Peterburi

Vassili saar Peterburis

Peterburi ehk Sankt-Peterburg (1914–1924 Petrograd, 1924–1991 Leningrad; kõnekeeles ka Piiter) on üks kolmest Venemaa keskalluvusega linnast, Moskva järel suuruselt teine linn Venemaal ja suurim linn Läänemere rannikul. Peterburi rajati Neeva jõe suudmesse Peeter I käsul 1703. aastal, see oli Venemaa pealinn aastail 1712–1728 ja 1732–1918. Peterburi Soome lahe idasopis Neeva lahe ääres, Kroonlinnast idakagus. Linna kaugus Eesti pealinnast Tallinnast on linnulennul 310 km.

Proosa

• Need väikesed lapsed ja noored olid loonud keldritesse ja põlenud majade varemetesse oma ühiskonna. Kui küsisime, kes on nende juht, siis vahetasid nad alati pilke ja ütlesid: Piiter. Teadsin, et see oli linna hüüdnimi, aga Piiter tundus olevat tänavalastele niisama elav inimene kui mina või sanitar. Kui palusime, et nad Piiterist jutustaksid, siis kehitasid lapsed õlgu ja ütlesid, et ta on vanamees, kes liikus vaid pimeduses. (lk 24)
• Liteinõi. Tumedad, aja kaunistatud fassaadid, trepikojad, õuede räpased sillutised, kivist öökullid, väänlevad taimed, sambad, pragunenud pahtli imelised atlased. Salajased teed läbi kvartalite, päikese suudlused telliskivimüüridel, augud taevas majade sügavike kohal. (lk 210)
  • Sirpa Kähkönen, "Graniitmees". Tõlkinud Piret Saluri. Varrak 2017

• Me, Peterburi eestlased, oleme aktiivsed: on laulukoor, tantsurühm, käsitööring. Näitame kõigile, et oleme midagi muud, kui mõnikord pressist või mõne poliitiku suust Venemaal kostab. Tunneme, et meid austatakse endiselt: võimudega on hea koostöö, rahva seast kostab meenutusi Pärnu rannast ja Eesti piimatoodetest, loomulikult teavad kõik Vana Tallinna likööri.
  • Külli Sulg (Külli Sulel on üks lubadus täitmata, Pärnu Postimees, 24. veebruar 2012)

• Mida ma hindan eestlaste juures, on õppimisvõime, soov väljuda kitsast piirist ja õppida mujalt. Kunstnikud suundusid Pariisi, muusikud Peterburi. See on nagu saatuse iroonia, et meie, kes nii kangesti võitleme rahvusluse eest, ei taha olla tänulikud koha eest, kus on õpitud.
  • Ene Üleoja, "Saatus on pannud mu siia elama". Eesti Kirik, 28. märts 2018

• ...et miski ei ole igavam kui kaheksa ööd-päeva sammu seda üle kolmekümne penikoorma pikkust teed Tartu ja Peterburi vahel edasi venida. – Et mu kukkur mind ei luba postiga sõita, olen otsustanud jala vähemalt Peterburini rännata. Jalarändamine vabastab mu peale selle teisest kulust, mis mul sõidu puhul oleks, nimelt kasuka ostmisest.
  • Elias Lönnrot Tartust Peterburi kolimisest 1844. aastal, kui Lönnrot oma kraami voorimehega ette saatis.

• Kohutavatel ježovštšina aastatel veetsin ma seitseteist kuud vanglajärjekordades Leningradis. Kord "tundis" keegi mind kuidagi "ära". Siis ärkas minu järel seisev naine, kes ei olnud minu nime muidugi kunagi kuulnud, meile kõigile omasest tardumisest ja küsis minult kõrva sisse (seal rääkisid kõik sosinal): "Aga kas te seda suudate kirjeldada?" Ja mina ütlesin: "Suudan." Siis libises üle selle, mis oli olnud tema nägu, midagi naeratuse taolist.
  • Anna Ahmatova, "Reekviem", "Eessõna asemel", tlk Doris Kareva, Vikerkaar 3/1988, lk 21-27

• Peterburgis aga — Peterburg oli küll Peetri laps, talupoegliku Venemaa ümberkujundaja sünnitis, kuid ühtlasi ka impeeriumi pealinn, õukonna asupaik ja üle kogu impeeriumi laotatud ning ülimalt sümmeetrilise koega ämblikuvõrgu, bürokratismi keskus. "Läänlasi" oli sinna järele jäänud — kui need maha arvata, kes vangis istusid või võõrsil viibisid, — üks, kaks ja ongi loetud, ja needki olid kolimiskandidaadid. Ent midagi oli säilinud, midagi siiski. .. hoolimata III osakonna raudrehast, sandarmiluuast, Gorohhovaja tänava hallidest varjudest, kulunuks istutud departemangutoolidest... midagi ikka. Milles, kus? Moskvalased ütlesid: Peterburgi lehk, Peterburgi hõng, — kuid ei mõelnud sellega ei Peterburgi ajakirjanike teravat sulge ega midagi õukondlik-politseilikku. Kust tuli see Neeva kallaste viirastusliku linna kohal heljuv hõng, õhuline puhang, mis ei mahtunud ühtegi mõistesse ja näis nii vähe sobivat kanalitest tõusvate lämmatavate aurudega, Admiraliteedi nõelteravalt taevast torkiva torniga, halastamatult sirgjooneliste prospektidega? Ometi oli ta olemas, oli vaieldamatult olemas ja iga tema puhang raputas slavofiile nagu elektrilöök ja virgutas vana vankumatut vihavaenu. Võib-olla hoovas see lakkamatu emanatsioonina tema fassaadide kaunidusest, pärlmutrillselt siueldes kanalite tumedal veel, malmvõrestike hunnituist joonistest, mida silm järjest vaadelda ihkab, Iisaku kiriku ränkraskest peast, mis asetseb vahetult frontoonide õlul ja hoolimata oma raskusest on imeilus arusaamatu täpsuse poolest, millega ta on paigutatud taevasse, ja võrratutelt proportsioonidelt ümbritseva ruumala suhtes. Võta see täpsus, vaadeldavus, joonte graafiline peenus, taeva ja vee lakkamatu avarus, mis ümbritsevad linna kaunidust nagu pärlikarbi kaks kaanepoolt, pane see kõik kõrvuti, noh, kas või nendesamade tulekahjust säilinud kohevate Moskva villadega, Jussupovi präänikmajaga, kõigi nende jumalakodade ja inimestetarudega, kõver-küürakate põiktänavatega — nagu näiteks Všivõi, Karetnõi, Tšernogrjazki, Sivtsevõi —, küngastega, turgudega, läbisõiduradadega, ülesõiduteedega, nõgudega, mida ülevalpool katab puistekiht kirikute erekuldseid või rohelisi sibulkupleid, maapinnal aga ümmarguste munakivide rädi, ja sa märkad otsekohe vahet. See puhang tuli nagu kaugete maailmamerede hingus siia umbsesse maailmajakku, justkui tõmbetuul läbi seina sisse raiutud akna. Sellesama akna taga aga kummitas Euroopa oma võõrastava kraamiga, Venemaale igati vastuvõtmatute asjadega — parlamentide, hulljulgete kõnede, ministeeriumiskandaalide, vootumite ja arupärimistega... (lk 9-10)
  • Marietta Šaginjan, "Esimene näitus", tlk Miralda Prääts, 1970

Luule

Piltpostkaart-roosas taevas hõõgub pikk
kuld-Peeter-Pauli piik.

Vaid loodetaevas pilve lilla joon
nii hõrk kui veresoon,
mis paistab läbi naisekäe klaarvaha
randmenaha.
...
Siin tsaarilossi ruske sammastik,
kanal ja klaasist galerii -
seal, üle Neeva, torni kullat pii
ja kindlusmüüri sünge hammastik.

• August Alle, ""Poti daami" dekoratsioon", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 21