Raadio

"Film ja kino võivad Duhameli järgi olla küll kultuuri abivahendid, kuid mitte milgi juhul kultuuri loojad. Raadiosaates voolab kõik kiiresti mööda. Valjuhääldajast tulevaid helisid ei saa kuidagi talletada. Raadio peaks olema huvi ärataja küsimustele lähenemiseks ja nendesse süvenemiseks raamatu kaudu. Kuid psühholoogiliselt on arusaadav, et inimene kergelt omandatud teadmisega ka kergelt rahuldub ja vaevalt oma huvi raamatu abil süvendama hakkab. /---/

Kuid filmi ja raadio tõttu raamat on praegu juba võitlevas asendis. Raamatut ähvardab tõsine oht 40—50 aasta kestel muutuda ainult väikese, valitud kultuurse publiku vahendiks. Laiad hulgad taganevad mugavaile ja kergemaile tehnilistele uusleidudele. Need aga ei ole kultuuri loovad tegurid.

Sellepärast on ülim aeg astuda võitlusse raamatu eest. Reklaam ja moodne müügitehnika ei päästa olukorda. "Vaim päästetakse vaimuga. Kirjutus kirjutusega, Sõna tuleb rakendada sõna päästmiseks.""

T. Varend, "Raamatul sünge tulevik?", Eesti Noorus, 11/1938

Kahekümnenda sajandi alguse raadio ja üheksateistkümnenda sajandi raudtee tänapäevased vasted kasutavad oma võimu ja püüavad panna õigussüsteemi end uute tõhusamate, kirevamate kultuuriehitamise viiside eest kaitsma. Nad suudavad muuta internetti enne, kui internet neid endid muudab.
- Lawrence Lessig, "Vaba kultuur ehk Loovuse loomus ja tulevik", tõlkinud Jaagup Irve, Raul Veede. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus ja MTÜ Wikimedia Eesti, 2017, lk 22

Kui laul lõpeb, keerab ta raadio kähku kinni, sest ta on tähele pannud, et sellele, mis sulle meeldib, järgneb midagi niisugust, mis eelneva poolenisti hävitab.
- Nikolai Baturin, "Parvesõitja", rmt: "Kuningaonni kuningas", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 18

[Paps:] Ma põletan üht elulaadi, just samuti nagu praegu põletatakse Maad puhtaks sellest elulaadist. Andestage mulle, kui ma räägin nagu poliitik. Lõppude lõpuks olen ma endine osariigi kuberner, ja ma olin aus ja nad vihkasid mind selle eest. Elu Maa peal ei saanud iialgi sellisesse korda, et oleks saanud teha midagi väga head. Teadus jooksis meist liiga kiiresti liiga kaugele ette ja inimesed ekslesid selles mehaanilises metsikuses nagu lapsed, kes teevad ilusaid asju, masinavärke, helikoptereid, rakette, pannes rõhku vääradele üksikasjadele, rõhutades rohkem masinaid kui seda, kuidas nendega ümber käia. Sõjad muutusid ikka suuremaks ja suuremaks ja lõpuks tapsid Maa. Just seda tähendab vaikiv raadio. Ja selle eest jooksime me pakku...

Meil vedas. Enam pole rakette järele jäänud. Teil on aeg teada, et see pole üldse lõbusõit kalale. Ma lükkasin edasi teile sellest rääkimise. Maa on kadunud. Ja sajanditeks, võib-olla alatiseks on möödas planeetidevahelised rännud. Selline elulaad osutus valeks ja ta kägistas enese ise, oma kätega. Teie olete noored. Ma korrutan teile seda iga päev, kuni see teisse imbub. [---]

Nüüd me oleme üksi. Meie ja veel käputäis teisi, kes maanduvad mõne päeva jooksul. Küllalt, et alustada otsast peale. Küllalt, et lüüa käega kõigele sellele, mis oli Maa peal, ja minna täiesti uut teed...

Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, 1974, lk 190

Ehk siis jälle ürgab raadio,
et on juubel, järjekordne aktus
lipukõnede ja pärgadega,
einevõtmiste nii kuivade kui märgadega.
(Kuulajale kõhtu kasvab kaktus!)
Tsaari kroonul öeldi olnud palju pühi -
võrdlemisi meiega too jutt on tühi!
Marsib vahva don Paraadio,
puhub pasunat ja trummi taob,
aina optimismi juurde laob.

August Alle, "Grotesk", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 72-74

    Meri! Kui meie
  vait jääme, raadio kinni keerame
ja enam ajalehti ei krabista, nõudega ei kolista -
                                                 meri!

Paul-Eerik Rummo, "Suved, talved" I kogust "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 167

Kirjandus

Eugen Aisberg, "Raadio?... See on imelihtne!", Tallinn: Valgus, 1969
Emil Tode, "Raadio". Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2002