Klišee
Proosa
- [Nero Wolfe:] Ma vihkan klišeesid, eriti selliseid, mida on kasutanud juba fašistid ja kommunistid. Sellised väljendid nagu suur ja õilis eesmärk ning töö vilja röövimine haisevad pärast seda, kui neid on kasutanud Hitler ja Stalin ning teised nendesarnased satikad. Pealegi, meie sajandil toimuva teaduse võidukäigu ajal pole inimõiguste ja vabaduse nõudmine midagi erilist. See peaks olema iseenesestmõistetav. (lk 27)
- Rex Stout, "Must mägi", tlk Taivo Varjo, 2010
- Eestis valitsev ideoloogiline monotoonsus on otse hämmastav. Võiks arvata, et tegelikult vaevleb see maa ränga poliitilise tsensuuri kütketes. Ometi on sõnavabadus Eestis juba mitu aastat täiesti reaalne.
- Esimene võimalik seletus oleks, et olemasolevaid võimalusi pole õpitud täiel määral kasutama, et neid suures osas isegi ei tajuta. Nõukogude-aegsed kinnismõtted pole hajunud, vaid painavad varjatud kujul ikka edasi. Täiesti vääramatu on arvamus, et kui rääkida (mõelda, teha) kõike vastupidiselt sellele, kuidas oli "siis", jõuabki selle kaudu tõeni, Läände ja Euroopasse. Sotsialism oli pahe: järelikult tuleb kõike teha teistmoodi. Kui sotsialism propageeris võrdsust, pooldame meie ebavõrdsust; kui sotsialism rahasuhteid tõkestas, siis meile dikteerigu kõike üksnes turg jne. Need klišeed tulid käibele paar-kolm aastat tagasi, kuid nad on visad muutuma - viies selleni, et sotsialismi eitamise tuhinas pikkamisi hakkab kaduma võime eristada head kurjast.
- Hasso Krull, "Ükssarvede lahkumine". Eesti Ekspress 30. detsember 1994, kordustrükk raamatus "Katkestuse kultuur" lk 154-155
Luule
...bhutto-bhutto-bhutto-bhutto...
Benazir Bhutto on surnud.
Hiljem, juba õigel pool Alpisid,
hoiame teineteisel
voodis ümbert kinni.
Aasta on uus.
See maa sõltub Vene gaasist,
tuleb rõske ja ilmetu hommik.
Me ei ütle mitte midagi
ja see on kallis klišee.
- Maarja Kangro, "Benazir Bhutto ehk jõulupuhkus", rmt: "Heureka", Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008, lk 16-17
