Ljudmila Ulitskaja

Ljudmila Ulitskaja (sündinud 21. veebruaril 1943 Davlekanovos Baškortostanis) on vene kirjanik.

Eesti keelde on tema loomingust tõlgitud

"Lõbus matus" (jutustused). Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2006
"Kukotski juhtum". Tõlkinud Jüri Ojamaa. Tallinn, Tänapäev, 2008
"Medeia ja tema lapsed". Tõlkinud Vilma Matsov ja Veronika Einberg. Tallinn, Tänapäev, 2009
"Imaago". Tõlkinud Jüri Ojamaa. Tallinn, Tänapäev, 2011
"Daniel Stein, tõlkija". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2013
"Siiralt teie Šurik". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2017
"Sonjake. Lõbus matus". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2019

Daniel Stein, tõlkija

Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2013

[Ewa:] Ja vaat mida Ester mulle jutustas: ta nägi mu ema esimest korda Emski getos, kui sinna hakati kokku ajama ümberkaudseid elanikke - enne seda olid getos vaid linnajuudid. Nood olid sinna asunud pealtnäha vabatahtlikult, kuna veidi aega enne geto asutamist oli linnas aset leidnud kohutav juutide hukkamine - nad koguti linnaväljakule, katoliku ja õigeusu kiriku vahele, ja hakati tapma. Poolteist tuhat tapeti, ellujäänud läksid getosse. (lk 12)
Võinuks arvata, et minu eas enam uusi inimesi ei ilmu. Esiteks, südame kogu vakants on ära kulunud nende peale, kes nüüdseks surnud. Teiseks, siin, Ameerikas, on palju heatahtlikke inimesi, kuid nende kaunis piiratud elukogemus teeb neist lamedad ja veidi justnagu papist olevused. Liiatigi on mul veel kahtlus, et eluiga ise loob teatud kaitsekihi, ja isiklikud emotsionaalsed reaktsioonid jäävad nõrgemaks. (lk 17)
[Isaak Gantmani märkmed:] Isikliku vabaduse teema on mind kogu elu paelunud. See on mulle alati paistnud kõrgeima hüvena. Võimalik, et pika elu jooksul on mul õnnestunud mõned sammud vabaduse poole astuda, kuid rahvus on see, millest ma ilmselt pole suutnud üle olla. Ma pole suutnud lakata olemast juut. Juudiksolemine on peale sunnitud ja kohustuslik, see on neetud koorem ja imeline and, see dikteerib mõtteviisi ja loogikat, aheldab ja kammitseb. See on äramuutmatu nagu sugu. Juudiksolemine piirab vabadust. (lk 20)
[Isaak Gantmani märkmed:] Juudiksolemine on ilma igasuguse kahtluseta laiem kui judaism. Kahekümnes sajand tunneb tervet plejaadi juudi soost õpetlasi - ateiste, kuid gaasikambrisse viidi nad koos oma usklike rahvuskaaslastega. Järelikult osutus veri välismaailma silmis palju kaalukamaks argumendiks. Ükskõik, kuidas ka juudid ise ennast ei määratleks, sisuliselt pannakse nad paika väljastpoolt - juut on see, keda mittejuudid juudiks peavad. Seetõttu ei tehtud ristitud juutidele üldisest normist hinnaalandust: nemadki olid määratud hävitamisele. (lk 20)
[Isaak Gantmani märkmed:] Siis mõistsin, et juudi eneseteadvuse tuumaks on ajude eluaegne lihvimine, pidev töö mõttetegevuse arengu nimel. Nimelt see on lõppkokkuvõttes andnud marxe, freude, einsteine. Kuna side religioosse pinnasega oli katkenud, hakkasid ajud tööle veelgi intensiivsemalt ja kvaliteetsemalt. (lk 21)
[Isaak Gantmani märkmed:] ... süda ei ole pump, või pole ainult pump, mis meenutab mehhaanilist pumpa, vaid selle funktsioonid põhinevad teatud kõrgematel, mitte puhtmehhaanilistel seaduspäradel. Minu hägune aimdus leidis kinnitust ka selles asjaolus, et ma nägin selgesti kuldlõiget südame struktuuride ja südame töö seaduspärasuste suhetes. Sedasi oli südamekirurgia minu jaoks olulisel määral ka katse sellest saladusest aru saada, seda selgitada. Haige südame jälgimine andis hindamatut materjali selle mõistmiseks, kuidas kuldlõike rikkumine viib südame töö puudulikkuseni ja lõppkokkuvõttes surmani. Jõudsin järeldusele, et otsene, kirurgiline sekkumine südame struktuuri ja funktsioneerimisse peab olema suunatud selle jumaliku proportsiooni taastamisele, kuni teatud "jumaliku kõveruse" taasloomiseni, mis on nii iseloomulik tervete südamestruktuuride puhul ja mis on nähtav eranditult kõiges loodus - teokarpide ja muistsete kivistunud molluskite keerdudes, galaktikate spiraalses konstruktsioonis. (lk 22)
[Isaak Gantmani märkmed:] Mulle meeldis Ameerikas väga see, kui palju oli neil keskmiselt iga ruutmeetri kohta vabadust. Kuid ka siin, inglise stiilis ehitatud vanas majas, maailma kõige vabamas riigis, elame me kunagi vampanoagidele või pekotadele kuulunud maal. (lk 23)

Üldse, maa peal pole ammu enam kohta, kus juut võiks selle sõna täies tähenduses ennast kodus tunda. (lk 23)

[Avigdor, Danieli vend:] Saad aru, ma olen ateist. Religioon pole mind kunagi huvitanud, jumal pole huvitanud! Kõik need jutud - jumal on, jumalat pole. Ühtedel on tõendid, et jumal on, teistel, et pole. Kuid minu meelest on kuus miljonit auku aetud juuti peamine tõendus sellest, et mingit jumalat ei ole. Nojah, oletame, et see on igaühe enda asi, mida ta jumalast arvab. Kuid miks mu vend, kui tal seda jumalat nii väga vaja oli, valis kristliku? Kui palju neid jumalaid üldse on - üks, kaks või neli? Kui juba valida, oleks juudi jaoks loogiline valida juudi jumal. Kuid ausalt öeldes, kui tuletada meelde, mis tookord juhtus - no mille poolest jumal saatanast erineb? (lk 43)
[Daniel:] ... kogu elu olen ma mõelnud, miks on maailm täis arusaamatust? Kõigil tasandeil! Vanad ei saa aru noortest, noored vanadest, üksteisest ei saa aru õpilased ja õpetajad, ülemused ja alluvad, riigid ei saa aru oma rahvastest, rahvad - oma valitsejatest. Ühiskonnaklasside vahel ei ole arusaamist - Karl Marx oli see, kes mõtles välja, et klassid peavad üksteist tingimata vihkama. Aga tegelikult nad ei saa aru. Kõike seda isegi neil juhtudel, kui inimesed räägivad sama keelt! Aga kui keeli on mitu? Kuidas suudab üks rahvas teisest aru saada? Nii nad üksteist vihkavadki, kuna ei saa aru! (lk 45)
[Daniel:] Ja kõige tähtsam - inimene ei saa aru Jumalast, mida Tema püüab talle sisendada kõigile tuntud tekstide kaudu, imede, ilmutuste kaudu, looduskatastroofide kaudu, mis aeg-ajalt inimkonnale osaks saavad.

Ma ei tea, miks see nii on. Võib-olla sellepärast, et tänapäeva inimese jaoks pole tähtis mitte "mõista", vaid "võita", "omandada", "tarbida". Lõppude lõpuks juhtus pärimuse järgi ka keelte segunemine ajal, kui inimesed kavatsesid ehitada taevasse ulatuva torni - seega ei saanud ilmselgelt aru, et on endale seadnud võltsi, saavutamatu ja mõttetu eesmärgi... (lk 46)

[Ewa:] Oli veel üks saladus, lisaks poola keelele, mille Witek mulle avaldas, kui me juba nõukogude lastekodus olime. Ta ütles, et oleme juudid. Kuid lisas sinna juurde, et usub katoliiklaste jumalasse. Ma ei tea, kas ta oli ristitud. Kuid Witek ütles, et tuleb palvetada, et Jumalaema on meie kaitsja, ta kannab orbude eest hoolt. Palvetasingi tema poole, aga ta Poeg ei huvitanud mind üldse. Arvan, et nunnad olid seda kõike vennale sisendanud. Kui Witek suri, palvetasin ma, et ta üles tõuseks, aga seda ei juhtunud. Siis, pärast Witeki surma, läksid minu suhted Püha Neitsiga sassi. Lõpetasin palvetamise. Kuid pärast nägin teda unes: mitte midagi erilist, Neitsi tegi mulle pai, ja me leppisime ära. (lk 59)
[Ewa:] Usk lahkus minust ühe päevaga - mind ei lastud esimesele armulauale. Mul ei olnud valget kleiti. Kui ema tuli varjupaika minuga kokku saama, anusin teda osta mulle see õnnetu kleit - ta keeldus järsult. Preester aga ei lubanud mul tavalise kleidiga armulauale tulla.

Nunnad armastasid mind, ja oleksid mõistagi mulle kleidi hankinud, kuid mul oli piinlik neilt paluda. Mul oli häbi. Seda seetõttu, et olen uhke.

Kõik tüdrukud said armulauasakramendi osaliseks. Mina aga mitte. Ja ma lahkusin, aga mu Jumal ja usk jäid kirikusse maha. (lk 61-62)

[Daniel:] Saad aru, sattusin siia keset sootuks teistsuguseid probleeme, mis asuvad väga kaugel teoreetilistest ja teoloogilistest. Ehkki teame ju ammugi, et teoloogilised probleemid peegeldavad alati neid elulisi seiskohti, mis valitsevad kirikus ja inimestes, kes selle moodustavad. (lk 93)
[Ljudmila Ulitskaja:] Hakkasin kirjutama romaani, või kuidas seda nüüd nimetadagi, inimesest neis oludes, nende probleemidega - nüüd. Ta kandis oma elu kaudu meieni terve hulga lahendamata, mahavaikitud ja kõigi jaoks äärmiselt ebameeldivaid küsimusi. Elu väärtusest, mis on tallatud jalge alla, vabadusest, mida vajavad vähesed, Jumalast, keda aina vähem sisaldab meie elu, ponnistustest kraapida välja Jumal vaesunud sõnavarast ja kogu sellest kiriklikust kribukrabust ning elust, mis on sulgunud iseendasse. Keerasin vägeva vindi peale, mis? (lk 109)
[Daniel:] Arvan, et minu mungatõotus päästis maailma suurest naistekütist, kuna mulle meeldivad naised väga ja see on suur õnn, et ma pole abielus, kuna põhjustaksin abikaasale teisi naisi vahtides palju meelehärmi. Seda enam, et peaaegu kõik nad tunduvad mulle väga ligitõmbavad. (lk 124)
[Daniel:] Kui palju on tragöödiaid: siia sõidavad segaperedega immigrandid, nendega koos on eakad emad, sageli katoliiklased, vahel õigeusku, ja kui nad hinge heidavad, algab midagi kirjeldamatut: matta on võimatu. On olemas juudi surnuaiad, kuhu maetakse ainult juute, on kristlike kloostrite surnuaiad, kuhu keeldutakse matmast "kõrvalisi isikuid", kuna pole kohta. Kuna maa on metsikult kallis, maksab hauaplats nii palju raha, et vaestel inimestel seda pole. Kuid meie, Poola inimesed, ju teame, kui palju rahvast maa mahutada suudab. (lk 126)
[Hilda:] Olin juba linna jõudmas. Nägin, et mööda teed kihutab Vespa motoroller, sadulas istumas lehvivas mungarüüs Daniel, tagaistmel aga kõhetu hassiid, kes hoiab ühe käega kinni oma laiaäärelisest kaabust, teisega aga Danielist. Midagi naljakamat ei saaks ette kujutadagi, kogu tänav oli naeru kätte suremas. (lk 143-144)
[Daniel:] ... minu koguduse liikmete ainuke ühine keel on ivriit. Paradoks seisab selles, et Kirik, kes räägib Päästjaga ühte keelt, pole juutide Kirik, vaid ümberasujate Kirik. Riigi jaoks eemaletõugatute, väheväärtuslike, mittevajalike inimeste Kirik... Säh sulle kristlikku lingvistikat: algusaegadel läks jumalateenistus, mis kopeeriti täielikult judaismi pealt maha, heebrea keelelt üle kreeka keelele, kopti keelele, hiljem ladina ja slaavi keeltele, nüüd aga tulevad minu juurde poolakad, tšehhid ja prantslased, et pidada ivriidikeelseid palvusi. (lk 151)
[Daniel:] Kui Semenovitš mind Emskisse tõi, olid kohalikud juudid juba vanasse lossi ümber kolinud. Sain kuulda tragöödiast, mis mängiti maha kaks nädalat enne minu tulekut: juutidel kästi koguneda linnaväljakule, kuhu nad nimetatud tunnil sõnakuulelikult tulidki - lastega, vanuritega, rõivakompsude ja teemoonaga. Siin keskväljakul, kahe kiriku, õigeusu ja katoliku pühakoja vahel, leidis aset tõeline tapatalgu - politsei ja Sonderkomando lasid koos maha rohkem kui poolteist tuhat rahulikku elanikku. Ellujäänud juudid, ligi kaheksasada inimest, koliti kokku poollagunenud lossi, millest sai geto. (lk 157)
[Moussa:] Sakslane on hea olla - sakslased elavad häbitundes ja patukahetsuses. Juut pole samuti halb olla - neid vihkab kogu maailm, kuid nemad ju teavad, et on väljavalitud rahvas. /---/Kogu maailmas on tähtsatel kohtadel palju juute - õpetlasi, muusikuid, kirjanikke, juriste ja pankureid. See ärritab enamikku inimestest.

Kuid mis tunne on olla araablane! Meid on tuhat korda rohkem kui juute. Kuid keda tunneb maailm? Nasir ad-Din Tusi't? Avicennat? Mis tunne on kuuluda rahva hulka, keda on alati solvatud, ja kellel on alati õigus. Islam annab araablastele kindlust ja usku enese üleolekusse. (lk 187-188)

[Hilda Danieli kohta:] Ükskord küsisin, mitut keelt ta valdab. Ta vastas, et hästi valdab kolme - poola, saksa ja ivriidi keelt. Teisi aga, milles kõneleb, valdab ta väga halvasti. Kuid see pole nii: ta juhib ekskursioone itaalia, hispaania, kreeka, prantsuse, inglise, rumeenia keeles, minu kuuldes rääkis ta tšehhide, bulgaarlaste ja araablastega nende emakeeles. Ja see on muidugi enesestmõistetav, et ta on kogu elu pidanud ladinakeelseid jumalateenistusi. Mulle näib, et tal on sama keeleanne, mis kunagi saadeti apostlitele. Tõsi, tema riiulitel seisavad siiski erinevad keeleõpikud. Tähendab, midagi on talle saatnud Issand, midagi on ta õppinud ise! Millal ta jõudis kõik need keeled ära õppida? Küsisin temalt, ja ta vastas mulle: kas sa nelipühi mäletad? Ja naeris. (lk 190-191)
[Isaak Gantmani märkmed:] Juudi ühiskonna hermetiseerumine on arusaadavalt viinud "juudi saladuse" legendi tekkeni, mis paljude sajandite jooksul on arenenud ideeks "ülemaailmsest juutide vandenõust" kõigi vastu. Mäletatavasti oli viimaseks taoliseks "paljastatud" vandenõuks Venemaa arstide kohtuasi veidi enne Stalini surma. Meie sekulaarsel sajandil ei tabanud hoop enam mitte traditsioonilist juudi ühiskonda, vaid nimelt professionaale, kellest enamik - kui ma nüüd õigesti aru saan - ei olnud usklikud inimesed. Sisuliselt oli see Katastroofi üleelanud jääk. Nähtavasti seesama ülejääk, millest rääkis prohvet Jesaja. Ajaloos pole esimene kord, kui toimub taoline rahva enamiku hävitamine. Ehkki Paabeli vangipõli tõi kaasa orjuse, ei võtnud see ära elu. Nii oli see ka Stalini-aegsel Venemaal. (lk 192)
[Isaak Gantmani märkmed:] Lisaks sellele kohtasin mina, ateist, nii sõja ajal kui sõjajärgsetel aastatel suurel hulgal usulise kriisi läbi teinud juute - meie rahvas on muutunud kollektiivseks Iiobiks, kes istub tuhaasemel, ilma jäänud lastest, tervisest, varast, eksisteerimise mõttest. Kes on suurel määral ära kaotanud selle aarde, millega uhkeldas - usu enese. (lk 193)
[Isaak Gantmani märkmed:] Ma ei usu, et Iiobi kurbust suudaksid leevendada uued lapsed, mis endiste asemele antaks. Aga need süütud, kes said surma allavarisenud majakatuse all vaid kahtlase kihlveo tõttu, mille Looja oli sõlminud mingi olendiga, kes on tuntud kui inimsoo vaenlane, kas ta on nad unustanud?... Iiobi raamat on üsna poeetiline, kuid loogikat pole. (lk 193)
[Isaak Gantmani märkmed:] Ja kõik kaasaja juudi soost füüsikud-matemaatikud, Nobeli preemia laureaadid ja pärgamata leiutajad on ülejäägid põhiproduktist, see tähendab, nad on keeldunud kabala uurimise ülendavast teekonnast, mis vaatleb neidsamu probleeme, nagu ka muud esoteerilised teadused kõigi aegade ja rahvaste juures. Kuid nimelt kabala seati kahtluse alla kui pool tuhat aastat väldanud intellektuaalne terroriakt. Seda argpükslikku ideed pole tarvis kummutama hakata; igasugust intellektuaalset tegevust võib vaadelda kui terroriakti nii teaduses kui ka kultuuris ja sotsioloogias väljakujunenud kaanonite suhtes. (lk 194)
[Isaak Gantmani märkmed:] Olen alati arvanud, et tänapäeva maailm ei pea organiseeruma mitte vastavalt religioossetele või rahvuslikele, vaid territoriaalsetele printsiipidele. Riigi peavad looma kodanikud, kes elavad antud territooriumi piires. Ja seadusandlus peab seda võimaldama. /---/ Olles mõned aastad elanud USA-s, jõudsin järeldusele, et nimelt USA vastab kõige rohkem sellele kodanike territoriaalsele riigi organiseerumisprintsiibile, mis tundub mulle optimaalsena. Ülejäänud osas aga on ta ikka seesama prügimägi mis mujal maailmas. (lk 194-195)
[Isaak Gantmani märkmed:] Tänapäeva rahvuslik eneseteadvus ei püsi mitte dogmade järgimises, vaid toiduretseptides, riietumistavades ja pesemiskommetes, samuti ka ühes, kuid ümberlükkamatus eksiarvamuses, et nimelt traditsionalistidele kuulub tõde kogu tema täiuses. (lk 196)
[Daniel:] Kui Iisrael 1948. aastal loodi, rajasid süürlased siia vägeva kaitseliini koos maa-aluste kindlustustega. Juudi resident Süüria valitsuses pani ette iga maa-aluse kindlustuse juurde istutada puu, et sõdurid saaksid ennast kuumuse eest varjata. Pealegi ei saa puude all olevat inimest õhust märgata. Ettepanekut peeti mõistlikuks, puud pandi kasvama. Golani mäed asuvad strateegilisel kõrgusel, siit saab sihtida kogu Põhja-Galilead. Siia paigutati Süüria raketid. Kuuepäevase sõja ajal hävitasid iisraellased nad õhust kümne minuti jooksul. Juudid teadsid, et iga salajase baasi kohal on puudesalu. Puud jõudsid kahekümne aastaga kõrgeks kasvada ja tähistasid sihtmärki. Resident saadi kätte ja hukati Damaskuse väljakul. Tema nimi oli Eli Cohen. Juudid tegid kõik, et ta välja osta või vahetada, kuid Süüria oli paindumatu. Sedasorti lood on tavaliselt turistidele palju põnevamad kui andmed piibli ajaloost ja usundiloost. (lk 197)
[Ljudmila Ulitskaja:] Nagu igasugune suur raamat, teeb ka see siin mulle otsa peale. Ma ei oska seletada ei endale ega sulle, miks ma seda kirjutama hakkasin. Meie teadvus on loodud lahendamatuid ülesandeid eitama. Kui on ülesanne, siis on ka lahendus. Ainult matemaatikud tunnevad päästvat vormelit, et etteantud tingimustel pole ülesandel lahendust. Kuid kui ei ole lahendust, oleks hea vähemalt näha probleemi ennast, läheneda sellele tagant ringiga, eestpoolt, külgedelt, ülalt, alt. Ah et selline ta siis on. Lahendamatu. Selliseid asju on palju - pärispatt; pääsemine; lunastus; miks Jumal, kui ta olemas on, lõi kurjuse; ja kui Teda pole, mis on siis elu mõte... (lk 215)
[Ljudmila Ulitskaja:] Väga tahaks mõista, kuid mitte ükski loogika vastust ei anna. Ja ristiusk ka ei anna. Ja judaism. Ja budism. Leppigem, härrased, et on palju lahenduseta küsimusi. On asju, millega peab õppima elama ja neid taluma, mitte lahendust otsima. (lk 216)
[Teresa:] Mulle on üsna arusaadav see, et isegi tavaline evangeeliumi lugemine teises keeles lisab mõistmisele sügavust. Olen lugenud evangeeliumi poola keeles, vene keeles, vanaslaavi keeles, leedu keeles, saksa keeles ja ladina keeles ning alati tajunud erinevusi teksti vastuvõtmises. Tõsi on, et Jumal kõneleb inimestega eri keeltes, ja iga keel vastab peenekoeliselt rahva iseloomule ja eripäradele. Evangeeliumi saksakeelne tõlge hämmastab oma lihtsustusega, võrreldes näiteks kirikuslaavi tõlkega. Võib ainult aimata, kui rikkalikke varjundeid leidub kreeka- ja vana-heebreakeelsetes tekstides - ma pean silmas Vana Testamendi teksti. (lk 221)
[Daniel:] Kui meie maa jääb ahtraks ja keeratakse rulli nagu vana vaip, tõusevad kuivad luud üles - ja meie üle mõistetakse kohut mitte selle järgi, mis keeles meie palvetasime, vaid selle järgi, kas me leidsime oma südameist kaastunnet ja halastust. Ongi kogu eesmärk. Teist eesmärki meil pole. (lk 239)
[Daniel:] Tol aastal oli vaid üks vaba koht kloostrisse tulevale noviitsile. Pretendente oli kaks - mina ja üks noor näitleja kohalikust teatrist. Kloostriülem valis mind, öeldes - sina oled juut, sul saab olema palju raskem kirikus enesele koht leida. Osutus, et tal oli õigus - ainsa koha teine pretendent oli Karol Wojtyła. Tema leidis kindla peale kirikus enesele koha. (lk 245)
[Daniel:] Noorena arvasin, et kõik inimesed peavad kõike teadma, ja minu kohus preestrina on kõiki teadmisi jagada. Aastatega mõistsin, et see pole nii. Inimene võib teada ainult seda, mida on võimeline endasse mahutama. (lk 251)
[Hilda:] Ja [Daniel] rääkiski mingist reb Zusjast, kes pidi hommikuks võla tagasi maksma, kuid raha polnud. Õpilased muretsesid, kust raha saaks, reb oli aga täiesti rahulik. Ta võttis paberilehe ja pani kirja kakskümmend viis moodust, kuidas raha tulla võiks. Ja eraldi paberilehele veel kahekümne kuuenda mooduse. Hommikuks oli raha kusagilt tulnud. Siis lugesid õpilased läbi nimekirja kahekümne viiest erinevast moodusest, kuid ei leidnud seda moodust, tänu millele raha tuli. Seejärel avas reb Zusja selle eraldi paberilehe - seal seisis: Jumal ei vaja reb Zusja nõuandeid. (lk 256)
[Fjodor Krivtsov:] Asi on nimelt selles, et Athose perenaine pole ei keegi muu kui Jumalaema. Kelle ta vastu võtab, see seal elab, keda aga ei võta, see sõidab minema. Mind sallis ta viis aastakest. Athoselt ei aeta kedagi ära. Kes juured alla ajab, see ka elab.

Ja keda seal vaid ei ole! Võtame näiteks kreeka seloodid, fanaatikud. On uued sinodid püsti pannud. On vana stiili mehed. Elavad vana kalendri järgi, uut ei tunnista. Nende vahel läheb mõnikord kakluseks. Saadavad anateeme kongist kongi - ja Jumalaema kannatab nad välja. Mind aga ei võtnud vastu. (lk 301)

JEFIM: Ma ei teadnud, mis mind siin ees ootab. See, mida otsin, on tõeline õigeusk.

DANIEL: Kuule, tõelist misasja sa otsid? Kas sa Kristust ei otsigi? Ta on siin, sellel maal! Miks tuleb teda otsida kiriku õpetustest, mis tekkisid tuhat aastat pärast Tema surma? Otsi teda siit! Otsi evangeeliumist.

JEFIM: Tõsijutt. Kuid ma kohtasin teda õigeusu tuumas. Kiriku jumalateenistuses, mida ma nii väga armastan. Kohtun temaga liturgias.

DANIEL: Sul on õigus. On. Anna mulle minu tulisus andeks. Võib-olla on see minu hell koht. Asi on selles, et olen veetnud pool elu inimeste hulgas, kes otsivad Issandat raamatutest ja rituaalidest, mille nad ise on välja mõelnud. Kuid kohata võib Teda kõikjal. Nii õigeusus, kui liturgias, nii jõe kaldal kui haiglas, ja lehmalaudas... kuid kõige lähem on otsida iseenda hinges. (lk 305)

[Hilda:] Daniel jäi seisma kohviku kõrval väikesel ümaral väljakul ja sõnas: "On aeg juua tassike kohvi! Mina aga lahkun pooleks tunniks."

Ja läks ära, lahustus ühesuguste eramajade vahel. Istusime, ootasime teda. Poole tunni pärast teda polnud. Talle ikka meeldib rääkida, et mina ja tema oleme täpsed inimesed, kuid mina olen täpne saksa, tema aga juudi kombel. Minu küsimuse peale, milles vahe seisneb, vastas tema: sakslane tuleb õigel ajal, juut aga siis kui vaja! (lk 314)

[Daniel:] Kuid Rooma - see on linnade linn, temast õhkubki vaid impeeriumi julmust ja hiilgust. Isegi viimane periood Rooma ajaloos, Mussolini-aegne Rooma, räägib samast asjast - Jõu võimust nõrga inimese üle. Ja Vatikanis on seda veel kõige rohkem tunda.

Audientsi eelõhtul käisin terve päeva mööda Rooma katakombe - see on midagi hoopis muud: salajane, väike, varjatud maailm, mis püüab selle linliku jõu eest peitu pugeda ja mingit iseenda sõltumatut olemisvormi luua. Mis ei ole mitte kunagi mitte kellelgi välja tulnud. (lk 321)

[Johannes Paulus II ja Daniel:] "Poliitika peab olema tasakaalustatud, et mitte ärritada araablasi - nii muslimeid kui meie kristlastest vendi. Põhjused ei ole jumalasõnas, vaid poliitikas... Sa mõistad seda minust pareminigi." Ta justkui ootas kaastunnet, kuid ma ei saanud, ei saanud pidama...

"Ei tahaks küll sinu asemel olla," ütlesin mina. "Kus on poliitika, seal on ka häbi." (lk 328)

[Daniel paavstile:] Juutidel, nagu ka kristlastel, on kõige keskel inimene, mitte Jumal. Keegi ei ole Jumalat näinud. Jumalat tuleb näha inimeses. Kristuses, inimeses, tuleb Jumalat näha. Ent kreeklastel asub keskpaigas Tõde. Tõe printsiip. Ja selle nimel tohib inimest hävitada. Ma ei vaja sellist tõde, mis hävitab inimese. Pealegi, kes hävitab inimese, hävitab ka Jumala. Kirik on juutide ees süüdi! Emski linnas tapeti meid kahe pühakoja, katoliku ja õigeusu pühakoja vahel! Kirik pagendas juudid ja needis nad ära, ja maksis selle eest kõigi järgnevate jagunemiste, kõigi kirikulõhedega. Ja need lõhed häbistavad Kirikut tänapäevani. Kus on katoolsus? Kus on ühtehoidmine? (lk 330)
[Hilda:] See [Iisraeli usuasjade minister] daam on üsna noor ja, nagu Daniel räägib, väga läbinägelik ja isegi teravmeelne. Minister märkis, et mida aeg edasi, seda enam meenutab kristlik ülesehitustöö Paabeli torni, aga nemad, iisraellased, sooviksid rajada suure torni varju oma väikese aiakese, kuid piisavalt kaugele, et selle rusud varisedes nende tagasihoidlikke peenraid ära ei lõhuks.
[Daniel:] Samuti on olemas inimesi, kes jumalikustavad mingit isiklikku ideed, kuulutavad selle jumalaks, teenivad ja kummardavad seda. Ideeks võib olla mis iganes: sellesse inimtõugu kuuluvad nii veendunud kommunistid kui natsid ja fašistid. Mõnikord on see idee üsna väike - näiteks idee tulnukatest või taimetoidust, kuid inimene on võimeline jumalikustama igasugust ideed. Näiteks taimetoidu puhul see ümbritsevaile ohtu ei kujuta, aga natsismi puhul on oht vägagi suur. (lk 425)
[Hilda:] Märkasin ainult, et Daniel püüdis talle rääkida Jumala ilmumisest, ümbersünnist, säras ise naeratades, aga toda tüütust huvitasid muudkui pärispatt ja põrgu. Ma ju tean, et Daniel põrgusse ei usu. Heidab käega ja ütleb:

"Kristus on üles tõusnud, mis põrgut seal enam! Ei tule siis mingit põrgut, kui te seda ise endale ei korralda." (lk 456)

[Ljudmila Ulitskaja:] Teil, ateistidel, on hea. Ainus mõõt kõigele on iseenda südametunnistus. Teie katoliiklikus Itaalias on kirik alati võidukas. Ja peale selle, midagi pole teha, läänes on kirik alati kokku kasvanud kultuuriga, Venemaal aga kultuuritusega. On ju naljakas: kultuursed itaalia ateistid - Umberto Eco, veel mingi paarkümmend tükki ja sina, isehakanud itaallanna, põlgavad kaasaegset katoliiklust, saades samal ajal imehästi aru, et kui see katoliiklus teie imetlustäratavast kultuurist välja kärpida, ei jää sellest midagi järele. Venemaal on kirik kultuuriga palju nõrgemini seotud, palju rohkem on see seotud primitiivse paganlusega. Selle väite peale tulevad mulle kogu maailma antropoloogid kallale - kuidas ma julgen paganlikku maailma alahinnata! Kuid siiski, sedasama väljaarvamise meetodit kasutades - huvitav oleks näha, mis jääks järele Venemaa kristlusest, kui paganlus sellest välja kärpida... (lk 458)
[Ljudmila Ulitskaja:] Daniel kattis oma kehaga kinni judaismi ja kristluse vahel laiutava ületamatu kuristiku ja kuni ta elas, oli tema elu mõõtkavas kõik üks tervik, veritsev haav tõmbus kokku läbi tema olemasolu pingutuse. Küll mitte kauaks. Tema eluajaks. (lk 459)
Räägitakse, et oma loengus võttis Neuhaus pigimütsi ära, lehvitas sellega ümber pea ja pani lauale: "See on tekstiil! Saate aru, tekstiil. Sel pole usuprobleemidega pistmist. Kui te tulite minu loengusse õppima uskumist, siis olete uksega eksinud. Mina võin õpetada mõtlemist. Kuid mitte kõigile!" (lk 464)
[Ljudmila Ulitskaja:] Mulle tundus minu kallis Daniel võidetuna. Kuna tema kavatsetud konkreetne ettevõtmine, Jaakobuse kiriku taastamine Pühal Maal, ei kandnud vilja. Nagu ei olnud seda varem, nii pole ka praegu. See püsis püsti need mõned aastad, mil ta elas seal, kuulutas jumalasõna, kiitis Ješuat selle emakeeles, jutlustas isiklikku "väikest kristlust, armulikkuse ja Jumala ning ligimesearmastuse religiooni, aga mitte dogmade ja võimu, võimsuse ja totalitaarsuse religiooni. Aga kui ta ära suri, siis osutus tema elus keha selleks ainsaks sillaks judaismi ja kristluse vahel. Suri ära - ja sild lakkas olemast. Ning ma tajusin seda kui kurba kaotust. (lk 474-475)