Johan Laidoner

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Johan Laidoner (12. veebruar 1884 – 13. märts 1953) oli Vene Keisririigi ja Eesti sõjaväelane ning Eesti poliitik.

Riiklik iseseisvus on iga kultuuriliselt arenenud rahva suurim ideaal, ilusam paleus.^[1]

See, mida me siin 20 aastaga suutsime ära teha, peaks meid veel vähemalt sada aastat elus hoidma.
- Väidetavalt 1940. aasta 17. juunil Narvas Vene vägede sissemarssi vaadates.^[2]
[Inimesed] surevad, rahvas ei hävi.^[3]

On inimesi, kes on väga huvitatud sellest, mis nende maiste jäänustega pärast surma sünnib, aga on ka inimesi, kes sellest sugugi huvitatud ei ole. Mina kuulun viimaste hulka. Minul ei ole mingit pieteeti maiste jäänuste kohta. Minu arvates ei ole mingit mõtet hakata laipu kokku koondama ja selle jaoks suurt ehitist püstitama Vabadussõja mälestuseks. Ja ma arvan, et minusuguseid inimesi, kes nõnda mõtlevad, on palju.
- Riiginõukogu 15. koosolekul 23. novembril 1938.

Minul on see vast kõige raskem öelda, et meie Vene vastu ei saa, kuid pean seda tegema, et säästa oma rahvast.
- Riigivolikogu ja Riiginõukogu Välis- ja riigikaitse komisjonide ühisel koosolekul 2. oktoobril 1939.

Kui meil praegune olukord kestab, siis pole meil hädaldamiseks mingit põhjust. Isiklikult aga kardan, et meil läheb raskemaks. Sõdivate riikide raskused mõjutavad ka meid. Elu ei saa olla nii lahe kui senini. Kui meil läheb aga nii edasi, siis peame saatust tänama. Läheb elu meil aga raskemaks, siis peavad kõik rahvakihid end piirama. Ka sel juhul, kui meil õnnestub jääda iseseisvaks riigiks. Selleks teeme meie Vabariigi Valitsus, Vabariigi President ja mina, Sõjavägede Ülemjuhataja, kõik, et Eesti jääks sõjast eemale.
- Riiginõukogu koosolekul 6. märtsil 1940.

Ärge otsige oma ümbruses ja oma kaaskodanikes ainult seda, mis on inetu, nõrk ja vilets, küll aga seda, mis neis peitub ilusat, õilsat ja head.
- Kõne keskkoolide, kutsekoolide ja gümnaasiumide õpilastele 8. mail 1940.

Oma isamaa suhtes kordan — veidi muudetult inglise luuletaja sõnu: "Estonia, with all thy faults I love thee still". J. L.
Inimesed surevad — rahvad ei kao, rahvas elab edasi.
- "Tundmatusse hämarusse", kirjutatud Kirovi vanglas. [Johan Laidoneri märkmed Vladimiri vanglas 26. septembril 1944]. Elu Pilt 6/1993, lk 23.

Viited[muuda]