Kodunt mitte kaugel märkab Ester tänava mudas lille valendavat, mille saatuseks on varsti hoolimatud inimjalad. Ester seisatab ta ees. See on valge nartsiss. Lill tundub langetatud sinna kas kellegi nööpaugust või peost, kas hajameelsusest või hoolimatusest. Nüüd on ta siin tummalt hinge tõmbamas.
Ester kummardub ja võtab ta üles. Lill on liigutav oma närbumiskauniduses. Toas Ester asetab lille värskesse vette, kus ta tänulikult veel ellu tõuseb.
— Tõesti, unustasin hoopis. Sina, tänavaporist leitud nartsiss, oled ju mulle õnnitluseks mu ülikooli lõpetamise puhul.
Reed Morn, "Tee ja tõde", 2002 (2. trükk), lk 112-113
