Mine sisu juurde

Émile Verhaeren

Allikas: Vikitsitaadid
Émile Verhaereni portree, kunstnik Théo van Rysselberghe, 1915
Marthe Massin Verhaeren (1860–1931), "Émile Verhaeren oma kirjutuslaua taga"

Émile Verhaeren (21. mai 1855, Sint-Amands, Belgia – 27. november 1916, Rouen, Prantsusmaa) oli Belgia kunstikriitik ja luuletaja.

Luule

[muuda]

Neis tubades, kus lihakintsud ripuvad,
kus pruunid verivorstid, põied suureks puhut,
nurmkanade ja kalkunite kobarad,
täistopit linnuliha hiiglasuured muhud,
kus nurka rõõmsalt ehib roosa liha riit,
on ümber toiduvirnade, mis lauda toodud,
see flaami suurte kunstnik-joomarite liit,
kel taevaliseks lõbuks õgimised, joodud:
Teniers, Dusart, Brauwer, Craesbeke, Brakenburgh
ja keskel Steen, kes ikka teistest üle joonud,
täis pekki kõht ja rasvast naeru suu ja kurk,
eest vestid lahti, kõigil kleepivniisked koonud.
Ja neile naised, kelle raske liha pais
vaob peene lumivalge pesu õnarusse,
nii laisalt sirutavad veini karikais,
kus päike kiiri lisab selle iharusse,
et pärast libiseda katlaid süttima.
...
On pekileeme lõhna kanget tossamist
nii ohtralt näha liudadest ja tassest, kuna
kord siit, kord teise pidulise nina alt
käib mööda kastes vettiv praad või leemetirin,
mis ikka jälle aina isu tõstab tugevalt.
Ja köögist kõlab nõude lõputuse kirin,
mis mustalt viiakse ja tuuaks täidetult.
Sool särab, kastekannud liimund linadele.
Täis toitu kapid, keldrid, sahvrid ääretult.
Ja pannistiku kohal rippu konksudele
on pandud korve, võresid ja kurni, muid
veel köögiriistu, küünlajalgu, potte haljaid.
...
Söök täidab kurguni nii meest kui naist ja last.
Siin nurgas puugib kass, sääl nurgas helbib peni.
On vaistud, isud lahti pääsnud ahelast
ja kõhud, kiimad pidutsevad hulluseni.
Kuid selles pilgaris me flaami meistrid maiad
ei kaotand kunstimeelt. Nad välja tõid
ja ritta seadsid lõuendid ja raamid laiad
ning kahe jooma vahel meisterteoseid lõid.


Ööd juba pikaks venind, päevad hahkund,
november üle välja talve laotand.
Hulk päevi pole udu enam lahkund,
vihm, raju lagendikud sopaks saotand.

Tuul põhjast küla vahel vingub, lõhub;
sööb rõskus rohelisi laike seina.
Siis tuleb lund, mis suigutab ja rõhub
kõik kõrred enda alla, iga heina.

...

Torm tigeneb, kui üle kesa käändub
või keerutab end läbi tõves laante
või üle kõnnu, millel rohi määndub,
puid suuri murdes põiki üle maantee.

Ei leidu muud ses tühjaks jäänud väljas
kui mõni luider hobu, koormat vinnav,
või hulkuv varas, mõni kerjus näljas,
kes komberdades liigub külast linna,

või kari elajaid, kes koju vaarub,
tuul kuri vastu, koristades krappe,
või hiigla vares, kes nii loiult taarub
ja tiibu liigutab kui musti lappe.


Kitsas keldris, akna all, just vastu kagu,
oli jaheneva piima panipaik.
Lebas valge laigu kõrval valge laik,
ühe kausi kõrval teise mauis magu.

Seisid nagu õitsma löönud hämaruses
hiigla vesiroosid unelevas vees
või kui ingli roog, mis säilind nõude sees,
kaante valendades pimeduses.

Kivinesid kahte hargu rasked vaadid.
Suuri suitsusinke kandsid laiad plaadid.
Ühes pruuniks tõmbund kookidega peitsid

vahakarva verivorstid pakatades
meelitusi, pöörast isu hakatades.
Aga piimanõud — jäid karskeks nagu neitsid.


Sead rasvased ja roosad, emased ja isad,
täis täitsid röhkimisega kõik ukseaiad,
ja läbi sörkides kõik õued, nurmed laiad,
neil loppusid kui lotid rasked piimanisad.

Ja virtsalompides, kust vahel vilkus päikest,
nad, sabad rõngas, sõrad sõnnikusse toetet,
kust nuhutasid, või siis kärsad mulda poetet,
nii songisid, et harjas kiirgas sopa läikest.

November tuli ning nad tapeti. Neil kõhud
pea maani ulatasid, nisad tolgendasid
ja kaelad, silmad, kärsad — aina peki mõhud,

võis öelda, kintsud sula rasva tilgendasid.
Neil jalgu kraabiti ja harjast kõrvetati.
See surmalõke rahva rõõmuks valmistati.


Näe, veretavad õhtud, risti löödud loodes,
soolaugastesse oma valud puserdavad.
Ja laukad lamavad kui hiigla peeglid soodes,
kus nõretavaid kannatusi kajastavad
neist valuõhtutest, mis risti löödud loodes!

Oo karjased, kes käite mööda lagendikku,
et puhta lätte manu talutada karja,
te näete, surm on tõusnud õhtu kaduvikku
ning taevas tapet tallekeste verd ei varja.
Te näete Kolgatat ja selle musta harja.

Kõik õhtud risti löödud neile Kolgataile.
Veel kiidavad nad oma häda ristivaevas.
Aeg pole lootustele valgelt vagusaile.
Näe, nõristavad mustadele allikaile
verd valuõhtud, risti löödud loodetaevas.


Absurdsus kasvab kui fataalne taim
südame, aju, meelte roiskumisest.
Ei kangelast, ei päästjat raiskumisest;
me kõduneme sinna, kus me vaim.
...
Näe kurgi, nokad tühjusesse lahti,
ja liikumatut kärbest päiksekiirel:
teid mõistan hästi teadmatuse piirel,
kus õdus surm peab kergemeelset jahti.

Oo Londoni pronks ja malm, mu hing,
see raudsete lattide lukustav tärin,
see kõigi purjede minekuvärin
ja teadmata tähtede poole ping.

Ning nõgised jaamad, kus tuluke morn
võib spleeni sisenda välktee sihis,
kus igavus haigutab tundide pihis,
kui alla neid taob Westminsteri torn.

Ja otsatud kaid täis laternaridu,
mis parkade koonlaina harguvad vees,
ja laevureid röötsakil lompide sees,
kus tulede helk peab säravat pidu.

Ja loorid ning viiped joobunud naiste,
kuldtähtede õhtune sädelushurm
ning äkki kesk rühmlevat rahvast — surm,
See minu on hing — must Londoni paiste.


Mu hinge kõrves valitsevad mustad jumalad,
puust kambad, ehit kividega, sarvilised,
mu hinges nagu kõrves süngeil õhtuil vaikivad
nad endamisi nukralt, mustavärvilised.

Neil helkjad silmad nagu hundisilmad öösiti,
nad heledad kui kuud ja teravad kui nooled.
Ja nende poole, jubeduste poole sageli
mind kannab tusk, salpeetriliste silme poole.

Mu jumalad on õelus enda ette, enda jaoks.
Nad tähtevalgel unistavad ainult pahest.
Kesköösi äkki viirastub: mu poole nagu vaoks
neid varjusid, mis sigind sammaskäigu vahest.

Ei teisest hooli teine jumal. Üksikud nad kõik.
Ja igaüks vaid loodab oma võimu, rikkust.
Ei kaja laotuste raudse lae all ükski hõik.
Nad vait ja varjus teritavad pahelikkust.

Sest üleni on viha üks ja teisel süda julm.
Üks närib aeglasena, raskeil hambul purres,
või mäletseb vaid vaikust, sünge pilk ja kortsus kulm,
ning teine ablatseb, kas neelam isse surres.

Kuid kõik need jumalad on põlised ja himukad
mu hinge kõrves üksi nagu õudsed tondid.
Nad on mu põlisjumalad ja minu timukad,
kes käristand mu liikumatud horisondid.


Hekk on sinine, rohud säravad
klaasist liblikaist, puuviljust-pallidest.
Paabud jooksevad, pöökidest hallidest
lõukoer möödub, valvates väravat.

Iga kõrgendik siin nagu uhkuseks,
lootuste poole ülesringutus.
Palavail päevil on sammudes pingutus,
õhtu lõpp aga määratud puhkuseks.

Puhtad allikad sulinal uhkamas.
Murud lebavad ojalintides.
Kahvatuis, kõrgetes hüatsintides
Jumala talleke ristiga puhkamas.

Sihvakaid lilli kui valgeid hingesid
taevasse tõusmas ekstaasis ülimas.
Lehed ja oksad on järele külimas
valgusesära toredaid ringisid.

Laisalt tuul ses aias end liigutab,
lauldes palvet, mil sõnad puuduvad.
Tasa näeb õhku värvidelt muutuvat,
lehes smaragdselt selles end kiigutab.

Isegi vari on üleni pinevil
valguste poole, mis teisale liiguvad.
Rahule jäänud kiired need kiiguvad
õhtusse hingaval kuldsel sirelil.


Ja vahel
näib meie õnn nii haprana kui kirm,
et mõlemal meil kahel
on hirm.

Ja kuigi vaikiksime
ning varjul elaksime,
pää kohal sinu juuste helgus,
me südametes käärib mingi pelgus.

Ent meie armastus — see nagu põlvituks
ja paluks,
et õnn ei muutuks valules,
et õrnus endisena võlvituks
nii meie, kõigi teiste üle tiivaks
ja et me saatus kedagi ei riivaks.

Ning kui kord oleme nii maha lööd,
et kuuleme vaid meeleheidet ümberringi,
siis andeksandi toovad ööd
täis armastust ja sooje hingi.


Kui lilledega ehib ennast iga kuru
ja kogu maja nendes ilutseb,
siis puhtaid tiike keset muru
kui suuri vesisilmi pilutseb.

Kes teab kust kaugustest
nii palju vastseid linde soetund,
kel tiivad hõõgvel päikesest?

Aprilli asemele juuli poetund.
Hõrk puna korvab endist sina.
On terve ruum
nii kuum,
et virvendab sest kauge vina.
Tuul püsib leeb.
Õhk putukatest keeb.

Ja suvi — see end kalliskivvi säeb
ning sätendades mööda läeb.

Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Émile_Verhaeren&oldid=132323"