Tartu

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid
Redaktsioon seisuga 28. veebruar 2021, kell 21:27 kasutajalt Ehitaja (arutelu | kaastöö) (→‎21. sajand)
Tartu sügisel
Louis Höflinger. Barklay plats. 1860

Tartu (lõunaeesti keeles Tarto) on rahvaarvult Eesti teine linn, Lõuna-Eesti suurim keskus ja Tartu maakonna halduskeskus. Tartu on tuntud kui Eesti traditsiooniline intellektuaalse elu keskus.

18. sajand

Oh, ma vaene Tarto liin!
Mes sündi nüüd siin minoga,
perätu ma ole siin,
kes võib mo pääle kaeda?
Mo patt mulle tegi seda,
et mul johtu nii suur häda,
seda peä nüüd tundma siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!

...

Ma olli väega kuuluss liin
üle kige Liivamaa:
kik nee kalli asja siin
mino sisen olliva;
akadeemi säeti,
suure kohto mõisteti
enne mino sisen siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!

...

Tuli-tõrv mul lasti sisse,
tükimürrin ning pombi hääl,
hoone, rahva ütelise
põrut, lei kik maha tääl,
rahvass pages Toomi pääl',
es lövvä armo henel sääl,
näts', see olli hirmuss piin.
Oh, ma vaene Tarto liin!

...

Ent nüüd om mööda armuaig,
seeperäst jää ma õtse vaik,
kivihunnik ma ole siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!

19. sajand

  • Seisin kurvameelselt postijaama [---] väikese akna juures, [---] silmitsedes vastas asuvaid väikseid puumaju. Ühes sellises [---] peaksid ka sa ise elama; provintslikus maalinnakeses kaovad su parimad aastad, eemal kõigest maailma ilust.
    • Karl Morgensterni esmamuljed Tartusse saabudes 7. novembril 1802, cit. via: Mare Rand, "Tartu ülikooli üks väljakujundajaid ja arendajaid pidas lugu maailma ilust" Postimees, 28. august 2020

20. sajand

  • Waadake, armas herra Hindrey — Teie wabandate, et Teie "familjaarsus" ka meile külge on hakkand, -— sarnane linn kui see Tartu ja sarnane rahwas kui eestlased, aitawad iseäranis seda tunnet hääde tagajärgedega kaswatada, et Eesti maa, Eesti "haritlased" ja kogu see Eesti elu üks Jumalast ärawalitud olemine on.
    • "Wäikesed wisiidid meie "suurte" juurde", vastus Hindrey kriitikale almanahhis "Roheline Moment", 1914
  • On ju meie riigis kaks suurt vaimu: Tartu vaim ja Tallinna vaim — need põrkuvad kuskil vahepeal soodes ja rabades piirkondi pidi kokku, aga kaugemal, prowintsides ja riigipiiridel, on hoopis väiksemad ja wähemtunnustatumad vaimud. Kui Tallinna uulitsatel liikudes säälne vaim teile eht londonliku!t, või minugipärast eht new-yorklikult kõrvu sosistab: tempot, tempot, tempot! — siis Tartu vaim paneb oma käe leebelt su otsaesisele ja ütleb mesimagusalt ning tasakesi need sõnad sulle kõrvaauku: aega küll!


  • "Ongi Tartu!" teatas Une-Mati ja peatas jänesed.
"Kust sa tead?" kahtles Mati, kes polnud Tartus veel käinud.
"Vaata!" osutas Une-Mati kitsale kõrge kaarega sillale.
"See on Tartu jalakäijate sild ja see viib otse raekoja ette. Aga raekojast on ülikoolini kolme-keksu-kaugus!"
"Kahekordne sild!" imestas Mati.
Tõepoolest — sild paistis kahekorruseline olevat, üks tuledes särav kaar üleval, teine all.
"See teine on hoopis peegeldus!" seletas Une-Mati. "Sild peegeldub jões. Tänavu on nii soe talv, et Emajõgi ei olegi kinni külmunud." (lk 27)
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979


Põud. Varasügis. Kes ei tunneks
neid päevi Tartus lõikuskuul,
kui lootusetult nõiaunne
on vaibunud kõik majad, puud,
kui asfalt sulab, kivi õhkub,
linn täis on tolmu, tõrvalõhnu
ja suitsu. Lodi must kui nõgi
veab kalu, kurke piki jõge,
mis nagu vanal flaami maalil
näib ähmalooris hõbehall.
Paar purjekat kaob Kvistentali
või Rannakõrtsi. Kaldavall,
alleed ja orud – kõik on tühi.
Barclay poolt keegi turgu rühib,
paar last loeb Toomel "entel-tentel"
pätt Senffi trepil nurub sente.


Suvi norutab siin nagu vintis agulipoiss kraavis.
Kui professorihärrade parv Tähtverest sädinal
mõnudemaale lennanud on,
poetavad Kristjan Jaak, Baer, Kreutzwald
ja Jaani kiriku keskaegsed pühakud
oma kivisilmist pisara, sest tuul kihutab siis,
inimesi vaevalt märgates, mööda su tänavaid
vaid prügi, Tartu, korraks üksildasim kolkalinn
                             päikese all,
paik, kus suvi sarnaneb talvega kõrbes,
aga ainus linn, kus kuu ja päikese tasakaalu narrides
halluse nõiaringist äkki vabaneb teine kevad -
vahtrate kuldse soojusega, õitsvate neidude
                             lõhnava aiaga.
Norgunud Eesti ajab end püsti
sinu septembrikuus, Tartu.

  • Jüri Talvet, "Tartu visioon, teise kevadega" kogus "Hinge kulg ja kliima üllatused" (1990)


Oh Tardo linn sa lõbumaja,
kus oli illos elada.
Seal lõhnaõlid, lilled, roosid mul
tegid pea uimaseks.

  • "Tardo linn sa lõbumaja", anonüümne tudengilaul


Kui on jõudnud sügise,
Kolletanud lehed,
Salatung siis vägisi
Tartu kannab mehed.
Rinnast tõuseb vägev viis,
Tuulest õhku kantud,
Talle vastab põld ja hiis,
Ta on rõõmuks antud:
Gaudeamus igitur...

  • "Kui on jõudnud sügise", anonüümne tudengilaul saksa buršilaulu "Gestern saß ich still beim Wein" viisil (muusika: A. Schlieben, R. Baumbach)


Kaunim linn on Eestis Tartu
Emajõe kalda peal.
Kes kord käinud seal,
Ei sel meelest läe
Kaunid tunnid Toomemäel.

Kauneim linn on Eestis Tartu.
Ja kui saatus sind on viind
ära kaugele, koju viib su tee
ikka Tartu tagasi.


Öö lõhnab, vihma sajab,
on kevad Tartu peal,
on möödas halvad ajad,
on kevad Tartu peal.

Vihm jõudis üle Soome,
nüüd peatub Eesti peal.
Vihm peseb puhtaks Toome,
nüüd läheb haljaks seal.

  • Hando Runnel, "Öö lõhnab..." (viis: Ludwig van Beethoven, "Ood rõõmule")


Ehk tarkust toitev Tartumaa
teab, mis on mehemeel?


No võtke näiteks Tartu - väike puust linn.
No võtke näiteks Tartu - nii öelda linn.
Emajõgi, Emajõgi säält läbi viib oma veed.
No võtke näiteks Tartu - nii öelda jee.

21. sajand

  • Flaneerimine on teatavasti igasuguse vaimuelu, teaduste ja kunstide õitsemise esmaseid tingimusi. Selgelt on seda väljendanud prantsuse kirjanik Stendhal, kes küll nimetab ka täpse minimaalse summa, mis on viljakaks flaneerimiseks vajalik. Sellist summat Tartus naljalt ei kohta, ometi on flanööre huvitaval kombel palju. Rõõmus dekadents valitseb seal juba aastast 1632, kui rajati ülikool. On seepärast mõistetav, miks Aleksandr Sergejevitš Puškin igatses kogu oma elu – mis jäi kahjuks! lühikeseks – Tartusse. Seal on olemas kõige olulisem.
  • Tartus rabas teda hoopis see, mis ammustel õpingupäevadel oli tundunud iseenesestmõistetavana, jah, ülikoolilinnas olid "võrreldamatult suuremad võimalused" näha hingestatud nägusid. See hingestatus oli isegi hallipäistel õppejõududel, tudengitest rääkimata… (lk 181)
  • Tartu polnud tõesti mitte unelmate linn kosmeetika- või moefirma rajajatele. Ehk polnud ülikoolilinn üldse mitte kellegi unelmate linn, aga see oli linn, kus oli võimalik mõelda tulevikust, olgu ülikoolis, kus omandati euroopalikku haridust või ka laboris, kus loodeti jõuda kogu maailma rabava avastuseni. (lk 183–184)


nojah
sõitsin isa soovitusel Tartusse a
see linn on nii väike
dünaamikat napib saate aru
mmmis ma teen
aa lähen vist pärastlõunal solli
nii väikses linnas on küll vaid üks kabiin
/---/
no näete mul kujutlusvõime lippab nagu Laine Jänes
see on postmodernne yet lokaalne viis öelda et imaginatsioon
on väle
a siin Tartus on teil küll max ilmetu olemine
tegelt ma ei saa vist isegi solli minna
kontrollisin mingi infotabloo välja ja avastasin et sinna
ühtegi kuramuse trammiliini ei transa


Me vahel laiub paarsada kilomeetrit
musta lõhnavat asfaltteed
sa oled kivist ja mina olen puust
kuid suuri sõnu kuuleb mõlemate suust

Ma olen Tartu ja sina oled Tallinn
ma olen Tartu
...
Su linnas pidutseb glamuur, on kõrge lend
ning tähtsaim sõna seal kindlasti on trend
boheemid minu linnas tegutsevad endiselt
siin kõrgelt hinnas kottis kampsun on ja tennised

Vanasõnad

  • Ei ole veel Tartus käinud.
  • Sitikal siledad tiivad, tartlasel targad sõnad.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Tartu&oldid=56145"