Kuulekus
Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama. |
Proosa
- Meie inimesed on harjunud olema kuulekad, sõjad ja okupatsioonid on meid selliseks teinud, paljud ettevõtlikud inimesed on ära sõitnud. Meie valija laseb ennast mõjutada, meedia kirjutab pidevalt, et meie metsandusega on kõik korras jne. Äsja rääkis raadios sama ka peaminister. Teisiti arvajaid naeruvääristatakse, esimene sõna on "puukallistajad", siis tulevad sõnad "emotsioonid" ja "müüdid", "folkloor". Arvama peab nii, nagu ülemus ütleb.
- Toomas Frey, intervjuu: Andres Põld, "Metsateadlane Toomas Frey: me oleme oma metsa juba seitse aastat ette ära raiunud!", Õhtuleht, 5. märts 2018
- Sõnatu kuulekuse puhul võidakse arvata, et see ei nõuagi tahtepingutust, vaid tundub kergena ja mitte sundusena; kui aga naine, laps, sugulane või sõber täidab meie soove torisedes ja vastumeelselt, oma rahulolematust ja pahameelt varjamata, peaks nende ilmne kannatus nende teenet meie silmis suuresti tõstma.
- Henry Fielding, "Tom Jones" 11. raamat, 5. peatükk
- Ei. sul oli veel rikkust liialt. Sul oli veel poeg, kuueteistkümneaastane tarkade silmadega poiss. Et ta Tollimäel üleliigne oli ja et teda mujal rohkem vajati, seda said sa üsna varsti teada. Konksristiga kutse käskis seesugused poisivemblad kõik pealinna "abiteenistusse" tuua.
- Sa ise läksid oma viimast poega viima. See oli pikk ja vaevarikas teekond, aga ometi lõppes ta liiga ruttu. Viimast korda istusid sa selle lapsega kõrvuti heinakotil ja vana Ükssilm astus komistades ning noruspäi kägiseva vankri ees. Te sõitsite üle tühjaks jäänud põldude, läbi ladvutuiks lastud metsade, läbi laastatud maa. Te ei rääkinud palju, teil olid kummalgi omad mõtted, omad rasked aimdused, oma võimetuse tunne. Võib-olla küsisid sa seal kägiseval vankril seda viimast ohvritalle viies, miks on sinus nii palju sõnakuulelikku orja, miks lased sa end piinata ja tappa, miks roomad sa käpuli ega jaksa end sirgu ajada. Võib-olla sa küsisid, aga võib-olla ka mitte. Tõenäoliselt istusid sa samasuguses tuimas tardumuses, nagu olid istunud su esivanemad, kes peksupingil lasksid end vemmeldada ja oma seljast naharibasid lõigata. (lk 64-65)
- Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70