Kaisa Ling

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid
Redaktsioon seisuga 28. veebruar 2021, kell 22:05 kasutajalt Ehitaja (arutelu | kaastöö)
Kaisa Ling, 2020.

Kaisa Maria Ling (sündinud 4. veebruaril 1990) on eesti laulja, kultuuriajakirjanik, kriitik, tõlkija ja kirjandusteadlane.


  • Mis seal salata, olen päris uhke, et olen jõudnud siin elus nii palju erinevaid asju katsetada. Kinnitan endale, et niiviisi elades ei hakka kunagi igav. Ja igav polegi senimaani hakanud, ainult vahel on väsitav. Aga no tervislikud eluviisid, normaalsed inimesed minu ümber, korralik toitumine, kalendrirakendus, to-do list ja jooksev logistikakorraldus – nii on siiani õnnestunud skisofreeniat vältida. Ma olen alati arvanud, et mõistlik on noorena ära rabeleda, siis saab kunagi hiljem laialt ja ausalt molutada.
  • Mulle meeldib eesti kultuuriajakirjandus väga. Riik on väike, samas on rohkelt kulturnikke, kes hoiavad end asjaga kursis, suhtlevad pidevalt omavahel, üritavad üksteisele ära teha jne, mistõttu kajastus on mitmekesine, tihe ja kõrgel tasemel.



  • Sajanditaguste bluusinaiste julgus võiks anda inspiratsiooni ka neile inimestele, kes tänapäeval kannatavad vägivalla käes. Me ei tohiks jääda vait, sest "sellest" ehk inimestevahelisest vägivallast on liiga palju räägitud või sest et see tundub kellelegi väärastunud. Loodetavasti aitab minu avameelsus meid edasi ka tänapäeval.
  • See, et sada aastat tagasi võidi, julgeti ja saadi Ameerika Ühendriikides taolisi laule laulda ja heliplaadilegi salvestada, võib tunduda uskumatu ja jätta mulje, et elu oli sel kahe maailmasõja vahelisel ajajärgul eriliselt ebatsiviliseeritud või et sellised koledad teemad meid siin Eestis ei puuduta, kuid tegelikkus maalib tänapäeva vaatevinklist hoopis teistsugust ja hoopis murettekitavamat pilti.
  • Olles elanud pea neli aastat koos inimesega, kes oli minu vastu vastik ja kellele mina sugugi midagi võlgu ei jäänud, saan alles nüüd, mitu head aastat hiljem aru, et tegu oli vägivaldse suhtega. Kõige raskem on seda vast iseendale tunnistada. Minu jaoks on see olnud enese kehtestamise, julguse kogumise ja väljaelamise teekond.
  • Esimene maailmasõda muutis omakorda demograafiat kõikjal lääneriikides, naiste positsioon ühiskonnas tugevnes ja naiste õigusi teadvustati inimõigusena. Kahe sõja vaheline aeg torkab silma kui üleüldine vabaduse ja plahvatusliku kunsti aeg. Jah, laulud olid koledad, vägivaldsed ja tihtipeale ropudki, kuid omal robustsel viisil tegelesid need ühiskonnas reaalselt esinevate probleemidega, aitasid ebaõigluse ja vägivalla valguse kätte tuua ja teadvustada, et naiste olukord oli keeruline ja ohtlik.
  • Majanduskriis, mis algas 1928. aastal, ja II maailmasõda aga muutsid seda dünaamikat taas tundmatuseni. Flapper'id ehk vabad ja iseseisvad naised, seksuaalne vabanemine, vabaarmastus, sugupoolte võrdsus hajusid sõjajärgses kitsikuses ja külmas sõjas ning naise koht neljakümnendatel ja viiekümnendatel kinnistati taas pere keskele, kööki, koju.
  • Tuleb tunnistada, et meie, ühiskond tervikuna, oleme ehk terve 20. sajandi teise poole enestele valetanud. Kinnitades, et maailm on muutunud ja see on rohkem tsiviliseeritud, oleme võib olla surunud silmad kinni selle ees, mis tegelikult toimub suletud uste taga ja mitte ainult arenguriikides, vaid kõikjal, kus tegutseb homo sapiens.
  • Minevikuga paralleelide tõmbamine ning möödanikust õppimine on üks inimkonna suuri eeliseid.


  • Huumor on üks põhjalikumalt uuritud fenomene 20. ja 21. sajandil, sest inimseisundi elementaarseima osana on see distsipliinideülene, inspireerides uurimusi sotsioloogias, ajaloos, lingvistikas, kirjandusteaduses ja paljudel muudel aladel. Freud seab oma uurimustes huumorist ja naljadest lähtekohaks, et anekdootides ilmnevad inimese alateadlikud tõrjutud soovid. Freudile toetub omakorda hulgaliselt huumoriteoreetikuid ja nende jälgedes ka Igor Krõštafovõtš, kellele toetun siin minagi. Oma "Huumoriteoorias" visandab ta käsituse kaht tüüpi huumorist – "ründehuumorist" (offensive) ja "kaitsehuumorist" (defensive). 19. sajandi telgi-show'des segunesid need kaks huumoritüüpi lakkamatult ning kuna 1830. aastatel oli orjanduse lagunemise eelaimus ja kõik sellega seonduv USA ühiskonna teadvuses eriliselt esil ning valuline, heideti valimatult nalja mustade orjade üle, maaliti näod põletatud korgiga mustaks, tehti järele nende väidetavat saamatust, rumalust, koledust ja üldse kõike, mida suudeti välja mõelda. Pärast kodusõda astusid aga värskelt vabanenud mustanahalised esinejad kiiresti telgi-show'de skeenele, esialgu peamiselt osalistena valgete etendustes, kus nad mängisid musti ehk iseennast, toonisid oma niigi juba tõmmud näod korgiga veel mustemaks (!) ja rõhutasid igati stereotüüpe, mida neile omistati.
  • Pärast sõda pääsesid mustanahalised esinejad lavale nüüdseks juba mitmerassilise publiku ette, kus nad said publikus olevatele kaasa tundvatele ja "vandenõusse pühendatud" pealtvaatajatele silma teha. See tundub tänapäeval rassistliku ja solvavana, kuid tegu oli kaitsehuumoriga ning lisaks normaliseerus selle abil afroameeriklaste vaba osalus meelelahutuskultuuris võrdlemisi kiiresti. Orjanduse jätkumist toetav publik (kodusõjas Konföderatsiooni aadete toetajad) naeris rõhutute, s.o mustanahaliste üle, et kinnistada oma poliitilist ja majanduslikku positsiooni ülemrassina, samal ajal kui mustad, keda pilgati, mängisid farsi ja stereotüüpidega kaasa ning hakkasid selles lausa osalema, ise samal ajal valgeid esitusnüanssidega osavalt pilgates. Telgi-show'd olid seega omamoodi sõjatsoon, see huumor oli räme, solvav, agressiivne. Kõike seda tehti ju ettekäändel, et see on "lihtsalt nali", ja nii võideldi paljud rahvuspoliitiliselt tähtsad valupunktid läbi kabareelaval.
  • Ligi kahe sajandi jooksul on žanrid lihtsalt "tahkunud", on tekkinud kaanon ja komme, mistõttu näiteks bluusist mõeldakse rohkem kui mustast kultuurinähtusest, samas kui kantri oleks otsekui kuidagi rohkem valge. Neil kahel žanril on aga ilmselgelt sarnased hübriidsed algused, kus mustad ja valged kehad elasid kõrvuti ning akulturatsioon toimis lakkamatult mõlemapoolselt.
  • [---] mustad naised kannatasid sajandi alguses nn kolmekordse rõhumise (triple exploitation) all, kui kasutada terminit, mille võttis 1930. aastal kasutusele mustanahaline Virginia ülikooli professor ja kommunistliku partei liige Louise Thompson Patterson. Mustade naiste eriseisundi üle ühiskonnas olid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses arutlenud juba nii mustad kui ka valged sufražetid – Sojourner Truth, Elizabeth Cady Stanton, Anna Julia Cooper, Mary Church Terrell. Kõik nad juhtisid tähelepanu asjaolule, et mustad naised kannatavad korraga kolme erisuguse diskrimineerimise all: klassi, nahavärvi ja soo põhjal. Vodevillibluusi laule võibki kerge vaevaga jagada nende kolme rõhumise liigi järgi. Näiteks Alberta Hunteri laul "You Can't Tell the Difference after Dark" ("Öösel ei tee sa neil vahet", 1935) räägib sellest, kuidas mehed soovivad sõprust sobitada vaid "blondide neidudega", aga õnneks on öösel pime ja nahavärv ei ole enam oluline. Teine jaotus aga tekib laulusõnu temaatiliselt tüpologiseerides, ja kõik teemad, mida vodevillibluusi laulud käsitlevad, olid tollal levinud tabud – vägivald, prostitutsioon, narkootikumid, rassism ja seks erinevates kombinatsioonides.
  • Päris kolonisatsiooni algusest peale on valgete autorite tekstid rajanud musta naise kuvandit, mille lahutamatuks osaks on olnud ülim seksuaaltung ja vägivaldsus. [---] Need stereotüübid on imbunud nii sügavale kultuuri, et isegi mustanahalised ise on need üle võtnud. W. E. B. Dubois, üle-eelmisel sajandivahetusel tegutsenud sotsioloog, ajaloolane, kirjanik ja kodanikuõiguste aktivist, on nimetanud seda kummalist nähtust topelt-eneseteadvuseks, mis sunnib musta inimest end alati vaatama läbi teise silmade.
  • Kehalisus ja seksuaalsus olid niisiis mustas vodevillibluusis sagedased teemad. Mistõttu pole ka üllatav, et suurem osa neist lauludest on enneolematult ropud, kuigi asjasse mittepühendatud kuulaja ei pruugi seda tähelegi panna, sest pea üheski laulus ei ole mitte ühtegi roppu sõna, mitte ühtegi vulgarismi, mistõttu võiski telgi-show'dele rahumeeli kaasa võtta nii lapsed kui ka vanavanemad. Need tekstid on täis analoogiaid, vihjeid, kavalaid metafoore ja tihtipeale peab lihtsalt eeldama, et lugu on väga ropp juba seepärast, et kuulub vodevillibluusi kaanonisse.
  • Ka USA ühe kuulsama folkloristi ja laulukoguja Alan Lomaxi kollektsioonis ei leidu pea ühtegi roppu laulu. Seda võib siiski seletada asjaoluga, et Lomax ei hinnanud vodevillibluusi väga kõrgelt, vaid lausa süüdistas musti naislauljaid (näiteks Ma Raineyt) bluusi "müümises". See ei ole muidugi iseenesest vale – vodevillibluus ja telgi-show'd, nagu eespool olen osutanud, kujutasidki endast suuresti kommertslikku tegevust, millest õnneks sajandi alguses hakkasid kasu saama ka mustanahalised artistid. Siiski puudub minul selline sentimentaalne side bluusiga, mille järgi vaid teatud tüüpi bluus (kurblik, robustne) on "sobiv, õige" bluus. Kommertslikkuse sidumine moraaliga näib olevat umbes samasugune sissekulunud, romantismist pärit väärseisukoht nagu mustade naiste üliseksualiseerituski.
  • [---] paradoksaalsel moel olid 1920. ja 1930. aastad mõnes mõttes palju vabameelsemad kui Teise maailmasõja järgsed kümnendid. Kuigi elu oli raske ja ohtlik, inimõigustesse suhtuti väga hoolimatult ning poliitilist korrektsust ei olnud üldse veel välja mõeldud, tähendas see ka teatud vabadust – julgeti solvata ja ropendada, kartmata hukkamõistu. Maailm oli ühe musta majanduslikult kindlustamata homoseksuaalse naislaulja jaoks lihtsalt paik, kus polnud palju kaotada. Mason Stokes on väga sobivalt nimetanud 20ndate Harlemit "queer-lõbustuspargiks" ja "sotsiaalseks ja seksuaalseks kasvuhooneks", kus kõik tegid just seda, mida ise tahtsid, just siis, kui ise tahtsid. Olgugi et tegelikkuses ei muutunud kümnendi jooksul palju, oli see rämedalt vaba kunsti aeg.

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kaisa_Ling&oldid=56183"