Tom Jones

Henry Fielding

"Tom Jones" on Henry Fieldingi 1749. aastal ilmunud romaan. Eesti keeles ilmus "Tom Jones, ühe leidiku lugu" Valda Raua tõlkes 1956. aastal (Eesti Riiklik Kirjastus), 1981. aastal ilmus sama tõlge kahes köites Eesti Raamatu väljaandena.

Esimene raamat

• Miss Bridget Allworthy (nii oli daami nimi) nägi õigusega naise välises veetluses ainult püünist endale kui ka teistele; ise aga oli ta oma käitumises nii ettevaatlik ja valvas, nagu oleks tal isiklikult karta kõiki tema sugu ähvardavaid püüniseid. Olen üldse tähele pannud, kuigi see võib lugejale mõttetusena tunduda, et seda liiki valvsus - nagu politseipatrullidki - on kõige agaramalt platsis just seal, kus oht on kõige tühisem.
  • II peatükk

• Sõnatu kuulekuse puhul võidakse arvata, et see ei nõuagi tahtepingutust, vaid tundub kergena ja mitte sundusena; kui aga naine, laps, sugulane või sõber täidab meie soove torisedes ja vastumeelselt, oma rahulolematust ja pahameelt varjamata, peaks nende ilmne kannatus nende teenet meie silmis suuresti tõstma.
  • V peatükk

• Üks õpetustest, mida kurat viimasel külaskäigul maa peale oma õpilastele jättis, on see, et kui oled kord üles roninud, löö pink enda alt ära, mis äraseletatult tähendab, et kui oled sõbra teenete varal haljale oksale jõudnud, on soovitav temast võimalikult pea lahti öelda.
  • XIII peatükk

Teine raamat

• Kuigi mõned veidrikud julgevad igas kohas omaenda mõtteid avaldada, on suurem osa inimkonnast küllalt pugejalik, et kohandada oma jutt kõrgemalseisjate maitsele ja huvidele.
  • VI peatükk

• Paljud arukad inimesed peavad kainel mõistusel põhjenevat kiindumust kestvamaks kui ilu poolt äratatud armastust.
  • VII peatükk

• Ainult ühel juhul ei paku abielu abikaasadele mingit lõbu - nimelt täieliku ükskõiksuse olukorras. Kuna paljud mu lugejad loodetavasti teavad, kui lõpmatult meeldiv on armastatud inimesele rõõmu valmistada, siis - nagu ma kardan, on mõned vähesed ehk kogenud, millist naudingut pakub vihatud inimese piinamine.
  • VII peatükk

Kolmas raamat

• Vaevalt leidub pimedamat õhinat kui see, mis õiglusearmastajat patustaja vastu kannustab.
  • X peatükk

Kaheksas raamat

• Tõeliselt haritud ja universaalsete teadmistega inimesed suhtuvad alati heatahtlikult teiste võhiklusse, need aga, kes mõnes alamas, madalas ja tühises kunstis silma paistavad, põlgavad tingimata alati neid, kes selles kunstis niisama asjatundlikud ei ole.
  • XIII peatükk

• Kui paavstlus on relvastatud võimuga, ei saa tema tagakiusamiskihu vastu olla muud kindlustust kui see, et võim tuleb temalt ära võtta.
  • XIV peatükk

• Kõigist rahvustest, keda olen näinud, hoidku taevas mind kõige enam prantslaste eest! Oma neetud latramise ja viisakustega ning nahast väljapugemisega, et oma kodumaale au teha (nagu nad oma külalislahkust ise nimetavad), mis aga tegelikult pole midagi muud, kui edvistamine, on nad nii tüütud, et oleksin tuhat korda meelsamini nõus veetma oma elu hotentottide hulgas, kui veel kord oma jalga Pariisi tõstma. Hotentotid on kasimatu rahvas, aga nende kasimatus on enam välispidine, kuna Prantsusmaal ja mõnede muude rahvaste juures, keda ma ei taha nimetada, on kogu roppus nende sees ja selle lehk on minu mõistusele vastikum kui hotentottide hais minu ninale.
  • XV peatükk

Üheteistkümnes raamat

• Tavaliselt ta koguni vihjas neile, et ta teab rohkem, kui peab tarvilikuks avaldada. Juba see viimane asjaolu üksi seletab suurepäraselt, miks teda targaks meheks peeti, sest inimestel on kummaline kalduvus jumaldada seda, millest nad aru ei saa. See ongi see suur saladus, millele paljud sulid inimühiskonnas oma pettuste edu eest täit tänu võlgnevad.
  • II peatükk

• Armastus on tõesti liiga rahutu kirg, et leppida ilma vähemagi vastutasuta selle poolt, keda me armastame. Ja tunda tungi armastamiseks, kuid end armastamast tagasi hoida on niisama võimatu, kui omada silmi ja mitte näha.
  • VII peatükk

• Kuid ometi, mu kallis, leidub nii õelaid inimesi ja nii mürgiseid keeli, et nende eest ei pääse ka süütus ise.
  • VII peatükk

Neljateistkümnes raamat

• Teistele ette kirjutada reegleid, kuidas õnnelik olla, on mulle alati väga absurdsena tundunud, nende täitmist nõuda aga väga türanlik. Ma tean, et seda viga tehakse väga palju, kuid viga on ta sellegipoolest. Ja kui säärane teguviis on absurdne muudes asjades, siis on ta seda eriti abieluküsimuses, kus õnn rajaneb täielikult abikaasade vastastikusel armastusel.
  • VIII peatükk

Kuueteistkümnes raamat

• Lubadus on minu silmis väga püha asi ning see hõlmab mitte ainult seda, mis on otseselt välja öeldud, vaid kõike, mida selle all on mõeldud.
  • V peatükk

• Vaevalt on miski kergem kui petta vana naist armuavaldustega, kui tal on huvi neid kuulata.
  • IX peatükk

• Tõtt-öelda on täiuslik ilu mõlema sugupoole juures kõikevõitvam, kui üldiselt arvatakse. Vaatamata sellele, et mõned meie hulgast on vähenõudlikumad ja tuubivad endale pähe, nii nagu lapsed arusaamatut salmi, et kõik väline tuleb ära põlata ning hinnata ainult sügavamaid väärtusi, olen ma alati märganud, et tõelise iluduse ilmudes kahvatavad need sügavamad väärtused samuti nagu tähed pärast päikesetõusu.
  • IX peatükk

Seitsmeteistkümnes raamat

• Ausal südametunnistusel on ka kõige halvemini valitsetavas riigis omad seadused.
  • III peatükk

• "Nähtavasti olen ma sündinud äbarikuna," vastas Sophia, "ja mul puudub üks meel, mis teistel on. Peab kindlasti olema üks meel - minul see puudub -, mille abil tajutakse kära ja toretsemise rõõme. Vastasel juhul ei nähtaks nii palju vaeva ega ohverdataks nii palju selle saavutamiseks ega oldaks hiljem nii ülendatud ja uhked, kui kogu see toredus tunduks teistele niisama tühisena, nagu ta tundub minule."
  • IV peatükk

• Ka ei ole tõelise sõpruse avaldused sugugi nii haruldased, nagu seda väidavad mõned pealiskaudsed ja ebatäpsed vaatlejad. Peab ütlema, et kaastunde puudumine ei kuulu üldse kõige levinumate pahede hulka. Kadedus on see must mürk, mis rikub meie hinge. Seepärast ma kardan, et harva vaatab meie silm ilma teatava pahatahtlikkuseta üles nende poole, kes on meist ilmselt suuremad, paremad, targemad või õnnelikumad. Meist alamate ja õnnetute peale aga vaatame me tavaliselt küllaldase heasoovlikkuse ja kaastundega. Tegelikult olen märganud, et enamik sõprusi puruneb nimelt kadeduse tõttu, mis on saatanlik pahe, ja ometi olen väga harva kohanud inimesi, kes on sellest täiesti vabad.
  • V peatükk