Miina Härma

Allikas: Vikitsitaadid
Redaktsioon seisuga 12. jaanuar 2021, kell 21:05 kasutajalt Ehitaja (arutelu | kaastöö)
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)
Miina Härma (Kroonlinnas 1903–1915)

Miina Härma (aastani 1935 Miina Hermann; 9. veebruar (vkj 28. jaanuar) 1864 Kõrveküla, Raadi vald – 16. november 1941 Tartu) oli eesti helilooja, koorijuht ja organist, Eesti esimene kutseline naishelilooja.

  • Minu elulugu on mitmes leksikonis ja koguteoses olemas, minu tegevus on kõigile teada, mul ei ole sellele midagi juurde lisada. Leksikonist saate need andmed kõige kergemalt ja kõige täpsemalt - seal nad on kõik kontrollitud.
  • Et kooridele mitte teha asjatut vaeva minu laulude ettekandmiseks loa hankimisel, olen jätnud oma toodangu kasutamise kõigile vabaks nii kodu- kui välismaal. Olen loonud nad rahvale laulmiseks, siis olgu nad ka seks ilma takistusteta.
  • Just koorijuhina olen viinud laulu rahva sekka ja tahan koorijuhina pühitseda ka oma 75-ndat sünnipäeva. Ei ole koorijuhi tegevus sugugi vähem loov töö kui komponeerimine ega helilooja tiitel sugugi austusväärsem koorijuhi omast.


Tema kohta[muuda]

  • Meie esimese kõrgharitud naishelilooja, -koorijuhi, -organisti panus inspireeris kindlasti nii tema kaasaegseid kui ka järeltulevaid muusikategelasi. XIX ja XX sajandi vahetusel ja järgnenud kümnenditel ei olnud Tobias, Saar, Kreek ja Artur Kapp sugugi veel laialdasse muusikaellu süvitsi kinnistunud, vähemasti rahvuskultuuri kontekstis mitte. Võib-olla oligi Härma erinevalt Tobiasest rohkem "siin ja praegu" vaatega: aktiivne tegevus kõrgetasemeliste kooridega, kontserdid organistina, koorilooming tollaste kooride tarvis (kui paljukest siis oli tollal meie oma professionaalset kooriloomingut, mis ka laiale lauljaskonnale mõistetav ja kättesaadav?). Härma astus sammu edasi ka eesti rahvalaulu kasutuses. Mitmetes koorilauludes (nt "Vaenelaps", "Orjalaul") eksponeerib ta solisti autentse rahvaviisi esitamisel, kaugenedes nii liedertafel'likust harmoniseerimisest.
  • Ants Soots, ""Mis mulle jutustad, koidikutuul": Miina Härma 150" Sirp, 27.02.2014
  • [---] mina omalt kohalt hindan juubilari kõrgelt koorijuhina ja orelikunstnikuna, kuid veelgi kõrgemalt hindan mina tema teeneid koorilaulu-loominqu alal. Sageli tema lauludes sulavad viis, sõnad ja harmoonia üksteisega nii kokku, et jääb tunne: teisiti see olla ei võigi.
  • [---] peame tunnistama, et eelnimetatud laulud ja veel nii mõnigi teine Miina Härma lauludest otse meie koorilaulu literatuuri pärlid on ning selleks ka jäävad.
  • 75 aastat tagasi sündis Eestile naine, kes, seistes vana ja uue ajastu teelahkmel, sai eesti helikunsti juhiks mitmel uuel, seni veel mitte sammutud teel. See naine oli Miina Härma - eesti rahva lauluema, kes õpetas oma rahvast helikunsti armastama ja teda kui kõrget aaret hindama. Tema tugevad rahvuslikud, muusikalised ja kultuurpoliitilised tungid koos palava isamaa-armastuse, haruldase tahtejõu ja sihtide selgusega tõstsid ta paljude Eesti muusikaliste ürituste rajajaks ja teostajaks.
  • Miina Härma loomingus an aga juba valitsemas murrang: see on eestluse, rahvusliku rõhutamine. Ta püüab kõigepealt kukutada saksa lauluseltsi-stiili ainuvalitsust kõige mõjuvama vahendiga - eesti rahwaviisiga. Ning nende haruldaselt kõlava ja haaravalt lihtsa seadega ei ole ta üksnes avanud meie kaunimate rahvaviiside varasalve, vaid ka sisendanud meisse usku eesti helikunsti rahvuslikku omapärasse ja meie rahva vaimsesse energiasse üldse. Ning kes teab, kas ilma Miina Härma "Tuljaku," "Pidu hakkab," "Ehi veli, opi veli," "Tule koju", "Lauliku lapsepõlve" jne. oleksimegi nii jõudsalt sirgunud selleks rahvuslikult häälestatud, iseteadvaks rahvaks, milleks meie praegu oleme kujunenud.
  • Nii kajastuvad ka Miina Härma koorilauludes eesti looduse kõlad ning eesti naise ja mehe südame sügavamad helid. Ta kargetel, ilutsevatel, ülevatel ja sageli mõtisklevatel lauludel, avar tunnete skaala ulatub naiselikust õrnusest mehise ürgjõulisusem, ei ole enam ühist keelt seni valitsenud stiiliga. Miina Härma looming on küllaltki isiku- ja omapärane oma deklamatsiooni põhimõttele rajatud meloodikaga, nagu see rahvalaululegi omane.
  • [---] Miina Härma on suutnud helides tabada neid meie rahvushinge põhiomadusi, mida ei saa väljendada sõnad, küll aga helid.
  • Lauluemaliku armastusega on ta nõu ja jõuga toetamas ja kasvatamas meie järeletulevat noort helikunstnikkude peret, ja sisendamas neisse usku. et inimene on ainult siis täiuslik, kui ta elab ja töötab oma rahvale.
  • Puhtmuusikalisest seisukohast eriliseks huviobiektiks tohiksid olla Miina Härma eesti rahvalaulude transkriptsioonid, mis meie kooriliteratuuris on ainulaadsed seda nimelt oma vormi struktuurilt. See ainulaadsus avaldub kõigepealt nende rapsoodilises avaruses ja siis ka mahlakas rahvalikkuses. Oma sellelaadses loomingus Miina Härma eelistab rahva primitiivviisi originaalsuse säilitamise või varieerimise asemel rohkem selle ilmekamate fragmentide sünteetilist kujundamist tervikuks, samuti ka omapoolset ümberkujundamist ja edasiarendamist, nagu öeldud rapsoodilises laadis, ja see ongi, mis annab ta lauludele avara ja oma elulisusega ühtlasi ta kaasakiskuva ilme, mida tuleb kõrgelt hinnata. Vähesel määral ta kasutab rahvamotiivistiku sugemeid küll oma harmoonias, püsides seal enamasti tavaliste normide juures, aga peab siiski märkima, et selles on värvi ja soojust ja see üheskoos eelmainituga annabki Miina Härma sellelaadsele loomingule oma kindla ilme.
  • Nii Miina Härmat, arvestades ta loomingu läbilöövat ja küllaltki püsivat mõju, tuleb pidada õieti üheks tähtsaks pioneeriks meie rahvusmuusika taaselustamise ja populariseerimise alal. Sellisena on hinnatavad ta teened ka muusika praktilisel alal, eriti koorijuhina, kellena ta omanimelise kooriga omal ajal on üritanud mõjuküllaseid ettevõtteid. Kuigi Miina Härma loomingu otsesed järelmõjud meie heliloomingule ei ole olnud vahest nii ulatuslikud, kui nad nii mõneski suhtes võinuksid seda pälvida, eriti mis puutub ta rahvaviisi käsitluse põhiideedesse, - aga kes ütleb, et sellised põhiideed ükskord, olgugi vahest ajale vastavamal kujul, taas maksvusele ei pääse?

Kirjandus[muuda]

  • Ene Kuljus, Sirje Endre, Risto Lehiste "Miina Härma 150. Enne ja nüüd" Tiigi Seltsimaja, 2014
  • "Hulkuja Miina: Miina Härma - kirju ja mälestusi". Sari Elavik nr 9. Tallinn: SE&JS/Teatri- ja Muusikamuuseum, 2009

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel