Nikita Hruštšov
Nikita Hruštšov (vene Никита Сергеевич Хрущёв; 15. aprill 1894 Kalinovka, Kurski kubermang – 11. september 1971 Moskva) oli Nõukogude Liidu riigitegelane, kindralleitnant (1943) ja NLKP Keskkomitee esimene sekretär – riigi tegelik juht aastail 1953 – 1964.
Kõne XX kongressil (1956)
[muuda]NLKP Keskkomitee esimese sekretäri sm. N. Hruštšovi salajane ettekanne NLKP XX kongressil 25. veebruaril 1956
- Just sel perioodil (1935–1937–1938) kujunes välja riiklik massirepressioonide praktika, mis algul oli suunatud leninismi vaenlaste – trotskistide, zinovjevlaste ja buhharinlaste – vastu, kelle partei oli juba ammu poliitiliselt purustanud, seejärel aga ka paljude ausate kommunistide vastu, selle parteikaadri vastu, kes oli oma õlul kandnud Kodusõja ning industrialiseerimise ja kollektiviseerimise esimeste aastate ränki raskusi, aktiivselt võidelnud trotskistide ja parempoolsete vastu, partei leninliku kursi eest.
- Stalin võttis tarvitusele mõiste „rahvavaenlane“. See termin vabastas kohe vajadusest tõestada nende inimeste või inimese ideelist ekslikkust, kellega sa polemiseerid: see andis võimaluse igaüht, kes milleski polnud Staliniga päri, keda ainult kahtlustati vaenulikes kavatsustes, igaüht, keda oli lihtsalt laimatud, kõige julmemalt represseerida, rikkudes igasuguseid revolutsioonilise seaduslikkuse norme. See mõiste „rahvavaenlane“ sisuliselt juba kaotas, välistas võimaluse pidada mingisugust ideelist võitlust või avaldada oma arvamust isegi ühes või teises praktilises küsimuses. Kõigi nüüdisaja õigusteaduse normide vastaselt sai põhiliseks ja sisuliselt ainsaks süütõendiks süüdistatava enda „ülestunnistus“, kusjuures see „ülestunnistus“, nagu näitas hilisem kontrollimine, saadi süüdistatava füüsilise mõjutamise teel.
Allikata tsitaadid
[muuda]- Meie eesmärgid on selged, ülesanded kindlaks määratud! Tööle, seltsimehed!
- On kaks arvamust: üks on minu oma, teine on loll.Mall:Lisa viide
Repliigid avangardistide näitusel
[muuda]- Mis jälkus see on, mis värdjad need on? Kus autor on?
- Kas te olete mehed või neetud pederastid, kuidas te võite nii maalida? Kas teil südametunnistus on? Kes autor on?
- Keelata! Kõik keelata! Lõpetada see jälkus! Ma käsin! Ma ütlen!
- Kes neil lubas nii maalida, kõik metsalangetamisele - las teenivad tasa raha, mille riik nende peale kulutas.
- Väga üldiselt ja arusaamatult räägitud. Vaat mis, Beljutin, ma ütlen teile seda kui ministrite nõukogu esimees: mitte midagi sellest ei ole nõukogude rahvale vajalik. Saate aru, see olen mina, kes seda teile ütleb!
Temast
[muuda]- Hruštšov, ta on ju kingsepp teooria küsimustes, ta on ju marksismi-leninismi vastane, see on ju kommunistliku revolutsiooni vaenlane, varjatud ja kaval, väga looristatud... Ei, lollpea ta ei ole.
- Vjatšeslav Molotov, 21.06.1972[1]
- Miski temas oli väga inimlik ja isegi meeldiv. Näiteks kui ta ei oleks olnud sellise tohutu riigi ja võimsa partei juht, siis pudelikaaslasena oleks ta olnud vast lihtsalt suurepärane inimene. Aga vaat riigi peremehena oli ta vast liiga laia joonega. Nii võib ju lausa kogu Venemaa ära hävitada. Mingil hetkel ütlesid tal kõik pidurid üles, kõik otsustavalt. Selline vabadus tabas teda, selline mis tahes piinlikkustunde kadu, et see seisund muutus ilmselgelt ohtlikuks - ohtlikuks kogu inimkonna jaoks, ilmselt juba haiglaselt vaba oli Hruštšov.
- Ka praegu on see väike juhtum minu jaoks kui selgitamatu mõistatus, peaaegu et ime. Ja ainus selgitus, mille võin anda, on Hruštšovi karakteri erakordsus. Ei saa eitada, et ta valdas purustavat tungi ja mehist järeleandmatut kangekaelsust. Tema võitlus Staliniga on selle tõestus. Juba surnud ja paljastatud kõigi rahvaste juht avaldas meeleheitlikku vastupanu. Ta visati välja mausoleumist, kuid ta heitis end sinna uuesti. Teda üritati tappa vaikimisega, kuid Stalin tuletas endast meelde tuhandete oma pronks-, marmor-, kipskoopiatega, mis seisid riigi linnades ja külades, geograafiliste nimetustega, poolehoidjate metsistunud nurinaga. Hruštšov aga kihutas Stalini minema mausoleumist, juuris mööda riiki välja tema mälestussambad, kustutas tema nime geograafilistelt kaartidelt, ei kartnud poolehoidjate miljonilist nurinat. Katsuge eitada sellise inimese karakterit!
- Vladimir Tendrjakov[3]
- Pärast Beriat haaras Venemaal ohjad Nikita Hruštšov. Tema oli vaikne, rumal inimene. Ehtne talupoeg. Pidas Kremlis sigu ja kitsi, hoovi külvas aga lillede asemele maisi. Ja elas samuti talumehe kombel, käis paljajalu, nuuskas varrukasse ja võttis kõvasti viina. Riigiasjad Hruštšovi ei huvitanud, see-eest loomade eest hoolitses ta hästi. Ja ka inimestest meeldisid talle niisugused, kes mingi loomaga sarnanesid. Näiteks marssal Vorošilov oli väga lehma nägu. Hruštšovile oli ta kangesti sümpaatne.
- "Kliment Jefremovitš on nii tore inimene," kiitis ta ühtelugu. "Lausa vissi! Talle peaks kindlasti veel ühe aukirja või ordeni andma." (lk 90)
- Kui väljak oli puhtaks tehtud, ilmus nähtavale Hruštšov, lehm ohelikkupidi järel. Tulid ka Vorošilov ning teised ninamehed.
- "Tere, Käbin!" lausus Hruštšov. "Kes need head inimesed sul kaasas on? Üks on täpselt jänese nägu."
- "See on Müürissepp, raudteelane," seletas Käbin.
- "Raudteelane!" kohkus Hruštšov. "Oi, taevas! Raudtee mulle ei meeldi. Kord jäi mu siga rongi alla. Raudteed pole inimestele vaja. Inimene sõidab vankriga ehk reega." (lk 101)
- Hruštšov hingas kergendatult.
- "Nüüd tuleb otsida presiidiumile uus esimees," teatas ta. "See peab olema soliidne inimene, soovitavalt härja nägu. Härg on vajalik loom. Kui hea on temaga künda!"
- Asutigi üle kogu Venemaa härja näoga inimest otsima. Ei leitud kedagi. Viimaks tõi üks pirukamüüja Suslovile sõna, et kusagil Moldaavias, kanajalgadega majakeses, elab mees, kes on härja nägu mis härja nägu.
- /---/
- Roniti helikopterisse ja lennati Moldaaviasse. Esimene asi, mida Hruštšov maandudes nägi, oli kanajalgadega onn, sellest tuli välja tugev noor mees härja näoga, Hruštšovile hakkas ta kohe meeldima.
- "Tere, hea inimene," ütles ta. "Kuidas su nimi on?"
- "Brežnev on mu nimi," vastas mees.
- "Miks su majal kana koivad all on?" päris Hruštšov.
- "Kes seda teab," vastas Brežnev arukalt. Hruštšov noogutas.
- "Sa paistad vahva sell olevat. Tahad, tule minu juurde tööle. Panen su presiidiumi esimeheks. Endine esimees, näe, punus kosmosesse. Tal, nurjatul, on nüüd seitse silma."
- "Vai nii!" imestas Brežnev.
- Nad võtsid Hruštšoviga kätest kinni ja läksid helikopterisse. (lk 107-108)
- Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008
