Ökoteoloogia

Ökoteoloogia on teoloogia haru, mis tegeleb religiooni ja looduse vahekorraga, sh keskkonnaprobleemidega

Proosa

Enamasti on meie teoloogias ja eetikas jutuks kaks olulisimat suhet või suunda – meie suhe Jumalaga ja meie suhe teiste inimestega. (Need on õigustatult kesksed, sest peegeldavad Jeesuse peamist käsku: armasta Jumalat ja armasta ligimest.) Ökoteoloogia kutsub aga sinna valemisse lisama ka loodu ning mõtisklema Jumala suhte üle looduga, nii nagu ka meie suhte üle looduga (ja Jumalaga tema loodu kaudu).
- Laura Vilbiks, "Milleks meile looduhoiukuu?", Eesti Kirik, 13.09.2023

Pattulanguses kaotas inimene silmist jumaliku kutse ja vastutuse olla maailmas heaperemehelikuks valitsejaks. Maailm muutus talle vaenulikuks ja vaenulikuks muutus inimene ka ise. Minnes vastuollu Jumalaga ja seades end ekslikult loodust kõrgemale, hakkas inimese väärastunud tahe loodut ümber kujundama. Selle asemel, et hea majapidajana hoolitseda loodu eest ja loodut Jumala ette pühitsemiseks viia, hakkas inimene seda hoopis kummardama ja oma egoistlike soovide rahuldamiseks ära kasutama (Rm 1:25). Loodu hävitamine ja reostamine on seega otseselt seotud inimese kaugenemisega Jumalast – inimene ei mõista enam oma jumalanäolisust ega sellega kaasnevat vastutust ning ülesannet. (lk 96)
Just Kristuse lunastustöös saab meile selgeks, et suhtumine langenud loodusse, mis ootab koos inimesega oma uuenemist ja vabanemist (Rm 8:19–21), saab olla vaid austav ja hooliv. Loodu eest hoolitsemine pole seega midagi rohkemat ega vähemat kui Kristuse lunastava majapidamise eeskuju järgimine ja selle ellurakendamine. (lk 97)
- Eesti Kirikute Nõukogu, "Armastame loodu(s)t", rmt: "Armastame loodu(s)t: Eesti Kirikute Nõukogu teema-aasta 2020", Eesti Kirikute Nõukogu, 2020 (artiklikogumik; Digar)

Ainuke, kes kirikuisade arusaamist mööda saab kogu nähtava ja nähtamatu loodu viia osaduses Jumalaga, on mikrokosmosena kõik ühte liitev inimene.

Pattulanguses aga inimene kaotas võime seda kutset järgida ning maailm muutus talle vaenulikuks. Kuid tegelikult muutus vaenulikuks hoopis inimene ise, kes, olles ennast asetanud väljapoole Jumalat ja ekslikult kõrgemale loodust, hakkas loodut oma väärastunud tahtes, eraldatuna Jumala tahtest, ümber kujundama. Selle asemel, et loodut Jumala ette pühitsemiseks viia, hakkas ta hoopis loodut kummardama ja enese egoistlike rahulduste tarbeks ekspluateerima (Rm 1:25). Inimene, kes pidi temaga terviklikult läbipõimunud loodu viima Jumala ette, viis ta hoopis nüüd langusesse. Looduse häving ja rüvetamine meie poolt on seega selges seoses inimese kaugenemisega Jumalast, kes ei mõista enam oma jumalanäolisust ega sellega kaasnevat vastutust ning ülesannet suhtes loodusega. (lk 67)

Kuigi paljud paradiisi kujutava ornamentikaga kirikud on tänaseks päevaks hävinud, võime siiski veel nii mõneski kirikus näha kujundeid puudest, taimedest, lindudest ja muustki loodust. Nagu on välja toonud erinevad uurijad, polnud nende kujutiste näol tegemist pelgalt kaunistava ornamentikaga, vaid viitega arusaamale, et Kristuse ja tema risti läbi saab kogu loodu ühendatud taevase ja jumaliku reaalsusega. Tulles kirikusse, kutsutakse jumalanäolist inimest seega esteetiliselt tajuma, et kui me tõeliselt elame Pühast Vaimust juhitud kiriku liturgilist ja palvelist elu, siis ei ole võimalik mitte tajuda, et taevariigi suunal ei liigu inimkond üksi, vaid läbipõimituna koos oma ülestõusmist ootava loodu(se)ga. (lk 68)
Inimene, kes tegutseb selles vallas rüvetavalt ja veel õigustab oma ekspluateerivat käitumist, on ükskõikne ja ülbe, ei ole veel aru saanud talle Jumala poolt antud vastutusest olla Tema asemel loodu eest hoolitsev majandaja ja seega pole arusaanud ka Looja tahtest, mis kutsub kogu langenud loodut pääsemisele. Kristlik ökoloogia ehk loodu eest hoolitsemine pole seega midagi rohkemat ega vähemat kui Kristuse lunastava majapidamise eeskuju järgimine ja selle ellurakendamine. (lk 69)
Tauri Tölpt, "Õigeusu kristlik ökoloogia", rmt: "Armastame loodu(s)t: Eesti Kirikute Nõukogu teema-aasta 2020", Eesti Kirikute Nõukogu, 2020 (artiklikogumik; Digar)

Kirjandus

Puhtuse Vennad, "Loomade kaebus inimese vastu džinnide kuninga ees", tõlkija Kalle Kasemaa, Tartu: Ilmamaa, 2026
Gabe Brown, "Porist mullaks", tlk Kaido Kangur, 2022
"Armastame loodu(s)t: Eesti Kirikute Nõukogu teema-aasta 2020", Eesti Kirikute Nõukogu, 2020 (artiklikogumik; Digar)
Hannah Malcolm (koostaja), "Words for a Dying World: Stories of Grief and Courage from the Global Church", SCM Press, 2020
Emma Frances Bloomfield, "Communication Strategies for Engaging Climate Skeptic: Religion and the Environment", Routledge, 2019
Llewellyn Vaughan-Lee, "Spiritual Ecology: The Cry of the Earth", The Golden Sufi Center, 2016
Franciscus, "Ole kiidetud: Püha Isa Franciscuse entsüklika. Hoolest meie ühise kodu eest. Laudato si", tlk Helve Trumann, Gallus, 2015
"The Green Bible", Harper Bibles, 2008
Celia Deane-Drummond, "Eco-Theology", Anselm Academic, 2008
Frank Herbert, "Düün, tlk Urmas Alas, 2002
Thomas Berry, "The Dream of the Earth", Sierra Club Books, 1988

Vaata ka

"First Reformed", 2017 (režissöör Paul Schraderi mängufilm)