Doris Lessing

Allikas: Vikitsitaadid
Redaktsioon seisuga 5. jaanuar 2021, kell 18:58 kasutajalt Ehitaja (arutelu | kaastöö)
Doris Lessing 2006. aastal

Doris Lessing (kodanikunimega Doris May Tayler; 22. oktoober 1919 Kermānshāh, Iraan – 17. november 2013 London) oli Iraanis sündinud ja Rodeesias kasvanud inglise kirjanik. 2007. aastal sai ta Nobeli kirjandusauhinna.

Eesti keeles on ilmunud terve rida Doris Lessingu teoseid:

  • "Imerohi ei ole müüdav". Tõlkinud Valda Raud, Loomingu Raamatukogu 5/1957
  • "Ellujäänu mälestused". Tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Krista Kaer, LR 47–49/1983; 2. trükk, Tallinn: Varrak, 2006
  • "Viies laps". Tõlkinud Asta Blumenfeld, Tallinn: Eesti Raamat, 1995
  • "Kuldne märkmeraamat". Tõlkinud Krista Kaer, Tallinn: Varrak, 2000
  • "Hea naabri päevik" (1. osa). Raamatusari "Eesti Naise raamat". Tõlkinud Krista Kaer, Tallinn: Varrak, 2003
  • "Kui vanad suudaksid". Tõlkinud Krista Kaer, Tallinn: Varrak, 2004
  • "Kassid" (kogumik). Tõlkinud Krista Kaer, Tallinn: Varrak, 2006
  • "Kõige ilusam unelm". Tõlkinud Krista Kaer, Tallinn: Varrak, 2006
  • "Shikasta". Tõlkinud Krista Kaer, Tallinn: Varrak, 2010
  • "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame". Tõlkinud Krista Kaer, Tallinn: SA Kultuurileht, 2018


"Vanglad, milles me vabatahtlikult elame"

Loomingu Raamatukogu nr 22/2018.

  • Alati, kui tundub, et kõik kulgeb üsna sujuvalt - ja ma räägin inimeste asjadest üldiselt -, kerkiks järsku otsekui esile midagi kohutavalt primitiivset ja inimesed pöörduvad tagasi barbaarse käitumise juurde. (lk 8)
  • Meie vasak käsi ei tea - ega tahagi teada, mida teeb meie parem käsi. (lk 10)
  • Kõik, kes on vähegi ajalooga tegelnud, teavad, et ühe sajandi kirglikud ja olulised veendumused näivad järgmisel sajandil tavaliselt absurdsed ja kummalised. Pole olemas ühtki ajastut, mida järgmised põlvkonnad tajuksid samamoodi kui tollal enanud inimesed. Igal ajastul mõjutavad meie elamusi tugevasti massiemotsioonid ja sotsiaalsed olud ning nende mõju alt on meil peaaegu võimatu ennast eraldada. Sageli näivad just massiemotsioonid kõige üllamad, paremad ja ilusamad. Ja ometi küsitakse aasta, viie aasta, kümnendi või viie kümnendi pärast: "Kuidas ometi nad seda uskuda võisid?" (lk 10)
  • Minu meelest osutavad romaanikirjanikud kaaskodanikele palju kasulikke teeneid, kuid üks väärtuslikemaid on ilmselt see, et nad võimaldavad meil näha ennast nii, nagu näevad meid teised.
Muidugi umbusaldatakse totalitaarsetes ühiskondades kirjanikke just sellel põhjusel. Üheski kommunistlikus riigis pole see funktsioon, see kriitiline pilk, lubatud. (lk 11)
  • Sõja üleelanud inimesed teavad, et sõja lähenemisel tekib esialgu varjatud, teadvustamata vaimustus, otsekui taotaks mingit kuuldamatut trummi... õhus on kohutav, lubamatu ja pöörane erutus. Seejärel muutub vaimustus nii tugevaks, et seda ei saa enam tähelepanuta ega märkamata jätta - siis valdab see kõiki. (lk 13)
  • See sõna "veri". Juhid kasutavad seda alati, et meid üles kihutada.
"Vabadusepüüd tuleb aeg-ajalt patriootide ja türannide verega kosutada. See on tema looduslik väetis." Seda ütles Thomas Jefferson.
"Meie sõdurite valatud veri innustab meid rahuajal."
"Ainult vere läbi saame uuesti sündida!"
"Tee kuulsusrikkasse tulevikku viib läbi vere."
"Meie märtrite veri tiivustab meid - me ei unusta kunagi verd, mis meie kõigi pärast valati."
Pole vist liialdus öelda, et kui lausutakse sõna "veri", annab see märku, et mõistus hakkab lahkuma. (lk 15)
  • Kui mõelda, et peaaegu alati on kõige innukamad verd appi võtma just juhid, kes väidavad end olevat progressi ja valgustuse ja muu sellise esiridades, siis on võimalik vähemasti nautida asja irooniat. Nojah, mõnikord peab mõtlema, et asja iroonia ongi ainus lohutus, mida inimkonna ajaloo üle mõtisklemine pakub... (lk 16)
  • Mängureeglite kohaselt ei piisanud lihtsalt sõnadest: "See ja see ei mõtle nagu meie, kuigi meil on ilmselgelt õigus." Tingimata tuli lisada, et see ja see on paheline, kõlvatu, seksuaalselt väärdunud ja nii edasi. (lk 18)
  • ... pärast meid elavad inimesed imestavad, et ühest küljest oleme oma käitumise kohta kokku kuhjanud järjest rohkem informatsiooni, teisest küljest aga ei ole me isegi püüdnud seda rakendada oma elu parandamiseks. (lk 20)
  • Me unustame - ja noored inimesed lihtsalt ei tea seda, sest nad ei loe ajalugu -, et meil on seljataga enam-vähem kaks tuhat aastat kõige vägivaldsemat režiimi, mille kõrval Hitleri ja Stalini režiim on väetid lapsukesed. Ma ei taha öelda, et tänapäeva türannid ei ole kiriku käest õppinud, mõni on teinud seda koguni teadlikult. /---/ Nüüd käitub kirik armastusväärselt ja tegeleb sageli tööga, mida on raske eristada sotsiaalhooldusest või heategevusest, /---/ pealegi on kirik lõputult jagunenud, ning isegi kui mõni sekt on totalitaarne, ei ole kirikul siiski võimalik valitseda kogu ühiskonda - nagu see toimus veel äsja - ega olla käitumis- ja mõtlemisnormide ainus määraja.
Aga kaks tuhat aastat elas Euroopa kristliku kiriku hirmuvalitsuse all, mis ei lubanud mingit teisitimõtlemist, ei lasknud ligi mingeid välismõjusid, tappis, juuris välja, kiusas taga, põletas ja piinas kõhklematult Jumala nimel. Seda ajalugu ei tule meeles pidada mitte selleks, et hoida elus vanade hirmuaegade mälestust,vaid selleks, et tunda ära nüüdisaegset hirmuvalitsust, sest needsamad mõttemallid on meis ikka veel alles. Olekski imelik, kui see nii ei oleks. (lk 23-24)
  • Ühiskond, milles me elame, on vähemal või suuremal määral loputanud meie kõigi aju. Me märkame seda, kui reisime mõnele teisele maale ning vaatame korraks oma maad võõraste silmadega. Me ei saa sinna midagi parata, ja tuleb lihtsalt meeles pidada, et niimoodi see on. Me kõik osaleme suurtes lohutavates illusioonides ja poolillusioonides, mida igal ühiskonnal läheb vaja selleks, et säilitada oma eneseusaldust. Neid illusioone on raske uurida ning jääb üle üksnes loota, et mõni teisest kultuurist pärit heatahtlik sõber aitab meil oma kultuuri vaadata kiretu pilguga. (lk 29)
  • Nüüd oleme jõudnud niikaugele, et poliitiline liider mitte üksnes ei kasuta oskuslikult põliseid pööblit üleskihutavaid võtteid - vaadake Shakespeare'i "Julius Caesarit", vaid ta palkab ka asjatundjad, et need teeksid seda veelgi mõjusamalt. Vastukaaluks aga on avatud ühiskonnas võimalik uurida seda, kuidas neid trikke meie mõjutamiseks kasutatakse. Kui me muidugi tahame seda teha ega lülita televiisorit selle asemel "Dallasele" või millelegi muule.
Ma tahan öelda, et informatsiooni, mida meile meie kui indiviidide, gruppide, rahvahulga või märatseva massi kohta jagatakse, kasutavad teadlikult ja sihikindlalt ära eksperdid, keda praegu peaaegu kõik maailma valitsused palkavad rahvast töötlema. Üha sagedamini võime täheldada, kuidas valitsused kasutavad ära ajuloputuse uurimise tulemusi, aga me näeme seda muidugi ainult siis, kui tahame näha ja oleme otsustanud manipuleerimise ohvriks langemist vältida.
Samal ajal on huvitav, et inimesed, kes enda meelest on headuse eest võitlejad ja parimate kavatsustega tegutsejad, põlgavad selliseid vahendeid. Ma ei taha öelda, et nad peaksid neid kasutama, aga tihti keeldutakse neid isegi uurimast, muutudes seetõttu nende abil manipuleeritavaks. (lk 33)
  • Meelelahutustööstuse valitsus... Seda seost mõistab hästi iga autoritaarne režiim. Tuletagem meelde Hitleri suuri massimeeleavaldusi, kui miljonid inimesed aeti hüsteeriasse, või Nõukogude Liidu hiiglaslikke demonstratsioone, kus ilusad lapsed, neiud, tants, lilled ja laul olid kõrvuti hirmu ja ähvardustega. (lk 34)
  • Võimalus näha televiisorist õhtust õhtusse, päevast päeva, aastast aastasse kõiki maailmas asetleidvaid jubedusi on võtnud meilt tunded täpselt nii nagu neilt sõdureilt, keda on sihilikult jõhkraks treenitud. Keegi pole seadnud endale eesmärki muuta meid jõhkraks, teha meid kalgiks, kuid just sääraseks me muutume üha rohkem. (lk 35)
  • Ajuloputuse ja manipuleerimise uurijad on avastanud, et kõige vähem lasevad end mõjutada inimesed, kes oskavad naerda. (lk 37)
  • Kõige raskem asi maailmas on säilitada mingi grupi liikmena oma individuaalne dissidentlik arvamus. (lk 39)

"Ellujäänu mälestused"

Doris Lessing, "Ellujäänu mälestused". Tõlkinud Krista Kaer, 2. trükk, 2006.

  • Me kõik mäletame seda aega. Minu jaoks oli see samasugune kui teistelegi. Ja ometi räägime üksteisele ikka ja jälle nende ühiselt läbi elatud sündmuste iseärasustest, otsekui ütleksime selle üha korduva kõnelemise ja kuulamisega: "Tähendab, teiegi meelest oli see niiviisi? See siis kinnitab, et jah, kõik oli tõepoolest nii, pidi nii olema, see ei olnud pelgalt minu kujutluse vili." Me oleme kas ühel meelel või läheme vaidlema nagu inimesed, kes on reisil imepäraseid olevusi näinud: "Kas te seda suurt sinist kala nägite? Ah soo, teie nägite hoopis kollast!" Kuid meri, millel me sõitsime, oli üks ja seesama ning ka see lõpueelne pikaleveninud rahutus ja pinevus oli ühesugune kõigile, kõikjal: nii meie suurlinnade eri osades – tänavatel, tornelamute kvartalis, hotellis – kui ka tervete linnade, rahvaste ja mandrite ulatuses... (lk 7)
  • Inimesed võrdlevad oma tähelepanekuid, otsekui soovides või lootes leida kinnitust millelegi, mida need sündmused ise ei olnud lubanud - kaugel sellest, paistis, et nad olid selle täiesti välistanud. (lk 7)
  • Õnn? Just selle sõna poole olen ma elu jooksul aeg-ajalt pöördunud, seda vaadelnud, kuid ta on mu käes alati laiali valgunud. Vahest ehk siis mõte, eesmärk? Igatahes kui sellises meeleolus minevikku meenutada, siis näib seda ümbritsevat mingi ollus, mis möödunus vahetu osalemise ajal oli paistnud võõras, täiesti kõrvaline. Kas on võimalik, et tõelised mälestused sellest koosnevadki? (lk 7-8)
  • Üks, millest me nüüd teame, et see kehtis kõigi kohta, kuid mida igaüks tollal visalt säilinud vaimuoriginaalsuse tõenduseks pidas, oli see, et toimuv jõudis meie teadvusse mitteametlikke teid pidi. Kahtlastest allikatest. Uudistesaated, ajalehed ja ametlikud teadaanded olid asjad, millega me olime harjunud, mida me mingil juhul ei põlastanud – nende puudumine oleks võtnud meilt lootuse, tekitanud ärevust, sest ametlikkuse pitser peab loomulikult olemas olema, eriti veel ajal, kui miski ei lähe ootuspäraselt. Kuid ausalt öeldes sai igaüks meist mingil ajahetkel teadlikuks, et need ei olnud ametlikud allikad, kust korjusid faktid, millest moodustus hoopis teistsugune pilt kui see, mida avalikult kuulutati. Sõnaderivid vormisid sündmusi pildiks, peaaegu jutustuseks: Ja siis juhtus nii, see-ja-see ütles... kuid aina sagedamini ja sagedamini olid need sõnad, mis pillati mõne juhusliku jutuajamise käigus ja võib-olla isegi üksi olles. (lk 8-9)
  • Suhtumine võimusse, Nendesse ja Noisse, muutus üha vastuolulisemaks ning me kõik uskusime, et elame iseäranis anarhistlikus ühiskonnas. Muidugi ei olnud see nii. Igal pool olid lood samamoodi. Kuid võib-olla oleks parem sellel hiljem pikemalt peatuda ning praegu vaid ära märkida, et sõna "see" kasutusele võtmine on alati kriisi ja üldise ärevuse märgiks. Järgmisi väljendeid eraldab terve kuristik: "Kurat võtaks, miks nad küll nii asjatundmatud on!" ja "Jumal küll, asi on lausa kohutav!", just nagu "Asi on lausa kohutav!" tähendab hoopis midagi muud kui "Ka siin läheb seesama lahti", või "Kas te sellest midagi rohkem ei ole kuulnud?" (lk 9)
  • Siinkohal satun ma raskustesse, sest tegemist ei ole millegagi, mida saaksin piiritleda, täpselt ajastada... ma ei räägi muidugi riiklikest raskustest ega sündmustest, mida me tähistame selliste sõnadega nagu "nemad", "nood", "see" ja nii edasi, vaid omaenese isiklikest avastustest, mis tollal nii vajalikeks muutusid ning minult nii palju nõudsid. Ma ei saa öelda: "Äkki ühel päeval teadsin ma, et seal seina taga elatakse teatud laadi elu." Isegi mitte: "See oli tollel kevadel, kui..." Ei, teadmine sellest teisest elust, mis kulges mulle nii lähedal, minu eest varjatuna, tuli pikkamööda, kuulus just sellesse arusaamise kategooriasse, mida me tähistame väljendiga "äratundmisele jõudmine" ning mis kätkeb endas ka järkjärgulist taipamist. Selline avanemine, selline areng võib kesta nädalaid, kuid, aastaid. Muidugi on ka võimalik midagi teada" ja ise seda mitte "teada". (Niisamuti on võimalik midagi küll teada saada, kuid seejärel unustada!) Tagasi vaadates võin ma aga kindlalt öelda, et oma hingepõhjas olin ma selle teise elu või olemisvormi arenemist seina taga tajunud juba ammu enne, kui ma jõudsin äratundmisele, mis see oli, mida ma kuulsin või kuulasin. Kuid ma ei saa nimetada ei kuupäeva ega hetke. Kindlasti tuli see sisemine meelestatus enne toda teist, avalikku ärevust, mida ma - loodetavasti ei arvata, et kergemeelsusest - olen tähistanud sõnaga "see". (lk 11)

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel