Tasuja

Tasuja esimese trüki kaas (1880)

Tasuja on Eduard Bornhöhe esimene jutustus, ilmus 1880.

Eduard Bornhöhe, Tasuja. Jutustus Eesti vanast ajast. Tallinn: Eesti Raamat, 1967

1

• Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üleüldse raske olevat rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid päris hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta vaese pagana puupaljaks, et Rooma päike otsekohesemalt tema pimedat hinge valgustaks, peksid ta armetuks, et ta kristlikku armu saaks maitsta, tegid ta teoloomaks, et ta keskaja haridust suudaks kanda, ja saatsid ta tööle tema endisele pärispõllule, kus kupja tuline piits temale uue peremehe õigust, haridust, katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas.

Niisugused halastajad, õpetavad naabrid olid taanlased ja sakslased.

Teised naabrid — rootslased, venelased, lätlased, leedulased — ei varjanud kiskja hambaid mahedate mokkadega, vaid näitasid neid ausa otsekohesusega, kui võisid. Nad käisid sagedasti eestlase kehval laual söömas, aga kui kõht täis või peremehe malk tüsedam juhtus olema, vantsis palumata külaline jälle kodu poole, paganaid paganateks jättes. (lk 5–6)

2

• Tambet oli agar, väle mees, kes liikumist ja varakuhjamist armastas ning isamaa õnnetusest palju ei hoolinud. Ta ostis veel kolm noort sulast, ehitas kena ruumika elumaja kõrvaliste hoonetega, piiras õue palkseintega ja istutas aia väljapoole seinu. Parajal kohal, elumajast vähe eemal, raius ta metsa maha ja hakkas suuresti põldu harima. Sakstest ei hoidnud ta Vahuri käsu vastu ennast mitte eemale, vaid hakkas juba varakult nende keelt õppima, käis sagedasti Tallinnas ning Lodijärve lossis kauplemas ja endale tarvilikku kraami toomas. Oma poja Jaanuse pani ta kohe pärast Vahuri surma Tallinna Mustamunga kloostrisse õppima. Tema nõu oli poega täieks saksaks ja kirjatargaks kasvatada. Vahuri viimase manitsuse unustas ta hoopis ära. (lk 10–11)

5

• Vana eremiit, keda rahvas Prohveti-Pärdiks kutsus — tema päris nimi oli Bartholomäus ehk Bartel Löwenklau — istus oma koopa suu ees madalal puupingil, kujutades vanadust ja vagadust, käed ristis põlve ümber. Tema vanad, kuid imeliselt läikivad silmad vaatlesid puulehtede liikumist, kuna tasane tuuleõhk neid kiigutas. Kord mühas äkiline hoog metsaservalt, oksad paindusid, lehed visklesid läbisegi, mõned keerlesid murtult maha. Nad olid niisama head kui teisedki, aga neid murdis ootamatu hoog. Õnne asi. Ja selle ohvriga rahul, vaikis tuul ning läbisegi paisatud lehed kohendasid end paigale, nagu poleks midagi juhtunud.

"Ühed langevad, teised püsivad," ümises vanamees: "ei või ühesugune õigus maailmas valitseda. Üks kaob teenimata hädas, teised lasevad ta kahetsemata kaduda. Kes teab, kui pea kord enese kätte jõuab? Ei maksa nutta, ei maksa õnnetuste üle kurta." (lk 23)

7

• Noorte mõisnikkude jutud seisavad küll ajaraamatus, aga me ei hakka neid siin kordama. Kus noored inimesed rõõmsad on, sealt ei minda tarkust otsima. (lk 28)
• [Konrad Raupen:] "Aga," algas lossihärra uuesti, "kas teile, noorele tulisele mehele, igavus kallale ei tiku, kui te nii päev-päevalt üksipäini tooreste alamate hulgas peate töötama? Ma mõtlen, teie tööhimu ei võiks kahaneda, kui noor naisuke õhtul teie otsaesiselt mured ära musutaks."

[Kuuno Rainthal:] "See on küll meelitav ettekujutus, aga …"

"Kas usute, noor sõber, naisterahvas võib elu õitsvaks roosiaiaks muuta, kui tal südames mitte just põline talv ei ela, mis õisi kärbib ning okastega ähvardab."

"Seda viimast tuleb karta."

"Jänespüks! Selle vastu on mul hea rohi teada. Niipea kui naisuke okkaid näitab, muutub mehike jääpangaks. Küllap siis näete, kuidas okaste vahelt õiekesed välja tulevad, kartlikult küsides: "Kas see kuri jää ei mäleta, et ta varem sulav vesi olnud? Aga jää jääb jääks, niikaua kui okkad okasteks jäävad. Niipea aga, kui kõik okkad õiteks on saanud, sulab ka mehe jääsüda jälle veeks, mille meelitavatel lainetel naisukese soovid täitmise poole ujuvad."

"Oi, oi, rüütel, kui naisukesed teid kuuleksid!"

"Jumal hoidku, ei siis okkad kaoks iialgi." (lk 33)

13

• Kevad tuli — 1343. aasta kevad. (lk 66)
• [Jaanus:] "Hakatus on tehtud — hirmus, verine hakatus. Taevas punetab mässuleegist. Priiuse päike tõuseb veripunaselt. Aita, halastaja vaim, et ta niisamuti jälle looja ei läheks! … Vahuri soov on täidetud. Mis poeg tegemata jättis, seda tegi pojapoeg: ähvardav ulgumine kõlab üle maa, ja mina tema ärataja, mina tema kasvataja. See ulgumine ei pea vaikima, enne kui mina oma tasu kätte saan ja oma rahva vabaks teen. Oh lootus, sa oled magus! … Kui hea meelega oleksin ma neid väeteid päästnud, kes täna öösel süütult surevad, aga ma ei või. Raudne vajadus nõuab võõraste viimset veretilka, et nende varjugi enam meie maal ei oleks. Siis alles tuleb vabadus tagasi, rahu kosutab kurnatud rahvast, hirm kaob vaigistatud südamest, ja sina, jumalik haridus, laotad oma valgust rõõmurikaste paikade üle …" (lk 69)

14

• Kui Tasuja laagrist läbi ruumika telgi poole ratsutas, mis vanemate nõukogu jaoks oli ehitatud, ei lõppenud rõõmukisa; noored ja vanad püüdsid tubli mehe kätt suruda, vähemalt teda lahke naeratusega tervitada. Muidugi ei puudunud ka mõnitajad — millal need Eestis on puudunud? (lk 72; lk 99)

16

• [Jaanus:] "Vennad!" hüüdis ta, ja tema mehine hääl kõlas viimset korda oma täie jõuga, tema silmad särasid üleloomulikul läikel. "Vennad! Siin ilmas pole meil enam midagi otsimist. Seal kutsub surm … näete, kui lahkesti, kui magusasti ta kutsub! Tule, surm, ja päästa oma lapsed!"

"Sureme surmates!" mürises salga vastus. (lk 88)

Teose kohta

• Isiklikult äratas "Tasuja" minus heroilisustunnet ja rahvuslikku tunnet vaenuna rahva ülekohtuste rõhujate vastu. Teose mõju süvendasid eriti pildid. Hiljem "Mahtra sõda" lugedes süvenes viha veelgi. Võib üldiselt öelda, et ajaloolisil teoseil on olnud määratu mõju meie rahvasse, nad on äratanud latentsesse olekusse tardunud ülekohtutunde. Landeswehr’i sõjast osavõtjad jutustavad, millise ürgjõulise vaimustuse ja elevusega sõditi, kuidas seal vallandus sajandite metsik viha. See ürgvaimustus ja -viha, mis oli kasvanud ajaloolise kirjanduse mõjul, otsustas Landeswehr’i võitmise. Ühel minu kodukihelkonna mehel, kes langes Võnnu lahingus, leiti taskust "Tasuja". See on sümboolne.
  • Jaan Roos (1888–1965); cit. via: Marek Tamm, "Monumentaalne ajalugu", 2012