Luule

Allikas: Vikitsitaadid
Redaktsioon seisuga 23. aprill 2021, kell 21:18 kasutajalt Pseudacorus (arutelu | kaastöö)
Shoen Uemura, "Luuletuse kirjutamine" (1942)

Luule ehk poeesia on värss- ehk seotud kõne, kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandab teksti eriline liigendus, rütmil rajanev struktuur.

Proosa


  • "Kas aadlikud siis luuletavad?" küsis Raoul lihtsameelselt. "Arvasin, et see pole neile seisusekohane."
"Jah, armas vikont, kui luuletad viletsasti, siis pole see seisusekohane, aga kui värsid on head, toob see suurt kuulsust. Võtame näiteks härra de Rotrou. Kõigest hoolimata usun ma," jätkas Athos toonil, millega antakse kasulikke õpetusi, "et parem on siiski mitte luuletada." (lk 218)


  • Luule on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega ilu tundeline löök: kes ütleb löök, mõtleb üllatust, siirust, vastukarva konventsioonidele. Nüüdis­hetkel on selleks pigem valgusekumas raudteejaamad ja tänavalaulude kohta­mine kui kuuvalguses järv või kontsert murtud kraega kroonlühtrite valguses. Kuid teises staadiumis on see kõige spontaansem protest rõhuva maailma vastu, ja võib-olla isegi kõige vähema mõjuga. Ta annab inimkonnale mõningat lohutust võimatu õnne puhul. Mulle tähendab ta kaht heategu ilma kahjustuste vastukaaluta. Et ta laseb mul unus­tada sõda ja surma ja kõike, mis takistab elu algamast. Ja et ta annab surma piiril, kui on tõsi, et olen surelik, mulle illusiooni, et olen elanud.
  • Luule on minu arvates elu tõeline olemus ja loov eluprintsiip par excel­lence. Ei saaks kujutleda maailma, mis oleks luulelage. Kõik kirjanduskunsti liigid on määratletud luule poolt. On ainult luule.
    • Georges Duhamel, tõlge: Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel "Kirjad Pariisist" lk 186
  • Inimene kaotab alatasa inimlikud tunded ja nende väljenduse. Luule annab nad temale tagasi.
    • Max Jacob, tõlge: Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel "Kirjad Pariisist" lk 186
  • Luule ei ole "parimad sõnad parimas järjestuses", ta on keele eksisteerimise kõrgeim vorm.
  • Pole teada, kui palju kaotab luule poeedi pöördumisel proosa poole, on ainult kindel, et proosa sellega tugevasti võidab.
  • Luule on peenem ja filosoofilisem kui ajalugu, sest luule väljendab üldist, aga ajalugu vaid üksikut.
  • Luule paljudest määratlustest parim on lihtsaim: "meeldejääv kõne".
  • On inimesi, kes tajuvad poeesiat kasinasti; tavaliselt pühenduvad nad selle õpetamisele.
  • See on kõige parem viis luuletuste tegemiseks: las aga tuleb, mis tulla tahab.
    • A. A. Milne, "Karupoeg Puhh". Tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Eesti Raamat 1977, lk 135
  • Tõsine luule, nagu iga vaimset algupära olev ilu, on harukordne. Tõelist luulet, päris õnnestunud ja igielavaid luuleteoseid on võrrel­des õige vähe olemas, isegi maailmakirjanduses. On õigusega esitatud, et suurteski kirjandustes, mille ajaraamatud üle poolegi tuhande aasta ulatavad, mõni kümmekond tõesti suuri kirjanikke, luuletajaid on esindunud.
  • ... räägitakse tänapäeval sellisest asjast nagu proosaluule, minu meelest see polegi enam päris-luule. Mulle tundub, et seda sorti teksti võib teha, aga see on luule mitteaustamine.
  • Värsimõõt ja riimid üksi ei tee veel luuletust.
    • H. Paul Keerdo, Eesti NSV rahanduse rahvakomissar, 1941 ("Paul Keerdo 50-aastane" Sirp ja Vasar, nr. 15, 12 aprill 1941, lk 3, intervjuu)
  • Kui keegi on poeet, siis ta on k e e g i, kellele asjad tähendavad väga vähe - keegi, keda sunnib tegemine. Nagu kõigel sundusel, on ka sellel loomulikult halvad küljed. Asjata pole poeedid sügavas depressioonis öelnud, et nad eelistaksid kõike muud kui luuletada, kas siis kasvatada roose või remontida mootoreid - kõike muud, millega nende poeesia võistleb.
    • Vaino Vahing, "Keel, poeet ja skisofreenia" Akadeemia 6/1997, lk 1211
  • Aga mis on poeesia muusikata — see on nagu ilusate sulgedega lind, kes ei oska laulda.
    • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966, lk 248
  • Pole vist ühtki teist kaunist kunsti, mis sel määral oma pärandiga seotud oleks kui luule. Rääkimata igavesest vormiorjusest, on luule ka sisu poolest kõigit traditsioonis kinni ja ratsutab tahes-tahtmata traditsiooni seljas. Ikka viitab hea luuletus tagasi mõnele teisele, seondub mingi motiivi või hoiakuga eelnevast kirjandusest. Kas ei piira see poeesia novaatorlikke püüdlusi? Ei sugugi. Sellisel seotusel on luule seisukohalt ainuüksi positiivne tähendus: iga luuletuse taga on veel kümneid teisi, mis poeedi märguandel või isegi niisama kaasa kõlama hakkavad. Resonantsi ulatuse ja iseloomu määrab ennekõike vastuvõtja luuletundmine.
    • Joel Sang, "Luule vedrud ja polster" (1976), rmt: J. Sang, "Päripidi vastukarva", Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 4
  • Luuletusel ei ole sugu. Mind isiklikult sügavalt liigutavate tekstide puhul lahustub kirjutaja oma sõnadega loodud ajas ja ruumis ning nende atribuutides, muutub nendest lahutamatuks. Sellises ruumis sugu ei ole. Samuti leidub sellist luulet muuga võrreldes vähe, see on nii olnud ja jääb olema, sest ei allu mingile tellimusele.
  • Kuid luuletus üleüldse pole kunst. On tarvis ainult vähe sentimentalismi, vähe edevust, vähe püsivust värsitehnika omandamises – ning luuletaja ongi valmis. Katsu ainult kõige pisemat, kõige tühisemat mõttekest ilusaisse sõnusse seada (aga ilusaisse sõnusse seadmine on lihtne tehniline ülesanne, mida harjutamisega kergesti kätte saab) ning luuletus ongi käes.
  • ...me ei saa rääkida luulest üleüldse, nii nagu romantilises kirjandusteoorias on räägitud lüürikast ja lüürilisusest. Tänapäeva luule on žanriliselt kirju, sellesse kuulub nii isikukesksus kui keelekesksus, nii pihtimuslikkus kui intertekstuaalsus. Seepärast ei peaks üht tüüpi luulelt nõudma teist tüüpi luule tunnuseid, kui neid samaaegselt olla ei saa. Isegi teksti keerukus ei saa olla lõplik kriteerium: kui võrrelda Juhan Liivi primitiivsust ja Gustav Suitsu komplekssust, ei saa me veel järeldada, et üks on rohkem päris luule kui teine.
  • Muidugi, luulest ei saa ega tohi üksikuid ridu, veel vähem sõnu välja lõigata, luuletus on luuletus ikka ainult poeetilise tervikuna.
  • ...luulekogu on suurvorm, siingi peab annet olema.
  • Mis puutub luulesse autori vanus või elukaar? Olen lugejana kohmetu ja sooviksin, et biograafika küsimused jääksid pigem kirjandusteadlastele minevikutekstide uurimiseks. [---] Ent siiski, laskem elaval luulel jääda ikka luuleks, ärgem surugem lüürilisele minale peale autori ajalikku eluolu.
  • Kuigi kaante vahel ilmub soome luulet eesti keeles vähem kui eesti luulet soome keeles, kostab luuletõlkeid kirjandusfestivalide lavadel mõlemal pool Soome lahte võrdselt. Kirjandusfestivalid ongi tõelised luulesilla ehitajad ja tugevdajad, seal sünnivad uued kontaktid ning ideed, kuidas parandada luule nähtavust ja tunnetavust silla mõlemas otsas. Lähestikku asuvate maade kirjandusfestivalidel on mõistlik teha koostööd ka siis, kui külalisesinejaid kutsutakse kaugemaltki kui naaberriigist.


  • Inimesed umbusaldavad vahel igasugust erisihilist luulet: luulet, milles autor propageerib mingeid ühiskondlikke, moraalseid, poliitilisi või usulisi vaateid. Ja nad kalduvad veel kergemini ütlema, et see pole üldse luule, kui need vaated neile ei meeldi; nii nagu teised sageli peavad midagi tõeliseks luuleks sellepärast, et see juhtumisi väljendab neile meeldivat vaadet.
    • T. S. Eliot, "Luule ühiskondlik funktsioon", rmt: "Valik esseid", Hortus Litterarum, 1997, lk 220


Luule luulest

Luule, see ei tule tuulest
ega kuku käisest ka –
ära sunni, ära keela –
kõik see oleks asjata.

Luule, see on leekiv tõde,
veri sinu südamest,
seda p e a d sa ilmutama,
hoolimata enesest.


... luule ei ole sõnad, vaid nägemine, väike eemaltpilk vanadele ja tuttavatele asjadele;
samm eemale argisest-harjunust, milles udunevad kontuurid ja ununevad asjad.
Nii et jääb suutäis tühje sõnu, mis saavad täis sõnadeks ainult selles nägemises,
mis seob nimed taas asjadega ja inimese nende mõlemaga.

  • Jaan Kaplinski, "Luuletamise kunstist". Kogust "Tule tagasi helmemänd", Tallinn: Eesti Raamat 1984


  • Luuletused on elanud maakeral juba eotseenist saadik. Nende eellased elasid peamiselt metsades ja savannides.
...
Luuletuse nahk on paks, peaaegu karvadeta, tihedates kortsudes. Vana luuletuse mass ulatub 7,5 tonnini, õlakõrgus 4 meetrini.
Vaatamata massiivsele kehaehitusele on luuletus hämmastavalt liikuv, kergete liigutustega, kiire, kuid mitte tõtlik.
...
Harva elavad luuletused üksinda. Ent mitmesajast isendist koosnevaid kogusid, millest kirjeldasid möödunud sajandi rändurid, tänapäeval peaaegu ei leidu.
Enam kui pool sajandit tagasi keelustati reguleerimata luulejaht ametlikult, loodi mitmed kaitsealad ja luule õnnestus päästa.
Ruumi jäi talle paraku üsna vähe, sest rahulikult võib ta tunda end ikkagi üksnes kaitsealal.
Inimestele on luulest palju kasu. Ilma luuletusteta kaotaks elu poole oma võlust. Kogu luuletuste olemuses, käitumismaneeris on tunda sügavat rahu, väärikust, varjatud vägevust. Tahtmatult tunned nende hildude, ammumöödunud aegade tunnistajate vastu lugupidamist, sümpaatiat ja siirat vaimustust.
  • Jaan Kaplinski "*Luuletused...", kogus "Tükk elatud elu. Tekste 1986-1989", Tartu: Eesti Kostabi $elts, 1991, lk 28


emme ütle mis mul viga on

luule
kepib mind rohkem
kui mehed
luule kepib mind rohkem kui mehed

emme ütle miks mõne tüdrukuga nii juhtub

õhtuti loen nuttes kurbade meeste luulet
unistan
et minagi
kirjutaks kord
nii kurvalt


Su sõna lauses sageli veel tühi loos,
või liblikas, või pilv, mis hajub tuules,
võib-olla homme juba suudad luules
neid käskida ja hoida kindlalt koos,
siis iseenda jäägitult võid anda
ja oma unistused ellu kanda...

  • Heljo Mänd, "Sõna", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 7

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel