Konstantin Päts

Konstantin Päts 1934. aastal

Edward von Lõngus, "President Pätsi mitu nägu"

Konstantin Päts (23. veebruar 1874 – 18. jaanuar 1956) oli Eesti Vabariigi riigitegelane, riigivanem ja esimene president.

Proosa

• Kommunistidega mitte mingisugust kompromissi, mitte mingisuguseid läbirääkimisi! Vägivallakandjatele relvadega vastu! Vaba Eesti rahva ja püha kodumaa kaitseks kõik mehed välja!
  • 27. novembril 1918.

• Ei mingit kokkulepet enamlastega!
  • Ajutise Valitsuse istungil Vabadussõja ajal 1919. aasta jaanuaris

• On minul väikene ja armas kohakene siin linna külje all, soo ja liivaküngaste vahel. Tuiskliiva seljandikul, männi jändrikutega segi kasvavad seal mõnikümmend tamme. Nad on võõrale pinnale sattunud, valge liiv toidab vaevalt mända, kuid tamme toiduks on seal kehv laud kaetud. Tammele omase sitkusega ei jäta need liivakingu võõraslapsed oma elu eest võitlemata. Vaevalt tollipikkused kasvud suudavad nad ladvast välja rõhuda, oksad ronivad neil mööda maad, kuid tüvi on kõva ja oksad paindumata. Mõne tõru kannavad nad ka. Ja igal sügisel puistavad nad oma lehed pinnale, väetades ja mullapinda tekitades, millest nende juured suurt küll veel ei suuda leida, kuid mis järeltulevale põlvele kindlama püsipaiga loob. See tamme sugu võitleb, kiratseb, kuid ta ei kao.
  • Kolmandal põllumeeste kongressil, 4. märtsil 1923

• Bismarck tähendas poliitika kohta, et kui poliitika nõuab, siis võtan mina ka vanakuradi vanaema oma käe alla ja teen temaga tantsu.
  • Riigikogus, 20. veebruaril 1931

• Põllumehed ei ole ettevõtjad ega kasusaajad. Maa juures nad rahuldavad oma loomistungi. Me võitleme maaga ja loome sealt, mis võimalik. See annab põllumehele õiget rõõmu. Põllumees ei taha välist abi. Ta tahab ise olla looja vaim. Enesest midagi anda. See ühine loomisetung teeb meid tugevaks ja võitmatuks. Meid ei purusta mingi võim, sest aated on võitmatud.
  • Üheksandal põllumeeste kongressil, 18. veebruaril 1934

• Meie riigi kõrgemaks võimuks on meie rahvas. Meie rahvas oma kõrgemat võimu peab terve mõistusega ja kainel järelkaalumisel teostama. Ei saa nõuda, et palavikus olev inimene saab põhjalikult otsustada. Meie ei saa ka arvata, et rahvas, kes üles ässitatud on, kus üheltpoolt on viha ja kättemaks, teiseltpoolt aga kartuselaine laialt liikumas, et seal keegi suudaks oma kodanikukohuseid täita ja otsuseid teha. Rahval tuleb tagasi tõmbuda, tuleb kihutustöö asemel selgitamistööle asuda, tuleb selgitada, et meie riigis oli raske haigus. Tuleb näidata haiguse sümptoome nii, et igaüks ennast sellest haigusest arstida võiks.
  • Riigikogu V koosseisus, IV istungjärgul, 119. koosolekul, 15. märtsil 1934

• Meie võidame kõik raskused, kui meie loome asutusi, aga mitte inimesi omale ebajumalateks ja käskijateks ei sea! Kutseline organiseerimine peab andma seda, et inimene ei lähe parteide ette kummardama. Siis ei ole tarvis põllumeestel joosta erakondade ette, vaid põllumees seisab oma organisatsioonis, käsitööline omas, kaupmees oma organisatsioonis. Ja need kõik peavad tundma, et nad on üks suur pere ja nad peavad tundma, et nad võivad elada ainult siis, kui neil on ühine katus. Nad ei tohi olla nii seatud, et ühed on väljas räästa all ja teised kuivas, katuse all, vaid nad peavad selle ühise suure katuse all olema üheõiguslikud, nad peavad olema nii seatud, et riigivõim nendega arvestada võib.
  • Riigi- ja omavalitsusjuhtide koosolekul, 17. jaanuaril 1935

• Meil ei jää muud teed üle, kui peame terve oma rahva parema jõu kokku võtma, peame kokku tulema ja kaaluma meie riigi põhiseadust, mille peale ehitame kõik oma riigi tähtsamad asutused.

Ja kui nüüd mina täie usaldusega, täie teadmisega, et meie rahvas küps selleks on, olen rahva poole pööranud palvega, antagu riigivanemale võimalus rahvuskogu kokku kutsuda selleks, et läbi vaadata, parandada ja uuesti vastu võtta niisugune põhiseadus, mis meile ka kindlat garantiid selleks annab, et meie võime igasuguseid tormisid rahulikult vastu võtta, siis arvan, et rahvas kõik talle kõrva sosistatud jutud rahust, praegusest heast korrast ja praeguse valitsuse kiitusest kõrvale jätab ja usaldab mind ja valitsust, kes ta poole täie usaldusega on pööranud ja palunud, antagu riigile võimalus saada uus ja korralik põhiseadus.

Üks välisriigi esindaja ütles mulle, et see on väga julge samm, pöörduda niisuguses olukorras nagu meil praegu, rahva poole.

Mina vastasin, et see ei ole julge samm, vaid et mina olen rahva poole pöördunud usaldusega ja et ka ise ootan usaldust rahva poolt.

• Üleriiklikul põllumajanduse ja metsanduse tegelaste kokkutulekul 26. jaanuaril 1936

• Meie võime nüüd tähele panna, et kõigis riikides on arusaamisele tuldud, et tuleb minevikust õppida. Ja meie näeme, et keskajal, kus seltskond ei olnud jõuetu ja kus seltskond oli organiseeritud tsunftide, seisuste jne. näol, siis näeme, et sel ajal, kui meie linn 20 korda väiksem oli kui praegu, organiseeritud seltskonna poolt suuri avalikke hooneid ehitati ja linn oma seltskondlikus korralduses võis suuri asju korda saata.
  • Kaupmeeskonna esindajate vastuvõtul Kadrioru lossis 6. veebruaril 1936

• Rahvahääletuse tagajärgedest selgub kõigepealt, et meie rahvas tahab kindlasti demokraatlikule korrale ustavaks jääda ja et ta on nõus selle kriisi lahendamise viisiga, millega tema poole pöörati.
• Ühtlasi on sellega ka tõendus antud, et juhi-haigus on möödunud ja riigivanem võib koos valitsusega tegutseda uue volituse põhjal.
  • Ajalehe Uus Eesti toimetusele 26. veebruaril 1936

Presidendina 1938-1940

• Mina olen oma eluaeg olnud sellel arvamisel, et üksikud inimesed ei suuda rahvaste elus seda üles ehitada ega korda saata, mis teevad asutised.
  • Konstantin Päts kõnes peale Presidendi ametivande andmist 24. aprillil 1938, K. Päts annab pühaliku tõotuse, Uus Eesti, nr. 113, 25. aprill 1938

• Ja kui see peaks tõesti viimne kord olema teid näha, siis võtke minu poolt vanamehe õnnistus teele kaasa, et elu, nagu see siin praegu on, ka nii edasi läheks.
  • Kaarmas, 21. augustil 1939

• Aga ega riik ei olene ainult ühest inimesest. Need riigid, kus üks inimene on riigi eesotsas tegev ja kogu valitsemine koondub ühe isiku kätte, kus kõik ainult temast ära ripub, võivad rasketele hädaohtudele minna. Kui kõik on harjunud ühe inimese peale lootma, siis jäädakse loiuks.

Kui meie elus olid mõni aeg tagasi rasked katsumuse ajad, siis teie võisite tähele panna, et meie katsumisaegadest kiiresti üle saime.

Teadsin, et mina noor mees enam ei ole. Ja kui minul oleks tulnud siis elust lahkuda, kes seda tööd siis oleks edasi jätkanud, kui ei oleks olnud asutusi ja vastavaid põhialuseid, mida mööda meie riiklikku elu tuli edasi viia. Nüüd on meil oma kindlad põhialused vastavate asutustega ja kuigi mina peaksin nüüd oma silmad kinni panema, siis leidub rahva seas ka inimesi, kes seda tööd nende asutuste kaudu ja korra alusel edasi jätkavad.

• • Kuremaal, 4. septembril 1939

• Kui meie täna siin kokku oleme tulnud ja vaatame ning näeme siin oma noormehi valmis riigi kaitseks, siis tunnevad kõik vanemad inimesed oma südametes kaastunnet. Meie ei julge, ei tea öelda, kuhu välja viib see hirmus võitlus, mis on praegu maad võtmas.
  • 24. veebruaril 1940

Tema kohta

• [Pätsis on] haruldase harmooniaga ristpaaritatud niihästi praktilise meele sügav realiteeditunne kui ka tulevikunägemuste võimas fantaasia. See on otse imeteldava kombineerimisoskusega kompromissimeister ja vastaseid respekteeriva sallivusega võluda oskav koalitsioonijuht – jah, kavalaim ja manööverdamisosavaim eesti rahvajuht.
  • Oskar Loorits, Eesti ajaloo põhiprobleemid, lk 114

Üht Jämejala varjupaiga tasast elanikku
painavad ümberkaudsed ekstramuraalsed vaimu-
                            haiged oma luulude pinnalt.
pidades teda Iseseisvuse isaks ja Vabariigi
                                         riigivanemaks,
kandes talle toitu ja riideid kokku ja austust tema nime
                                          ja vaevade pärast
ja nõudes talt seletust, miks ta lipu vastupanuta
                                                langetas.

• Paul-Eerik Rummo, "Lähemast minevikust". Rmt: P.-E. Rummo. "Kogutud luule". SE&JS 2005, lk 291

• Kord oli president Päts nii kergemeelne, et laskis endale lennukiga Taanist värskeid kartuleid tuua. Nagu näete, 60 või 70 aastat hiljem ei ole see ikka veel meelest läinud. Eesti ei ole mitte kunagi olnud maa, kes lepiks tõusikutega.
  • Lennart Meri viimases teleesinemises vabariigi presidendina 7. oktoobril 2001.

• Minule on Konstantin Päts, kelle üle on kohut mõistetud ja ilmselt mõistetakse veel, nagu taluperemees, kes üritas oma talu hoida iga hinna eest ja see... läks halvasti. Mõnikord kasutan kõnekäändu – selleks, et saatanaga ühe laua taga suppi süüa, peab olema pika varrega lusikas. Aga Konstantin Pätsi lusikas ilmselgelt ei olnud pika varrega.

Võimalik, et viga oli selles, et ta säärase taluperemehe rolli üldse võttis, riiki taluna tõlgendas. Aga see on hoopis teine jutt.

• Tiit Aleksejev intervjuus: Toomas Sildam, "Tiit Aleksejev: 1939 on meie veremälus, aga seda ei pea kirjutama nutulauluna" ERR, 09.10.2020

• Konstantin Pätsi otsus tuua tehnikaharidus tagasi Tallinna polnud mingi juhutuju Tartu kiusamiseks: Päts kirjutas juba tsaariajal, et Tallinn vajab tehnikumi ("Tehnikum Tallinnasse", 1911). Nüüd oli siin ka Vene-Balti laevaehitustehasest jäänud suur maja, kus kõrged laevalgustusega joonestussaalid, rääkimata õppejõududest ja praktikakohtadest tööstusettevõtetes. 1936. aastal pidas Päts Tallinna Tehnikainstituudi avamisel legendaarse kõne tehnikahariduse tähtsusest.
  • Karin Hallas-Murula, "Arhitektuuriharidus ja ajalugu" Sirp, 12.06.2015

• Ma ei tea täpselt Konstantin Pätsi mälestusmärgi rajamise tagamaid, kuid on jäänud mulje, et see on rohkem rohujuuretasandi, Pätsi muuseumi initsiatiiv, mitte riiklik algatus. Ei usu, et selle ühe monumendi pealt peaks tegema ühiskonna kohta väga julgeid üldistusi, kuigi selge on, et Pätsi praegune tähendus Eesti ühiskonnas on kaunis vastuoluline. Seega tekitab ka mälestusmärk vastuokslikke tundeid.
  • Marek Tamm, intervjuu: Indrek Tark, "Ajaloolane Marek Tamm: poliitikutele polegi vaja monumente püstitada" EPL, 01.07.2020

• Presidendiks oli sel õnnistatud ajal Konstantin Päts. Ta oli tõeline rahvamees ning tema kodu oli igale eestlasele alati avatud. Ka mina käisin seal sageli. Inimesi oli Pätsi juures iga kord murdu. Aeti juttu, mängiti koroonat ja piljardit. Noored armunud korraldasid Pätsi pool salaja kohtumisi, värsked abielupaarid mesinädalaid. Iga inimese jaoks jätkus Pätsil häid sõnu, lahkeid pilke ning ahjupraadi. Ise käis ta rahva hulgas tillukese lapiga ringi, pühkis siit, kohendas sealt. Pätsi korter oli alati piinlikult puhas. (lk 8)
  • Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008