Kalamaksaõli
|
Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama. |
- Tol ajal anti lastele talvel kalamaksaõli. Meile andis ema seda igal õhtul lusikatäie. Musta leiba lubati peale hammustada või anti koguni lonks musta kohvi, aga ega see ei võtnud ära seda hirmsalt kalamaksaõli järelmaitset. Võib-olla sellepärast ma ei suudagi palju kala süüa, eriti just heeringat, kelle soolase kuue alt see õlimaitse läbi kummitab, olgugi ta hoolega peidetud sibula ja hapukoore segu sisse. Onu Magnus rääkis, et Magadanis olla nii hull külm ja niiske kliima, et seal küll kalamaksaõlita talve vastu ei pea - tema pidavat jooma seda tassitäie päevas. See tegi minu silmis Maxist kõige vaprama mehe, keda ma kunagi olin näinud.
- Mari Saat, "Matused ja laulupeod", 2015, lk 24
- Inimene vajab 2000 kalorit päevas. Saksamaal oli sõja lõpupoole täiskasvanu norm 800 kalorit, kasvaval teismelisel nagu mina 1200, aga muidugi läks kõik toit pere ühisesse patta. Alguses olime põgenikelaagris, kus toitu oli nii vähe, et arvasime: ilmselt köögi personal varastab. Hiljem hakkasime omaette süüa tegema, aga nii oli veelgi raskem ots otsaga kokku tulla. Oli pidev näljatunne. [---] Apteegist sai kalamaksaõli. Kalorid on kalorid, mõtlesin, katsusin seda mitu supilusikatäit võtta, aga ei suutnud, nii suur nälg siiski ei olnud. Keha nõrgenes, igale poole tulid paised, mõnes tekkis mädanik.
- Selle jutu peale tuli Tiiger lähemale, ajas kaela Ruu tooli taga õieli, pistis äkki keele suust välja ning tegi - karlõmps! Kängu kargas üllatusest õhku, hüüatas: "Oeh!" ja jõudis veel õigel ajal jaole, et lusikat Tiigri suust päästa, sest juba oli seegi Tiigri kurku kadumas. Kalamaksaõli aga oli läinud.
- A. A. Milne, "Karupoeg Puhh", tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 137
