Kahtlus

Allikas: Vikitsitaadid
Caravaggio, "Uskmatu Toomas" (u 1600)
Herbert William Weekes, "Kahtlus", 1864 ja 1904 vahel.

Proosa[muuda]

  • XXXIV. Ebaõiglus ei ole halb iseenesest, vaid hirmu tõttu, mida tekitab kahtlus, et ei jääda peitu nende eest, kes on määratud selliste tegude eest karistama.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)




115. Kes tahaks kahelda kõiges, see ei jõuakski kahtluseni. Juba kahtlemise mäng ise eeldab kindlust.


  • Kuue tunniga ei juhtunud midagi ebameeldivat. Tom oli kartnud, et järsku tuntakse ta ära isegi nii väikeses hotellis, kartnud, et registreerimistaotluse vastu võtnud ametnik võis tema nime tähele panna; aga järgmiseks keskpäevaks olid autol numbrid ilusti küljes. Ka ajalehed ei kirjutanud Thomas Ripley tagaotsimisest, Milesi juhtumist ega San Remo paadist. See tekitas iseäralikku ebamaist õnnetunnet. Isegi Thomas Ripleyna olemine ei masendanud teda. Tom lausa nautis seda, pakkus üle endise Tom Ripley sõnakehvusega, tõrjuva olekuga, alaväärsustundega ja igatsevate vilkspilkudega. Kes küll peaks temasugust veidrikku mõrvariks? Pealegi oleks teda võidud kahtlustada ainult Dickie mõrvamises San Remos, aga paistis, et politseil polnud juhtlõnga. Elu Tom Ripleyna pakkus vähemalt ühe lohutuse: vabastas süütundest Freddie Milesi rumala, mõttetu tapmise pärast. (lk 130)
  • Ta oleks võinud lendu tõusta nagu lind! Need tolvanid! Ninapidi mollis, aga ise ei saa arugi! Neile ei tule pähegi, et Dickie puges peitu sellepärast, et ta polnudki Dickie Greenleaf! Nad kahtlustasid ainult seda, et Dickie Greenleaf võis tappa Freddie Milesi. Aga Dickie Greenleaf oli surnud mis surnud ja tema, Tom Ripley, on väljaspool hädaohtu! (lk 139)


  • "Kas kellelgi on võimalik," küsis Harvey, "teha midagi täiesti süütut, aga üldiselt ebaharilikku, ilma et see kahtlust ärataks?"
    • Muriel Spark, "Ainus probleem", tlk Vilma Jürisalu, 1995, lk 71


  • Ja uuesti ärgates kuulis Vimes raske vankri rataste mürinat kividel. Pooleldi ärkvel, nagu ta oli, äratas kahtlus Vimesi täiesti üles. Kivid? Pagan võtku, häärberi ümber on ju ainult kruus. Vimes avas akna ja vaatas välja kuuvalgusse. Kuuldud hääl oli kaja, mis peegeldus küngastelt. Mõned öövalves olevad ajurakud mõistatasid, mis laadi põllumajandusega tuleb just öösel tegeleda. Kas siin kasvatatakse seeni? Kas kaalikad tuleb külma käest sisse tuua? Kas praegu tehakse seda, mida nimetatakse viljavahetuseks? Need mõtted sulasid Vimesi unisesse ajusse nagu suhkruterad tee sisse, libisesid edasi ja tilkusid rakkudest sünapsideni, sealt neurotransmitteriteni ja jõudsid lõpuks retseptorini, millele oli märgitud "kahtlus" - ja kui politseiniku ajus läbilõige teha, oleks see retseptor seal tõenäoliselt üsna hästi nähtav kamakas, pisut suurem kui kamakas, millele"on märgitud "oskus pikkadest sõnadest aru saada". Vimes mõtles: Selge, salakaup! sulges vaikselt akna ning läks tagasi voodisse, tuju hea ja hinges ilusa tuleviku lootus.


  • Muide, neid mõtteid kirja pannes närib mind kahtlus, kas peaksin äkki loo avaldamisega ootama, kuni jälle suhtes olen. Kirjutaksin sellest kõigest mineviku vormis, ise kenasti tanu all. Või nagu sõjaveteran, kes meenutab lahingulugusid. "Kuule, ära avalda seda "mehed on munnid" lugu, kaevad iseendale auku," vasardab mu peas.



Luule[muuda]

   Nii tühine, nii nõrk
on usundite lunastusejaht
   kui närtsind maltsavõrk
või ääretut merd laisalt kirjav vaht,

   et läita kahtlust neis,
kes lõpmatusega on ühendet,
   kel kindlais sidemeis
on surematusega ankrukett.

  • Emily Brontë, "Arg pole hing mu sees", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 182-183