Eestlased

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Eesti rahvas)
Üldlaulupidu (2011)
Johannes Aavik (tagareas keskel) koos teiste Eesti Üliõpilaste Seltsi noorliikmetega (ees istub ainsa värvimütsiga vanamees) Tartus, 1903
Perno Postimees ehk Näddalileht, esmanumbri (5. juuni 1857) esileht ja Postimehhe essimmenne terretaminne. Terre armas Eesti rahwas!
Ristiusu misjonärid 1220. aastal raiumas eestlaste pühapuid (Ludwig von Maydell, 1842)

Eestlased (kuni 19. sajandini ka omanimetusega maarahvas) on läänemeresoome rahvus, Eesti põlisrahvas. Enamiku eestlaste emakeel on eesti keel.

13. sajand[muuda]

13. sajandi lõpus kirjutatud Liivimaa vanem riimkroonika kirjeldab Liivimaa ristisõja eelseid eestlasi järgnevalt: "Eestlased on samuti paganad, neil on palju mehepoegi. See tuleb sellest, et nende maa on suur ja nii kaugele ulatuv, et ma ei suuda seda täielikult kirjeldada. Neil on hulgaliselt vapraid mehi ja iseäranis palju maad, rohkem ei taha ma teile sellest rääkida."[1]

16. sajand[muuda]

Balthasar Russowi Liivimaa kroonikas on mainitud järgnevat:[2]

Kohtupidamine ... oli igal aadlikul oma mõisas iseoma mõisakohus, mis tohtis mõista poomisele ja hukkamisele; ja kui kurjategija tabati aadliku maa-alal, siis ei antud teda mitte tema ülemuse kätte, vaid sellele aadlikule üle, kelle piirides teda tabati. Ning kui teda tema teo järgi pidi karistatama, siis kutsus see aadlimees mõningaid teisi aadlist koos mõnede kõige vanemate talumeestega enda poole mõisa. Siis võttis see mõisa junkur oma kutsutud sõpradega koos istet ja käskis kurjategija ette tuua. Pärast kaebust ei langetanud aadlikud mehed, kes kohtus istusid, otsust, vaid vaikisid hoopis, sest kõige vanematel talumeestel tuli maa vana kombe kohaselt õigust mõista ja otsus kurjategija kohta teha.

Naisepidamine ... ei olnud see mõistmatute mittesaksa talumeeste juures mingi häbi, kes säärast soodoma ja liiderlikku hooraelu elasid, nagu seda ühegi teise rahva juures kogu ristirahva seas hullemini ei tehtud. Sest suurema hulga seas ei olnud tavaks abieluseis. Kui nimelt mõne talumehe naine vanaks või haigeks jäi või talle muidu kauemini ei sobinud, siis tõukas ta selle naise endast ära ja võttis jälle uue. Ja kui neilt päriti või neid mõne poolt noomiti, et nad sel viisil väljaspool abieluseisu elavat, siis andsid mõningad neist säärast vastuseks: see olevat vana Liivimaa komme, nõndaviisi olevat ka nende isad talitanud.

Veritasu ... ka pidasid talupojad Liivimaal enda vahel paganlikku ja ebakristlikku korda, mille pärast aga talupoegi nii rängasti süüdistada ei saa nagu härrasid, kes seda lubasid. Sest kui keegi maamees maha löödi ja surmati, siis tarvitasid tapetu lähimad sugulased omaenda õigust ja hukkasid jalamaid tapja ise ära ilma kohtuotsuse ja mõõgatimukata sealsamas, kus nad ta kätte said, vaatamata sellele, et ta ehk ennast ainult kaitsnud oli. Ning kui õiget tapjat ei tabatud, siis tuli sagedasti lähemal sugulasel, jah, lapselgi hällis isa süüd tasuda.

Jaanipäev ...püha Ristija Johannese päeval Pirita kloostri juures tohutu jäledus patukustutuse kirjade pärast, kuhu sel ajal suur rahvasumm sakslasi ja mittesakslasi kauge maa tagant hulkade kaupa kokku tuli. Mittesaksa talupojad läksid sinna patukustutuse, väärjumala-austuse ja ebausu pärast, saksa aadlikud aga oma ärakaranud talupoegade pärast, neid seal otsima ja tabama, ning kodanikud koos igasugu linnarahvaga sealse suure iga-aastase kõmu pärast. Siis veeti sinna ka palju vaate õlut Tallinnast ja kõikidest ümbruskonna kõrtsidest ja küladest. Ja kui talupojad, nende naised ja tüdrukud altarile panid oma ohvreid vahaküünalde, vahast tehtud hobuste, härgade, vasikate ja lammaste näol, et nende karjaloomad hästi kosuksid ja terved oleksid, siis keerutasid naised üht killingut või penni kolm korda ümber pea ja viskasid selle siis altarile ning läksid minema. Ja kui nad sääraselt olid oma arvatava jumalateenistuse ära pidanud – mihukeseks ohjeldamatuseks siis lahti läks lakkumise, priiskamise, laulmise, karglemise ja tantsimisega ja missugust ülemäärast sinna tervelt maalt kogunenud suurt torupillide narinat kuuldi, samuti, mis kõlvatust, hooramist, kiskumist ja tapmist ning kohutavat-jubedat ebajumala-teenistust sealsamas toimus, seda ei suuda ükski inimene küllaldaselt uskuda.

18. sajand[muuda]

Karl Feyerabend on 1797. aastal eestlaste kohta kirjutanud:[3]

– Mis eestlaste kehaehitusse puutub, siis kuuluvad nad keskmisse inimtõugu, mida ei saa nimetada ei väga ilusaks ega ka mitte päris inetuks. Nad on keskeltläbi harilikust mehest natuke väiksemad. Kogu nende keha on kokkusurutud ja kõhetu.

– Nende nägu on kahvatupruun, sisselangenud põskede ning kaugele etteulatuvate sarnadega. Nende silmadel on elav sinine värv ning nende pilk on läbitungiv ja terav.

– Nende juuksed on läikivmustad või ka hästi helekollased; ma pole iial kohanud ühtegi pruunijuukselist eestlast. Just sama värvi on nende habe, mida nad kunagi ei pöa, vaid lasevad pikalt rinnale langeda. 

– Mees ja naine kannavad suuri mütse, mille alt läikivmustad juuksed pikkade lokkidena alla voogavad.

– Eesti tüdrukul on kuni tema 12.–14. eluaastani erakordselt ilus keha ja väga võluv näokuju. Aga varsti pärast seda iga omandab see rohkem mehelikke jooni, ehkki see kohe oma loomulikku võlu ei kaota.

– Mis eestlaste iseloomu puutub, siis erinevad nad täiesti oma naabritest liivlastest ja lätlastest väga silmatorkaval moel. Kui nood orjalikult lömitavad, seal säilitab eestlane teatud rahvusliku uhkuse, mida seni ükski ahel pole suutnud kammitseda; kus nood on allaheitlikkuses tummad, seal haub eestlane külmalt ja salamisi kättemaksu ning tasumist; kus nood ei julge end liigutada, seal tõstab eestlane kaika kõrgele üles ning kaitseb ennast kindlameelselt. Ükski aadlimees ei tohi siin julgeda talupoegi, kes talle ei kuulu, solvata, mida ta Liivimaal sageli teeb; teda jälitatakse ja koheldakse nii, nagu ta on ära teeninud. Eestlane on kuulekas ainult oma isandale, kellele ta on truualamlik; võõrast kohtleb ta uhke üleolekuga.

– Juba eestlase välimus osutab kindlameelsele mehele, keda ükski orjapõli ei ole suutnud päriselt maha murda ning kes tagasihoitud raevus ootab silmapilku, kunas ta saab vääritud kütked puruksrebida. Kui ükskord peaks üldine revolutsioon need maad oma türannide väljakannatamatust rõhumisest vabastama, oleks eestlane kindlasti esimene ja ägedaim rahvajuht, kes rahvapartei eesotsas vabaduse ja isamaa kätte võidelda aitaks. Seda hirmuäratavat inimest, kes külmalt ja kaalutletult kättemaksule mõtleb, peaksid sakslased kõige rohkem kartma. Ta on tiiger, kes praegu vaikides oma ahelaid pureb, aga kui ta hetke näeb, mil ta võib vabaks saada, lömastab ta keevalise rahuga kõik, mis talle ette jääb.

– Eestlane on endast ja oma rahvast väga kõrgel arvamusel; sellest siis ka uhke üleolek, millega ta kõigile teistele rahvastele enda kõrval ülalt alla vaatab. Liiga uhke, et midagi jäljendada, jääb ta karmi tõsidusega oma esiisade kommete ja tavade juurde.

– lisaks on eestlasel suurel määral loomulikku autunnet. Ta võib oma valitsejate türanniat taluda, ta võib nurisemata vaeselt ja viletsalt elada, aga teotamist ei kannata ta hoopiski mitte. Oma naise või tütre võrgutajat varitseb ta kindlasti nii kaua, kuni ta leiab võimaluse kätte maksta. Isegi aadlimees ei pääse ta metsikust vihast, kui ta teda sellisel viisil on teotanud. Külmavereliselt võib ta oma au mõrvarile noa südamesse torgata: ning teda ei vaeva kahetsus ega hirm, kui ta näeb kohutavaid ettevalmistusi enda karistamiseks. Ta andestab oma sõpradele solvangud, kuid maksab halastamatu karmusega kätte oma õiguste iga riivamise.

19. sajand[muuda]

  • Eestlaste keha on pigem mahlakas kui kuiv ja lihased, arvestades kliima laadi, oleksid neil kindlasti lõdvemad, kui raske töö ja kõikide ärahellitamist võimaldavate asjaolude puudumine neid karastanud ei oleks.
  • Enamik eestlasi on keskmist kasvu; nägu on enamasti üsna turd, loid, ilma märkimisväärsete näojoonteta ja kahvatu; üksnes siis, kui nad palava päikese käes töötavad, ilmub näole puna. Juuksed on kõige sagedamini blondid, lapseeas tihti valged; tuleb ette ka musti juukseid koos tõmmuka näojumega. Kehaline jõud on üsna keskpärane, temperament üldiselt flegmaatiline väikese kallakuga melanhoolsesse. Sellest olenebki, et nende keha pole haiguste suhtes eriti vastuvõtlik ja et nende vaim üksnes harva minetab oma tavalise laadi. Kõnnak on vankuv ja kõik liigutused aeglased.
  • Päris täpses mõttes melanhoolikud on ainult väga vähesed eestlased – need, kelle kohta ma äsja märkisin, et nad oma mustade juustega silma paistavad. Nad on muide väikest kasvu, kuid kindlama ja tugevama kehaehitusega. Nad on ka tõsisemad, kangekaelsemad ja kinnisemad kui flegmaatikutest koosnev enamik. Kui viimaste nägu nürimeelset tuimust väljendab, siis laseb melanhoolikute ilme paista varjatud nördimust.
  • Kumbki sugupool erineb aga teineteisest palju enam. Eestimaa tütarlapsele võib vaevalt omistada eespool kirjeldatud rahvuslikku eripära. Ta on elavam, hoogsam, tööd tehes rõõmsam ja armastab seejuures laulda, mida meessugu just eriti ei tee. Juuksed on neil kollakamad kui meestel ja nende hulgas ei leidu ühtki mustajuukselist. Kui me tahaksime selle üle kanda Tartu ümbruse naistele, siis tuleks üht-teist maha tõmmata. Ma pole muide siin ühtegi leidnud, kes võiks end ilusaks pidada.
    • Karl Ernst von Baer (1814), Eestlaste endeemilistest haigustest, §14 Kehaehitus ja vaimulaad, tõlkinud Ülo Torpats[4]


  • Lasigem agga sedda rummalust enneste ja omma laste külest mahha, et meie ennast omma kele ja suggu pärrast ei häbbene, nago se mitmel veel laidowäärt weaks on. [...] häbbenegem ennast allati, kui rummalad olleme, agga ei ial mitte sepärrast, et Eestlased olleme. Ennam ei wõi ükski olla kui innimenne ja innimenne on eestlane ka...
  • Agga armsad tallovennad, senni kui meie verri tuksub, püüdkem pääv pävalt ergemaks ja targemaks sada, isseärranis Eestlased, kedda ni mitto kord õigussega kohmetand, tuimaks ja rummalaks innimessiks nimmetakse, kedda hölbus petta ja eksitada...



Lāčplēsis äigas ja Kalapuis langes,
Lāčplēsis võitis ta Kangari künkail,
eestlasi kohutas sõlmima rahu;
ei enam eestlased tule me maale
piigasid tõmbama, röövima vara.
  • Andrejs Pumpurs, Lāčplēsis (1888), eestindus: Lacplesis, tõlkinud Karl Aben, Vladimir Beekman, 1973


20. sajand[muuda]

  • See, mis olusid inimestele ja rahwastele aitab tarwituste kohasemaks teha, mis inimesi kannab ja tõstab on haridus. Ja meie hüüe on: Enam kulturi! See on kõigi wabastavate aadete ja püüete esimene tingimine. Enam europalist kulturi!
Olgem eestlased, aga saagem ka europlasteks!



  • See oli Tartu, suurest Peipsi järvest ja Nõukogude Liidu piirist mitte kaugel asuv ülikoolilinn, kus ma kohtasin üht neist naistüüpidest, kelles kaasaegne tugev meesolend näikse leida võivat kõige eredamat vaimuilu ja suurimaid südamerõõme: see tüüp, tõu poolest sugulane Soomemaa soomlaste ja Doonau madjaritega, liigub skandinaavlaste, germaanlaste ja slaavlaste vahele jääval keskalal, oma nägu selle võimsa naabruse kiuste sajandite vältel siiski kaotamata.
Need kaunid neiud, pigem šatäänid kui blondid, loomulike punahuulte ja loomuldasa roosade põskedega, pisut laiaõlgsed ja kitsapuusalised, sihvakate tugevate säärte ning kõrge ja vabalt kütkendatud rinnaga — säärased nad olid, need üliõpilasneiud, keda ma igal hommikul miinus kahekümne kraadise pakasega kohtasin jäistel tänavatel, mis viisid ülikooli ringauditooriumide ja laboratooriumide poole.
    • Maurice Bedel, "Eestlannad" esseekogust "Mémoire sans malice sur les dames d'aujourd'hui" (1935). Tõlkinud Jaan Undusk. Vikerkaar 2/1988, lk 50


  • Või on kogu Baltimaal kuskil mõni sakslane või venelane, kes oleks armastuse pärast reetnud oma isamaa, oma emakeele või rahvuse? Ei, ei, mu armsad, seda suudame ainult meie, Baltimaa päriselanikud. Meid pole meie kodumaal juba ammugi keegi armastanud, me oleme olnud ainult lükata ja tõmmata, nõnda oleme oma nahal tundma õppinud, kui väga inimene vajab armastust. Sellepärast olemegi hakanud nii ennastsalgavalt armastama, eriti võõraid. Selline armastus on omane ainult orjale, isand armastab omakasulikult. Meie tunneme endid nähtavasti ikka veel orjadena omal maal. Suur armuõpetus levinud millalgi orjade ja naiste kaudu, meil armastavad orjalikult mehed kui ka naised. Suur armastus loob meie kodumaal loendamatu arvu võõraste rahvuste kindlusi, mida ei purusta ükski isamaalik kahur, sest armastuse vastu saab ainult surm või veel suurem armastus.


  • Igast käidavamast lõunamere jahisadamast võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast, kes ootavad raha oma viimase artikli eest.


  • Eestlase karakter olla su­lam indo-euroopa dünaamikast ja uurali staatikast, mistõttu ühe uurija arvates oleme alati "natuke rahu­tud" ja isegi oma unelemistes "ärkvelt sillerdavad".
  • Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asualale truud. Tunneme nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult mägedeks nimetame, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie keeles, kuid muidugi ei ole see metsade ega vete hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade sosin, nende tööde ja rõõmude, vaevade ja heitluste, tõdede ja vastutõdede kauge kaja. Nii vanal rahval tekib varem või hiljem nostalgiline soov kokku sõlmida katkenud seosed, üritada kahekõnet seal, kus nooremad oskaksid ainult monoloogi nõuda, ja nii oleme kokku kandnud õige suure rahvaluulekogu, vist suurima, kui mõõta rahvaarvu suhtes.
    • Lennart Meri, "Hõbevalge". Eesti Päevalehe väljaanne 2008, lk 18


  • [Härra Wikman:] Ja seda tahan ma teile ütelda: meid, eestlasi, on niivõrd vähe, et iga eestlase siht – või vähemalt iga Wikmani poisi siht peab olema surematus!


Kes ütleb, eestlane jääb kaineks
töön, luulen, leinan, lõbuhoon?
See on vaid flegma põhjamaine,
mis, tõsi, harva laostub koost,
kuid jumal teab, kui ükskord ratkeb,
siis iga häiriv pidur katkeb,
siis hajub tuimus, murdub soomus -
ent visalt sütib meie loomus!


Seisab segavereline
siit rootslane, sealt mustlane,
veidi sugulas-soomet ja ingerit, taani ja poola sinist,
alamsaksa aadellikkust, viimastes aastaringides venet
sekka kolgaste lombakaid põlvkondi, verepilastust, pealegi
sõdades, katkudes hooti peaaegu viimseni mulda jooksnud, ainult
keel veel veritseb, ainult keel veel
enam-vähem terve ja vana, ainult keel veel käib, mees
seisab, mees seisab, seisab segavereline,
metsastajate ja meresõitjate
küsitav, vägagi küsitav järglane

    • Paul-Eerik Rummo, "Miks ma välismaale ei põgene" 3, [1970-1971], Vikerkaar 6/1987


21. sajand[muuda]


  • Eestlane ei armasta nutta, talle on omane kõrvaltpilk. Olulisi asju hoitakse eneses, need ilmuvad pigem sarkasmi, valusa huumori, äraspidiste sõnade vahendusel, tõlkija jääb siin allegooriate edasiandmisel hätta. Viidingu luuletuste read hulguvad meis kõigis. Fikseeritud seisundid paari, ent väga täpse reaga. Sõnalised maailmad, mis peegelduvad vastu, sõltumata ajast. Tõlgendusi pole vaja üle sõnastada, kõik mõistavad.


  • Loomulikult, meie siin elame maal, kus tuleb pidevalt ennast õigustada, tõestada, võistelda oma kehtivuse eest, iga kontrolör ja bürokraat tunneb vajadust ennast kehtestada teiste kulul, üha vähem osatakse kehtida iseenesest, oma ülesannet täites, ikka peab see toimuma mingi võitlusena, otsekui oleks eluõigustus ja enesekehtestus mingi defitsiitne kraam, mida kõigile ei jagu ja siis peab seda mingite nippidega teistelt üle lööma.


Me oleme eestlased Sealt kusagilt
Põhjast Hõredalt asustatud valgete ööde
maalt Enne pimedat tuleme koju


Meil on A. Hamsun Tammsaare ja ABBA ja Bullerby
                                       lapsed ja Manitski.
Lahja õlu ja Underi põrm ja Läänemere lained ja
                                       investeeringud ja uh!
uh! ilmselt ka ülemerelennud ja Kalle Blomkvist ja kümme
                                           onu Einarit ja
vähemalt üks juveelikastike, osavalt peidetu, no ja
                                       uppunud laevu; ja üks
kõma kaks mähakatkutud linna Sigtunast... ee ...Sigtunani
                                                 ja eestikeel!
Eestikeel! Seda me kohe maha ei müü, ega keegi pole
                                                 tahtnud kaa, teie
ju kaa ei taha, eksju, muidu me kohe õpetaks, a teeme
                                                 parem lihapalle.
Teeme liharulle. Kulm rullis, tähed säravad. Silm sinine
                                                 kui sirelill.
Kurrunurruvutimaast unistades ikka Sinu - Eestlane.



  • Sümboolse mängu või rituaali kaudu antakse mingis (näiteks etniliste eestlaste) grupis sageli vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele, neid korratakse, kuni ideoloogia on pähe jäänud. Laulupeod, mida on käsitletud eestlaste identiteedi kandjana, ongi just millegi seesuguse näide. Eestlastele on laulupidu oma korduvate laulude ja tseremooniatega sotsiaalne praktika, mis kinnistab rahvuslikku müüti. Kuna müüt on olemuselt sakraalne, meenutab laulupidu religioosset riitust. Nii on võrreldud laulupidu ka luterliku koguduselauluga ning vaadeldud laulupeoliikumist kui eestlaste religiooni.


  • Eesti naine näib olevat muutuvas maailmas märksa paremini kohanenud kui eesti mees. [---] Mehed on meil rohkem soomeugrilased, naised eurooplased."[5]
  • Protseduurireeglite lahutamatuks osaks on ebaharilikult pikk vaikimine. Kõik vastuolud ja möödarääkimised lahendatakse vaikimise abil: võidab see, kes kauem sõnatult aknast välja vahib. Eestlased koos soomlastega on viimased maailma alles jäänud rahvad, kes on võimelised elama täieliku sensoorse deprivatsiooni tingimustes. /---/ Seetõttu meenutavad eestlased natuke kõndivaid puid või sokkidega floorat. (lk 219)
  • 1. Alguses oli Seakartul, ja Seakartul oli Vanaema juures. Nõnda alaku eestlase evangeelium.
2. Inimestel olgu alati käepärast kolm mõõtu: söögikartul, seemnekartul ja seakartul. Nendega mõõdetagu maailma. Võtku see kõik omajagu aega.
3. Seakartul toodagu talumehelt, kellel olgu peldikus ajalehed. Kaup olgu aus. Kartul püsigu kevadeni. Kevadel kartul idutatagu. Iduga sirgeldatagu oma nabale: Idu tataguu!
4. Nõnda lõppegu eestlase evangeelium. (lk 223-224)



  • [Eesti Rahva Muuseumi tulevikust uues majas:] Eelkõige tuleb hoiduda ossifikatsioonist (pärandi ja mäluga tegelejatel on alati see risk) ja esitada dünaamilise eestluse ideed (nii publikule mõeldud hariduslike ürituste kui ka spetsiaalsete väljapanekute kaudu). Kui kogude ja ka kunstiteoste kaudu kujundada eestlaseks olemist, siis ei tohi unustada küsimust, mida tähendab olla meelelaadilt eestlane.


  • Keel ja kunstid loovad kultuuriruumi. Lisades harjumused ja tavad, saame meile omase komberuumi. Saame sidusa keskkonna, mille olemasolu tunnistamist on meil õigus nõuda kõigilt meie juurde pikemaks ajaks või päriseks tulijatelt. Eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi. Nii saab ta ise pidada end eestlaseks ja saame seda teha ka meie.


  • Minu arusaam eestlane olemisest on see, et eestlane on hargmaine rahvus, nad elavad kus iganes. Meil on olemas e-riik, mida teistel ei ole. Oleme palju rohkem üksteisele kättesaadavad, ükskõik, kus maailma nurgas oleme. [Tartu] ülikooli rektori ametisse nimetamise kõnes mainisin, et minu arvates peaks olema võimalik nii Eesti kooli kui ka Eesti ülikooli tarbida kusiganes maailma nurgas.
Arvan, et umbes viie aasta perspektiivis kindlasti on ka niimoodi. Nii meie ajakirjandus kui ka meie haridus lähevad inimestele järele sinna, kus nad on. Geograafia muutub järjest vähem tähtsaks igasuguste tööde ja tegemiste osas. Olge eestlased seal, kus olete, ja kui keegi ütleb, et te justkui ei ole päris sellised eestlased nagu need, kes siin kodus on, siis ärge kuulake!


  • Meil tuleb alati arvestada ning teadvustada oma positsiooni vähemusena. Me oleme rahvusena justkui mingi kiisukene, kes on ennast imekombel ära mahutanud suure ree peale, millega sõidetakse. Lähinaabri suurest etnilisest konglomeraadist lahutab meid üksnes õhkõrn poliitiline piir. Ajalugu on seda korduvalt näidanud ning näitab kardetavasti ka tulevikus. Me peame jälgima ja taotlema, et see asi kultuurilistel, demograafilistel ja hingelistel põhjustel veel rohkem käest ära ei lähe.


  • Teie olete oma ajalooga näidanud, et tunnete uhkust olla eestlased. Ta lausa laulate sellest sõnadega "eestlane olen ja eestlaseks jään" ning et "see on uhke ja hää".




  • Kriisiajal tulid paljud eestlased koju tagasi, et siin, omade keskel, see aeg üle elada. Nad lendasid mesipuu poole, varjule. Sest me kuulume kokku. Läbi isamaa-armastuse.
  • Kallid teistsuguse kultuuri- ja keeletaustaga kaasmaalased! Saan aru, et teil on seda raske mõista, aga nii see lihtsalt on – eestlastena vajame kindlat teadmist, et saame kõikide siin koolis käinud inimestega eesti keeles rääkida. Vajame veendumust, et kõigil siia sattunuil, ükskõik kas nad on tulnud varem või nüüd, on võimalus ja isegi kohustus panna oma laps eestikeelsesse kooli.
Usku, et suudame kõigile siin kasvavatele lastele pakkuda sissevaadet meie keelde ja kultuuri määral, mis aitab neil kujuneda Eestit ja eestipärast armastavateks või vähemalt mõistvateks kaasteelisteks. Kui meil on see kindlus, oleme avatumad ja uudishimulikumad ka muude kultuuride suhtes, kes meie keskel killukestena toimetavad.


  • Kui kaua eesti rahvas püsib?
Küll ta püsib maailma lõpuni. Ma ei näe mingit põhjust arvata, et eesti rahvas püsiks vähem kui sakslased, rootslased või soomlased.




Viited[muuda]

  1. ↑ Liivimaa vanem riimkroonika. 2003. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe. Värsid 367–374, lk 24
  2. ↑ Balthasar Russow, Liivimaa Kroonika, Hotger, Tallinn 1993.
  3. ↑ Karl Feyerabend, Kosmopoliitilised rännakud. Kiri Eestimaalt 1797. Eesti Keele Sihtasutus, 2004.
  4. ↑ Karl Ernst von Baer, Eestlaste endeemilistest haigustest (Doktoriväitekiri 1814), Loomingu Raamatukogu 1976, Perioodika, Tallinn.
  5. ↑ "Mikroetnos" Sirp, 12.12.2014

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Eestlased&oldid=126032"