Tänamatus

• 69. Hinge tänamatus on elusolendi teinud lõpmatult aplaks eluviisi vaheldusrikkuse suhtes.
  • Epikuros, "Peamised arvamused. Ütlused". Tõlkinud Kaarina Rein. Akadeemia 5/2013, lk 771-781

• Tänamatus on alati üks nõrkuse liik. Ma pole veel näinud, et tublid inimesed oleksid olnud tänamatud.
  • Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme". Tõlkinud Mati Sirkel. Loomingu Raamatukogu 33/1974, lk 13

• [D'Artagnan:] Selle maailma vägevad on tänulikud ainult siis, kui paneme toime midagi võimatut. "Kui see oleks võimalik olnud, oleksime seda isegi teinud," ütlevad nad, ja neil on alati õigus. (lk 67)
• Äkki tuli tal [kuninganna Annal] uus mõte:

"Olen tänamatu! Kakskümmend aastat olen lasknud unustuses hallitada sellel mehel, kellest ma oleksin pidanud tegema Prantsusmaa marssali. Minu amm külvas kulla, kõrgete kohtade ja hellitustega üle Concini, kes ta hukutas, kuningas tegi Vitry Prantsusmaa marssaliks tänuks ühe mõrva eest ja mina jätsin unustusse selle õilsa d'Artagnani, kes mu päästis!" (lk 492)

• "Pagana päralt, seda on ennegi nähtud, sõber Porthos, ja mulle tundub, et me osutasime kord Austria Annale teene, mis kuigi palju maha ei jää sellest, mis me tahame nüüd teha Charles I heaks, kuid see ei takistanud kuninganna Annal meid kahekümneks aastaks unustusse jätmast."

"Aga kas te sellest hoolima ta kahetsete, d'Artagnan, et talle selle teene osutasite?" küsis Athos.

"Ei, tõesõna, ei kahetse," vastas d'Artagnan, "ja ma tunnistan kogum, et oma kõige kibedamatel hetkedel leian ma sellest mä-lestusest lohutust."

"Sellest näete, d'Artagnan, et valitsejad on sageli tänamatud, kuid jumal ei iialgi."

"Kuulge, Athos," sõnas d'Artagnan, "ma usun, et kui kohtaksite siin maa peal kuradit ennast, oskaksite teda ümber pöörata ja viiksite ta endaga taevasse." (lk 596)

• "Teie - ja frondöör! Krahv de la Fère, kellegi Brousseli, kellegi Blancmesnili, kellegi Viole'i parteis! On see võimalik! Otsekui oleks teie proua ema olnud mõni väike ametnikunaine. Teie olete frondöör!"

"Jah, mu armas härra," vastas Athos. "Tuli valida, kas Mazarin või Fronde. Kaalusin kaua neid kahte võimalust ja otsustasin lõpuks viimase kasuks. See on vähemalt prantsuskeelne sõna. Ja pealegi pole ma frondöör koos härra Brousseli, härra Blancmesnili ja härra Viole'iga, vaid koos härra de Beaufort'iga, härra de Bouilloniga ja härra d'Elbeufiga, koos printsidega, mitte aga parlamendieesistujatega, nõunikega ja kohtunikega. Ja muide, kas on siis nii väga meeldiv teenida härra kardinali? Vaadake seda akendeta seina, härra de Comminges. See kõneleb teile Mazarini tänulikkusest ilusaid asju." (lk 828)

• Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008