Need on nähtused, mida ei eksisteeri, kuni pole ületatud mingi kindel, loodusele teada olev, looduse poolt salakirja peidetud lävi. Liitiumi võib ükskõik kui kaua mõjutada kollase valgusega – ta ei loovuta elektrone, aga vaevalt süttib nõrguke helesinine kiir – ja nad on väljas (fotoefekti lävi on ületatud)! Jahuta hapnikku alla saja kraadi, suru teda kokku kuidas tahes – gaas püsib, ei vannu alla. Aga niipea kui on saavutatud miinus sada kaheksateist – ta voolab, on vedelik.
    Ilmselt on kurjusel samuti oma lävi. Jah, inimene kõhkleb ja viskeb kogu oma eluaja hea ja kurja vahel, ta libiseb, langeb, püüdleb jälle ülespoole, kahetseb, vajub uuesti pimedusse, aga kuni pole ületatud kurjuse lävi, on tagasipöördumine veel võimalik, ta kuulub veel meie lootuse piiridesse. Aga kui ta kurjade tegude kuhjumise või nende äärmuslikkuse tõttu või võimutäiuse najal astub üle läve – on ta inimkonnast lahkunud. Ja võib-olla ei ole tal enam tagasiteed.
    • lk 142–143
  • Kõige iidsematest aegadest saadik on õiglus inimeste silmis olnud kaheosaline kontseptsioon: voorus võidab ja kurjus saab karistada.
  • Meil on õnne olnud, me oleme ellu jäänud ja ära oodanud aja, mil voorus küll ei võidutse, kuid talle ei kihutata ka alati koeri kallale. Läbipekstud ja armetul voorusel on lubatud oma räbalates sisse astuda ning nurgas istuda – seni, kuni ta häält ei tee.
  • Ent keegi ei julge lausuda sõnakestki kurjuse kohta. Jah, voorust mõnitati tõesti, aga kurjus ei olnud selle juures. Jah, nii ja nii mitu miljonit niideti maha – aga mitte keegi pole selles süüdi. Ja kui keegi piiksatab: "Aga kuidas jääb n e n d e g a, k e s...", tuleb vastus igast küljest, etteheitvalt ja algul sõbralikult: "Mis te nüüd räägite, seltsimehed! milleks vanu haavu lahti kiskuda." (Koguni Ivan Denissovitši" ilmumisel protestisid sinikantidest pensionärid just sedaviisi, et milleks osatada laagris olnute haavu? Anti mõista, et just neid on tarvis säästa!) Pärast võetakse malakas appi: "Vait närakad! Jäite õigel ajal auku ajamata ja nüüd on kari kokku rehabiliteeritud!"
    • lk 143
  • Kividel, mis on laotud alusmüüri, on määratud ägada ja maa sisse vajuda, nemad ei krooni hoone tippu. Kuid need, kes mõttetult hüljatuna olid surma minnes seadnud oma pea ja ribid vastu selle sõja esimestele löökidele, et ära hoida võõra väe võitu, nemad ei tohtinud isegi auga alusmüüri maetud olla.
    • lk 189, 6. peatükk "Too kevad"
  • Minu enda vanglasse sattumise lugu paistis mulle tühine, ma ei leinanud enam oma mahakistud paguneid. See oli pelk juhus, et mina ei sattunud sinna, kus olid olnud need mu eakaaslased. Ma mõistsin, et mu kohus on ka oma õlg nende ühise taaga alla toetada ja kanda, kuni viimanegi jõud otsa saab ja koorem meid maha rutjub.
  • Ma tundsin nüüd, nagu oleksin minagi koos nende meestega Solovjovi koolmel, Harkovi rõngas või Kertši kivimurdes vangi langenud; käed selja taga, kandsin ma oma nõukoguliku uhkuse koonduslaagri okastraadi taha; seisin tundide kaupa pakase käes ootamas kulbitäit jahtunud ersatskohvi, ning jäin katlani jõudmata laibana maha; kaevasin 68. ohvitserilaagris (Suwalkis) käte ja katelokikaanega kellakujulist (ülalt kitsamat) auku, et ei peaks talve lageda taeva all veetma; ja minu juurde roomas nagu metsloom teine vang mu kaenla alt alles sooja liha järama, kui ma jahtudes maas lamasin; ja näljast teritunud teadvuse iga uus päev tüüfusebarakis või kõrvalasuva inglaste laagri okastraadi ääres, tõi mu surevasse ajju ühe selgema mõtte: Nõukogude Venemaa on lahti öelnud oma surevatest lastest. "Venemaa uhked pojad" kõlbasid talle, kuni nad tankide alla heitsid, kuni veel sai neid rünnakule ajada. Aga hakata neid vangis toitma? Ülearused suud. Ja häbistavate kaotuste ülearused tunnistajad.
    • lk 191
  • Mõnikord me püüame valetada, aga Keel ei lase meil seda teha. Neid inimesi nimetati reeturiteks, kuid sellega ühenduses sündis keelevääratus – uurijate, prokuröride ja kohtunike keeles. Süüdimõistetud ise, kogu rahvas, kõik ajalehed kordasid seda viga ja jäädvustasid selle, kuulutades tahtmatult tõde: taheti öelda, et nad on reetunud Kodumaa, kuid mitte keegi ei öelnud ega kirjutanud isegi kohtumaterjalides teisiti kui "Kodumaa reeturid".
  • Sõna oli öeldud! Nad ei olnud reetnud t e d a, nad olid t e m a reeturid. Mitte nemad, õnnetud, ei olnud Kodumaad reetunud, vaid arvestav Kodumaa oli reetnud nemad, ja koguni k o l m e k o r d s e l t.
    • lk 191
  • Esimest korda reetis ta nad andetult lahinguväljal – kui Kodumaa poolt armastatud valitsus tegi kõik, mis oli tema võimuses, et sõda kaotada: hävitas kindlustusvööndid, seadis lennukid löögi alla, demonteeris tankid ja suurtükid, võttis sõjaväelt arukad kindralid ja keelas armeedel vastupanu osutada. Sõjavangid oli need, kelle kehadega võeti vastu esimene löök ja peatati Wehrmacht.
    Teist korda reetis Kodumaa nad südametult, jättes nad vangi surema.
    Ja nüüd reetis ta nad alatult kolmandat korda, peibutades neid emaarmastusega ("Kodumaa on andeks andnud! Kodumaa kutsub!") ning heitis neile silmuse kaela juba piiril.
    Missugune miljonikordne alatus: reeta oma sõjamehed ja kuulutada siis just nemad reeturiteks?!
    • lk 191–192
  • Geniaalse Strateegi lühike jäme sõrm saatis töntsilt kaardil roomates 1941. a. üheainsa liigutusega üle Kertši väina – mõttetult, ainult efektse uusaastateate jaoks – sada kakskümmend tuhat meie meest – peaaegu sama palju, kui venelasi üldse Borodino lahingus oligi – ja laskis neil kõigil ilma lahinguta sakslaste kätte langeda. Ja ometi ei ole miskipärast hoopiski tema reetur, vaid on nemad.
    • lk 192
  • Niisiis, missugused teed olid avatud vene sõjavangile? Seaduslik oli ainult üks – heita maha ja lasta end surnuks tallata. Iga rohuliblegi püüdleb hapra kõrrena elu poole. Ainult sina ei tohi – heida maha ja sure tallatuna. Hilja küll – aga sure nüüd, kui sa ei suutnud lahinguväljal surra, ja siis ei anta sind kohtu alla.
    • lk 194
  • Stalini hullumeelsuse üheks põhitunnuseks oli spionomaania. Stalinile näis, et tema riik kubiseb spioonidest. Kõik hiinlased, kes elasid Nõukogude Kaug-Idas, said spioonide punkti 58-6, nad viidi põhjapoolsetesse laagritesse ja suretati seal. Sama saatus tabas ka Kodusõjast ostvõtnud hiinlasi, kui nad ei taibanud õigel ajal jalga lasta. Mitusada tuhat korealast saadeti välja Kasahstani, ikka sellesama kahtlustuse põhjal. Kõik Nõukogude kodanikud, kes olid kunagi viibinud välismaal, olid kunagi aeglustanud sammu "Inturisti" hotelli ees, olid kunagi sattunud ühele fotole mõne väljamaa näoga või ka ise mõnd linnahoonet fotografeerinud (Kuldväravat Vladimiris) – nad olid kõik süüdi sellessamas kuriteos. Kõik arvukad välismaa kommunistid, kes olid jäänud Nõukogude Liitu toppama, kõik Kominterni suured ja väikesed tegelased ühegi erandita, isiklikku eripära arvestamata, leiti olevat süüdi ennekõike spionaažis. Ja läti kütte, revolutsiooni algaastate kõige ustavamaid tääke, süüdistati samuti spionaažis, kui nad 1937. aastal kõik järjest istuma pandi. Näib, nagu oleks Stalin pea peale pööranud ja veel mitmekordistanud Katariina kuulsa ütlemise: ta eelistas pigem üheksasada üheksakümmend üheksa süütut vanglas määndada kui üheainsagi ehtsa spiooni minema lasta.
    • lk 197
  • Sõnal "vlassovlane" on meie maal samasugune kõla nagu sõnal "mustus", näib, nagu määriksime oma suu juba ainuüksi selle väljaütlemisega, ning keegi ei söanda öelda paari-kolme lausetki, kus "vlassovlane" oleks aluseks.
    • lk 213
  • OSO-d ei mainita kuskil, ei konstitutsioonis ega koodeksites, ometi osutus see kõige käepärasemaks kotlemasinaks – oli alati töökorras, vähenõudlik ega vajanud määret seaduste näol. Koodeks eksisteeris omaette ja OSO omaette ning jahvatas nobedalt hoopis ilma koodeksi kahesaja viie paragrahvita, neid kasutamata ja isegi mainimata.
    Või nagu laagris naljaga pooleks öeldi: kust pole võtta, sealt ei võta kohuski, sealt võtab OSO.
    • lk 230, 7. peatükk "Masinaruumis"
  • OSO-l oli veel üks tähtis eelis, ja nimelt see, et tema määruste puhul ei olnud võimalik edasi kaevata – polnud ühtegi instantsi, mis oleks seisnud temast kõrgemal või madalamal. Ta oli allutatud siseministrile, Stalinile ja Saatanale.
    • lk 231
  • OSO suureks vooruseks oli veel kiirus: seda piiras vaid kirjutusmasinate suutlikkus.
    • lk 231
  • Ja lõpuks, OSO-l ei olnud vähimatki vajadust süüdistatavat palgest palgesse näha (nii vähenes vanglatevaheline transpordi koormus), tal ei olnud vaja isegi fotot. Vanglate suure ülekoormuse ajal oli see soodus veel sellegi poolest, et pärast uurimise lõppu ei pruukinud kinnipeetav enam vangla põrandapinda oma isiku all kinni hoida ega priileiba süüa – ta suunati otsekohe laagrisse ausat tööd tegema. Väljavõtte koopiat võis ta ka hoopis hiljem lugeda.
    • lk 231
  • Ega kohtunik polegi see, kes kohut mõistab – kohtunik võtab ainult palka vastu, kohut mõistab instruktsioon!
    37. a. instruktsioon: kümme – kakskümmend – mahalaskmine.
    43. a. instruktsioon: kakskümmend sunnitööd – poomine.
    45. a. instruktsioon: igale näole kümme pluss viis aastat kodanikuõigustest ilmajätmist (tööjõud kolmeks viisaastakuks).
    49. a instruktsioon: igale näole kakskümmend viis (ja nii võis tõeline spioon – Schultz, Berliin, 1948 – saada kümme aastat, aga Günther Waschkan, kes polnud iial spioon olnud – kakskümmend viis (sest see oli laine, 1949. aasta).
    • lk 236; paksus kirjas rõhutused on A. Solženitsõni enda rõhutused; selguse mõttes on erinevate aastate instruktsioonid eraldatud reavahetusega
  • Igaüks neist on julge, kuni ta on üldise masinavärgi märkamatu osa. Aga niipea kui temale langeb isiklik vastutus, niipea kui valgusekiir temale koondub – kahvatab ta ja saab aru, et temagi on vaid tähtsusetu kübe ja võib iga hetk kõige tühisemalgi põhjusel libastuda.
    • lk 238–239
  • Me unustame kõik. Me ei mäleta olnut, ajalugu, vaid ainult seda sissetambitud punktiiri, mida ongi tahetud lakkamatu tampimisega meie mällu taguda.
  • Ma ei tea, kas see on kogu inimkonna omadus, kuid meie rahva loomuomadus on see küll. Kahetsusväärne loomuomadus. Võib-olla tuleneb see headusest, kuid kahetsusväärne on see ikkagi. Sest see teeb meist kerge saagi valetajatele.
    • lk 242

Teine osa – Igiliikumine[muuda]

  • Mis on elus kõige olulisem, milles seisnevad kõik tema mõistatused – tahate, ma puistan selle praegu teie ette? Ärge ajage taga viirastusi – varandust ja aunimetusi: selle saavutamiseks kulutatakse aastakümneid närve ja see kõik konfiskeeritakse ühe ööga. Olge tasakaalukalt elust üle – ärge peljake õnnetust ja ärge igatsege õnne, sest niikuinii ei kesta kibedus igavesti ega saa magusa mõõt täis. Aitab ju küll, kui külm teid ära ei võta ja kui nälg ja janu ei kärista teie sisikonda. Kui teie selgroog pole murtud, kui teie mõlemad jalad suudavad käia ja mõlemad käed painduvad, kui teie mõlemad silmad näevad ja mõlemad kõrvad kuulevad – miks peaksite te siis veel kellelgi kade olema? Milleks? Teiste kadestamine hävitab kõige rohkem meid endid. Hõõruge oma silmad selgeks ja peske puhtaks oma süda – ja hinnake üle kõige neid, kes teid armastavad ja on teie vastu heatahtlikud. Ärge solvake neid, ärge riielge nendega, ärge iialgi lahkuge neist vihameeles; te ju ei tea, võib-olla on see teie viimane tegu enne arreteerimist ja te jäätegi niisugusena nende mällu!
    • lk 468, 4. peatükk "Saarelt saarele"

Kolmas ja neljas osa[muuda]

Kolmas osa – Hävitamis- ja töölaagrid[muuda]

  • Kõik, mis peab endale selles osas koha leidma, on pilguga haaramatu. Et selle kõige metsikut mõtet tabada ja kokku võtta, peaks laagrites mitu elu vastu pidama – nendessamades laagrites, kus soodustusteta ei ole võimalik ühtainsatki karistusaega lõpuni kanda, sest need laagrid on sisse seatud hävitamiseks.
    Seetõttu: kõik, kes on sügavamalt ammutanud, kes on täiemat mõõtu tunda saanud – nad on juba hauas, nad ei räägi enam. Peamist nendest laagritest ei räägi enam keegi kunagi.
    Üksildasele sulele on selle ajaloo ja selle tõe kogu maht üle jõu käiv. Mul on korda läinud ainult läbi vaatepilu Arhipelaagile pilku heita, see pole tornist tehtud ülevaade. Kuid õnneks on pinnale pääsenud või pääsemas veel mõned raamatud. Võib-olla tunnetab lugeja Šalamovi "Kolõma juttudes" tõesemalt Arhipelaagi halastuseta vaimu ja inimliku meeleheite piiri.
    Ja eks tunne mere maiku ka ühestainsast sõõmust.
    • lk 7, pühendus

Viies, kuues ja seitsmes osa[muuda]

Viies osa – Sunnitöö[muuda]

  • Venemaa on püsinud üksteist sajandit, on näinud palju vaenlasi ja pidanud palju sõdu. Aga kas Venemaal on palju äraandjaid olnud? Karjakaupa reetureid. Ei ole nagu. Ja ei ole nagu ka vaenlased süüdistanud vene iseloomu äraandlikkuses, tuulelipluses, truudusetuses. Ja seda kõike vana, töörahvale, nagu öeldakse, vaenuliku korra ajal.
    Siis aga algas kõige õiglasema korra ajal kõige õiglasem sõda – ja äkki lükkas meie rahvas ette kümneid ja sadu tuhandeid äraandjaid.
    • lk 14, 1. peatükk "Hukkumisele määratud"
  • Kuni meil jõudu oli, kägistasime kõiki neid õnnetuid, kiusasime taga, ei võtnud tööle, ajasime korterist välja, sundisime hinge vaakuma. Niipea kui ilmnes meie nõrkus, nõudsime otsekohe, et nad unustaksid kõik neile tehtud kurja, unustaksid oma vanemad ja lapsed, kes olid surnud tundras nälga, unustaksid mahalastud, unustaksid laostamise ja meie tänamatuse, unustaksid NKVD ülekuulamised ja piinamised, unustaksid näljalaagrid ja läheksid jalamaid partisaniks, põranda alla, kaitsma Kodumaad, hoolimata oma elust (kusjuures, meie ei pidanud muutuma! Ja keegi ei andnud neile lootust, et me tagasi tulles kohtleme neid kuidagi teisiti, kui et hakkame neid jälle taga kiusama, jälitama, vangi panema ja maha laskma).
    • lk 16
  • Võib-olla on lõpuks siiski õiglane oletada, et nii nagu meil on valus, kui tallatakse jalge alla meid ja seda, mida me armastame, nii on valus ka neil, keda meie jalge alla tallame? Võib-olla oleks lõpuks siiski õiglane tunnistada, et neil, keda me hävitame, on õigus meid vihata? Või ei, ei ole õigust? Nad peavad tänulikult surema?
    • lk 17
  • Need inimesed, kes olid oma nahal tunda saanud kahtkümmend nelja aastat kommunistlikku õnne, teadsid juba 1941. aastal seda, mida ei teadnud veel keegi maailmas: et kogu maakeral ja kogu inimkonna ajaloos pole olnud õelamat, verisemat ja ühtlasi kaval-riukalikumat režiimi kui bolševistlik, mis ise nimetab end "nõukogulikuks". Et ei piinatute arvu, pikkadeks aegadeks juurdumise, mõtte ulatuvuse ega läbinisti unifitseeritud totalitaarsuse poolest ei saa temaga võrrelda ühtegi teist režiimi maa peal, isegi mitte õpilaslikku Hitleri režiimi, mis selleks ajaks oli Läänel silmi pimestanud.
    • lk 24
  • Eriti lähevad mulle hinge eestlased ja leedulased. Kuigi ma istun nendega võrdsetel alustel, on mul nende ees nii häbi, nagu oleksin mina nad istuma pannud. Rikkumata, töökad, sõnapidajad, malbed, – mille eest on ka nemad samade neetud labade jahvatada kistud? Kedagi nad ei puutunud, elasid vaikselt, mõistlikult ja meist kõlbelisemalt, – ja süüdi on nad ainult selles, et nad elavad meie küünarnuki all ja lahutavad meid merest.
    • lk 36, 2. peatükk "Revolutsiooni tuulepuhang"
  • "Häbi on olla venelane!" hüüdis Herzen, kui me Poola kägistasime. Veel suurem häbi on olla nõukogude inimene nende vagurate kaitsetute rahvaste ees.
    • lk 36š-37
  • Vastassuunast, Karabassi tapivanglast tulijad tõid kuuldusi, et seal riputatakse juba välja lendlehti: "Kaua me kannatame!" Me kütsime üksteist selles meeleolus üles, ja kui meid, haudunud ja higistavat liha, tambiti ja topiti palavas Omski öös vangiautosse, siis me karjusime valvuritele auto sisemusest: "Oodake, raisad!" Küll Truman teile näitab! Viskab teile aatompommi vastu pead!" Ja valvurid vaikisid arglikult. Ka neile tajutavalt kasvas meie surve ja, nagu me tajusime, meie tõde. Ja me olime nii tülpinud tõde taga nõudmast, et meil polnud kahju ka ise koos timukatega ühe ja sama pommi läbi tuhaks põleda. Me olime selles äärmuslikus seisundis, kus pole midagi kaotada.
    • lk 41
  • Üldinimlik päästev reegel – "maaslamajat ei lööda" – stalinlikul sunnitööl ei kehti! Meil pekstakse maaslamajat nimme. Seisja pihta aga lastakse.
    • lk 122, 6. peatükk "Põhimõtteline põgeneja"
  • Kas see pole XX sajandi põhiküsimus: kas tohib täita käske, usaldades oma südametunnistuse teiste kätte? Kas võib elada nii, et sul ei ole oma ettekujutust heast ja kurjast ja sa võtad selle kirjalikest instruktsioonidest ja ülemuste suulistest juhtnööridest. Vandetõotus? Need pühalikud loitsud, mida tuuakse kuuldavale hääle värinal ja mis on mõeldud selleks, et kaitsta rahvast kurjategijate vastu – kui kerge on neid rakendada kurjategijate teenistusse ja rahva vastu!
    • lk 186, 9. peatükk "Automaadiga pojukesed"
  • Muidugi, ei kaasaegseid ega ajalugu ei jäta arvestamata süühierarhiat. Muidugi, kõigile on selge, et nende ohvitserid on rohkem süüdi; nende operatiivvolinikud veel rohkem; instruktsioonide ja käskkirjade kirjutajad veel rohkem, ja need, kes teevad korralduse neid kirjutada, kõige rohkem.
    Aga ei tulistanud, ei valvanud, ei hoidnud automaati laskevalmis siiski mitte nemad, vaid – poisid! Maaslamajaid peksid saapaga pähe siiski poisid!
    • lk 186

Kuues osa – Sundasumine[muuda]

  • Ilmselt mõtles inimkond sundasumise välja enne kui vangipanemise. Hõimust väljaajamine oli ju ka juba asumiselesaatmine. Juba õige varakult taibati, kui raske on inimesel hakkama saada tavalisest ümbrusest ja elukohast lahtirebituna. Kõik on teisiti, kõik on võõras ja ei klapi, kõik on ajutine, miski pole päris, isegi kui ümberringi kõik haljendab ja ei ole igikeltsa.
    • lk 275, 1. peatükk "Sundasumine esimestel vabadusaastatel"
  • Ütleme üldistatult: kui režiim on ebaeetiline, siis on alamad vabad kõigist kohustustest tema suhtes. K u i v õ r d peab küll elu maa peal köndistama, et tuhanded vangikambrites, kongides ja vagunites palvetaksid: puhkeks ometi hävitav aatomisõda kui ainus väljapääs?!
    • lk 325, 4. peatükk "Rahvaste asumiselesaatmine"
  • Kus kohal on maa peal niisugune kõrb, mida sakslased ei suudaks õitsvaks aiaks muuta? Mitte asjata ei öeldud endisel Venemaal: sakslane on nagu pajuoks, pista ta kuhu tahad, ta võtab kohe juured alla.
    • lk 329

Seitsmes osa – Stalinit ei ole[muuda]

  • Muidugi me ei kaotanud lootust, et kunagi meist räägitakse: sest varem või hiljem hakatakse rääkima kõigest, mis ajaloos on olnud. Aga me kujutasime ette, et see aeg on veel väga kaugel, et see sünnib pärast seda, kui suurem osa meist on surnud. Ja hoopis muutunud oludes. Mina ise lugesin end Arhipelaagi kroonikuks, muudkui kirjutasin, kirjutasin; aga ei lootnud ka suurt midagi oma eluajal trükis näha.
    • lk 387, 1. peatükk "Üle õla tagasi vaadates"
  • Tuleb arvata, et erilaagrid olid Stalini hilisema ea mõistuse lemmiklapsi. Pärast nii paljusid kasvatus- ja karistusalaseid otsinguid oli lõpuks sündinud see küps täiuslikkus: see üksluine, nummerdatud, liigendatud organisatsioon, mis oli psühholoogiliselt emakesest Kodumaast juba lahutatud, millel oli sissepääs, aga millel ei olnud väljapääsu, mis neelas ainult vaenlasi ja andis välja ainult tootmissaadusi ja laipu. Raske on endale isegi ette kujutada seda loojavalu, mida Kaugelenägelikul Ehitajal oleks tulnud taluda, kui ta oleks pidanud olema ka veel oma selle suure süsteemi pankroti tunnistajaks. See vappus juba tema eluajal, raksatas aeg-ajalt ja kattus pragudega, aga tõenäoliselt laagrite süsteem, mis oli algul inertne, vähe liikuv ja mitte kuigi ähvardav, kuumenes kiiresti sisemiselt ja jõudis mõne aasta jooksul vulkaanilise laava seisundisse. Oleks Korüfee elanud veel aasta-poolteist, poleks enam kunagi saanud tema eest varjata neid plahvatusi ja tema väsinud raugaajule oleks laskunud veel uue otsuse vastuvõtmise paine: kas loobuda oma lemmikideest ja laagrid uuesti segi lüüa või, vastupidi, viia see lõpuni ja lasta kõik need tuhanded tähtühikud süstemaatiliselt maha.
    Aga suure häälega taganutetult suri Mõtleja natuke aega enne seda. Ja ära surnud, vedas ta kangestuva käega endale kolinal järele ka oma veel punapõskse, veel tulvil jõudu ja tahet kaasvõitleja – kõige laialdasemate, keerulisemate ja lahendamatumate siseasjade ministri.
    • lk 404, 2. peatükk "Valitsejad vahetuvad, arhipelaag jääb"

Viited[muuda]

  1. A. Solženitsõn, Gulagi arhipelaag. 1.-2. osa : kirjandusliku uurimuse katse. Tallinn: Eesti Raamat, 1990 (Tartu : Tartu trükikoda). Lk 496
  2. Elagem ilma valeta! Postimees, 5. august 2008.
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel