Aili Viitar

Aili Viitar (9. detsember 1904 - 12. juuli 2000) oli Eesti kirjanik, õpetaja ja memuarist.

"Kummelimuru"

Aili Viitar, "Kummelimuru", 1995. Teos pälvis A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia.

Mis võisid Kauri küla tütarlapsed sinna parata, et nende kahisevatel siidrätikutel oli üsna pisukene turbasuitsu lõhn juures. Ise nad seda peaaegu ei märganudki, aga mõni kaugema küla neiu tõmbas nina kirtsu ja pööras näo teisale. See ei tarvitsenud ollagi turbasuitsu lõhna pärast, vaid kadedusest, et Kauri küla tütarlastel olid tõesti üle kihelkonna kõige kahisevamad siidrätikud peas.

Kauri küla taredel olid samuti kui kirikuküla taredel ammugi juba korstnad peal ja kirikuriideid ei hoidnud keegi tares, olgugi, et tagakambrisse poleks suits kuidagi juurde pääsenud. Kirikuriided olid aidas nii suvel kui talvel. Enne kirikusse minemist viis hoolas perenaine või peretütar riided veel paariks tunniks välja tuulduma. Ikka et sellest turbasuitsu lõhnast lahti saada.

Kuigi see ninakirtsutamine oli nende siidrätikute pärast, ei läinud ju Kauri küla neiud-noorikud seda teiste külade neiude-noorikutega kirikuväravas õiendama ja õiget ninakirtsutamise põhjust välja tooma. Nemad lugesid end koguni süüdlasteks, sest kiri ütleb, et häda sellele, kelle läbi pahandus tuleb! Ja nüüd tuli see just niimoodi välja, et nad kiriku ukse ees pahandust pidid külvama. Aga mida pidid nad tegema? Ega kirikusse passi ju vana sitsrätikuga minna. Ja ega kirikus neid naaberkülade neiud-noorikud üksi vaadanud. Seal oli ju kiriku ukse ees salkade viisi noormehi. Igaüks vahtis sind. Mine nagu läbi kadalipu, enne kui kiriku uksest sisse saad! Kui hea on siis pale siidrätiku varju peita. (lk 3)

Ja kui tõesti turbasuitsu lõhna võõristati, siis ei olnud see ju mingi halb lõhn. Natuke imalmagus, nagu õllelinnase leival. Kui see lõhn oli igapäevase rukkileiva juures, sest leivaahi köeti ju ka turbapätsidega, tekkis eriline soe ja mõnus kodutunne, kui aga sõid turbaga suitsutatud seapead, võisid ka jaanipäeva paiku ehtsa jõulutunde saada. Ei see olnud mitte Kauri küla rahva turbasuitsu lõhn, mis ka teiste külade peremehi ärritas, vaid Kauri meeste rammusad hobused ning siis alles naiste siidrätikud. (lk 3)
[Otsa Priidik:] Aga kui sa selle nooruse hea maigu pärast paned terve edaspidise elu nahka? Kui sul aidaukse taga veri nii võimsalt vemmeldab, et sa muud ei kuule, kui tüdruku sängiölgede sahinat ja naeruturtsatusi sealt seest ning kui tüdruk siis ukse haagist lahti teeb ja küsib, kas võtad ää, siis lubad sa tema ja kõik temaealised tüdrukud ää võtta, lasku aga rutem sängi! (lk 61)
[Otsa Priidik:] Hommikul, kui kaevukook õue peal juba kääksatab, ärkad sa üles ega saa korraga arugi, kuskohas sa oled. Siis näed. Aga seal on Leenu takukarva sassis pea padja peal, suu natuke paokil ja sant lehk käib suust välja. Paugu pealt lööb pea selgeks. Hoia ja keela! Ja ma lubasin ta ju ää võtta! Kas ma nüüd eluaeg pean magama suu peldiku prillaua poole?! Siis ütled mitu ränka sõna järjest ja katsud, et minema saad. Aga mis see põgenemine aitab? Ega sa Ameerikasse ikka põgeneda saa. Muudkui elad oma külas edasi ja ootad, millal Leenu sulle ütleb, et kuule, noormees, minuga on asjad sedamoodi, et meitel tuleb kirikhärra jutule minna. (lk 61)
[Otsa Priidik:] Kui seda hingepiina ette teaks, siis läheks, kui veri vemmeldama hakkab, ja istuks nii kaua külma vee sees, kui hull tuur mööda läheb. Ja siis turtsuks ja aevastaks kaks nädalat selle peale. Ehh, kas või kuu aega! Ei siis tea, mis kõik hingehädaga ära teeks. Katsud Jumalatki paluda, et laseks selle karika veel seekordki mööda minna, teine kord enam võltsi lubadust ei annaks, aga tead juba isegi ette, et vaevalt Jumal sulle selle koha pealt kambameheks hakkab. Tema ütleb ju sedaviisi, kui vana praostihärra leeriajal rääkis, et Jumal andis inimesele vaba voli, tee head või tee kurja, tema vahele ei sega, aga ära seda unusta, et kõige eest, mis teed, vastutad ka ise. (lk 61)
[Külameeste vestlus:] "Aga sellel asjal on veel üks konks sees. Ühed mehed lähevad sellepärast tüdrukute aidaukse taha, et veri vemmeldab, aga teised lähevad päris tõsise mõttega. Perenaist valima. Jah, just valima! Ega iga nägus ja viks tüdruk ei passi veel perenaiseks võtta. Talus peavad olema lapsed. Kui talus lapsi ei ole, siis ei maksa talu pidada! Esiteks saab lastest abi töö juures, teiseks, kelle jaoks sa rügad, kui pole pärijat.

Aga kui sa saad naise, kes ei saagi lapsi. Mis sa siis tegema hakkad? Ega laulatatud naine ole teenijatüdruk, et kui ei passi, ütlen üles ja kauplen uue. Tüdruk tuleb enne järele proovida. Kui ta sul kuu-poolteise pärast oksendama hakkab, siis võta käekõrvale ja vii kirikhärra ette. See saks on meil vana ja kogenud mees. Vaatab korra pruudile näkku ja sul tuleb kohe esimene epistel vastu võtta. Lased nina norgu ja tunnistad süü omaks ning ongi kõik. Kolme nädala pärast pulmad ja asi kombes."

"Oot-oot, selle moega tuleb sul enne mitu tüdrukut läbi proovida, kui selle õige leiad. Muudkui koorid aga manti pealt. Aga kes su kooritud piima peab ära sööma?!"

"Niisugused kuradi mandivõtjad tuleks ära kohitseda! Sedaviisi ei tea ükski mees, kes ta esimese lapse isa on."

"Me kõik vangutasime pead, kui kuulsime Nigula Juhani ja Opi Augusti pruutidest, kes kogu oma neiupõlve magasid oma tagakambrites. Vähemalt need kaks meest võivad kindlad olla, et nende esimesed pojad on nende endi omad!" (lk 61-62)

Ühest paastu-maarjapäevast teise paastu-maarjapäevani on ainult üks aasta. Aga mis kõik võib ühe aasta sisse mahtuda! Opi talus mahtusid ühest paastu-maarjapäevast teiseni kahed matused ja kahed pulmad. Kõik nutud jõuti ära nutta ja kõik tantsud ära tantsida. Ja peale selle veel edasi elada. Kõigeks peab jõudu jätkuma. Ja jätkubki. (lk 62)
Nende pulmadega oli asi natuke keeruline. Mitte, et asi oleks pruudis või peigmehes seisnud. Nendega oli kõik kombes. Ei olnud peigmees oma pruuti enne pulmi ise ära raisanud, et nüüd oleks kiire, vaid see elu olukord oli keeruline. Asi oli selles, et mitu asja kippusid üksteisele selga jooksma. Jüripäeval pidi Opi Mihkel Otimardi oma kätte saama, nõnda ütelda üle võtma. Siis aga algas kibe seemneteoaeg. Ei olnud enam aega pulmade peale mõtelda. Teed aga pulmad enne jüripäeva ära, ei ole kohta, kuhu noorik viia. Kui tood Opile, saab sellest kahekordne kolimine, noorikut isakoju jätta ka nagu ei passi.

Aga Otimardi endine perenaine oli üks heasünnitaja inimene. Tema seadis asjad nii, et hunt oli söönud ja lambad terved. Ta andis talu kaks nädalat varem üle. Selle aja sees jõudis maja kasida, laed lubjaveega üle käia, seinad üle krohvida ja aknaraamid värvida. Muist tööd jäi edaspidiseks. Kõike ühe kevadega ja nii lühikese ajaga teha ei jõua. Siis tehakse pulmad kohe esimesel pühapäeval pärast jüripäeva ja noorik tuuakse kirikust kohe oma uude koju. (lk 62)

Kui pastor nurises, et Aasa peremees ei ole korrapäraselt lauakirikus käinud, ütles Mart, et lauakirikusse läheb ta siis, kui tunneb selleks tarvidust olevat, aga muidu on see üks paljas kombetäitmine. Nüüd ei suutnud kirikhärra enam ennast valitseda.

"Ah siis sina ja sinu hoorast naine arvate, et olete patust priid, ega pea tarvilikuks pühal armulaual käia?" oli pastor põrutanud. Aga see ei olnud seda tõrksat talumatsi sugugi taltsutanud, vaid hoopis vastupidi, ta oli kirikhärrale niimoodi vastanud, mida enam meelde tuletada ei taha. Ta ei olnud mitte silmad maha löönud ja näost punaseks läinud, vaid hoopis häbematuks saanud ja oma hingekarjasele ütelnud, et eks ole ka mõisapreilide hulgas niisuguseid kuulda, kellele papad raskete rahade eest peigmehed peavad ostma ja noorpaari Saksamaale pulmareisile saatma, kus siis ka see esimene laps sünnib. Aga need on niisugused imelapsed, kellel kohe sündides on hambad suus.

"Mina arvan, et meie tänaste juttude peale ei ole teie mitte see kutsutud ja seatud jumalasõnasulane, kes mind ja mu hoorast naist võib meie pattudest vabaks ja priiks kuulutada, sellepärast pean ma oma abikaasaga nõu pidama, kas meie mitte ei pea vene usku astuma. Nende Jumal kuulukse armulikum olema ja preester ei pidavat oma koguduseliikmeid mitte sõimama."

Niisuguse jutu oli Aasa Mart oma kirikhärrale rääkinud ning temas ei ole mingit alandlikku meelt tunda olnud. See oli otse kuulmata asi! Kas oli see vastane meel, mis linnatööliste seas maad oli võtnud, ka otsaga külasse jõudnud? Ja vene usuga oli teda ähvardatud! See tähendaks tema koguduse lagunemist. Ta oli rõõmustanud, kui selle koguduse sai. See oli üks suur ja rikas kogudus. Ja kui ta kõik taluperemehed korralikult kirikumaksusid tasuma paneb, siis võib ta sama jõukalt elada kui mõisahärra. Ta oli ennast kõigest väest tagasi hoidnud, et mitte ratsapiitsa võtta ja mehele näidata, mis ta ära on teeninud. Aga ta tundis, et ajab pilli lõhki. Ta mängis kristlikku kannatlikku meelt ja ütles, et ka Mart peab end taltsutama ja mitte ägedast meelest tormama, sest vihameelega tehtud asjad on pärast rasked parandada. Ja siis oli see mees hōberubla laua otsale jätnud ja ära läinud. Hōberublasid ei korjata põõsa pealt. Ja pastor pistis raha vestitaskusse. (lk 174)

See vene usku minek oli Mardile siinsamas pastoriga vaieldes pähe torganud. Enne ei olnud tal niisugust mõtet ilmaski peast läbi käinud. Ta oli nendest küll kuulnud, kes usku vahetasid ja neid nagu pisut kerglasteks pidanud, kes lootsid sellest elule hõlpu tulevat, kui keisriga ühte usku oled, et siis hakkab ta sind vennaks pidama ja annab sulle hingemaad.

Vene kroonul oli selle usuvahetamisega ikka kibedasti tõsi taga. See oli üks venestuspoliitika alussammastest. Rahvas tuleb meelitada vene usku, lubada maad, ristida lapsed vene nimedega, eesti perekonnanimed kirjutada vene moodi ning varsti ongi Eesti kubermang venelasi täis. Aga Kauri koolmeister oli selle asja rahvale selgeks rääkinud ja sellest külast ei läinud ükski pere vene usku.

Nii palju tolku kuuldi selles asjas siiski olevat, et vene kiriku maksud pidid vähemad olema ja preestrid ei pea ennast nii suurteks härradeks. Varrudel ja matustel pruugivad kõvasti õlut ja viina, kõvemini kui ükski talumees. Igati rohkem rahvamehed. Aga seda pole keegi veel näinud, et üks Lutheri kirikhärra meestega seltsis toopi tõstab.

Ei, vene usku küll Mart minema ei hakka, ehk saab ka selle Preisi junkruga hakkama. (lk 174-175)

Raba-sauna Aadu pani oma vanema poja Villemi kirikualevisse rätsepmeister Vidriku juurde ametit õppima, nooremat poega võttis kaasa ehitustöödele. Naine Leena oli kahe tütrega kodus, näksis sirbiga, vahel päris peoga, teeäärtest ja rabamätastelt rohtu lehma jaoks. Suure perega ilma lehmata läbi ei saanud. Kui oli lehm, sai kasvatada seapõrsast ja ka vasikat lihaks. Aga heinasaamine oli vaevaline. Hea oli see, et nendel oli kolm meest majas. Nad võisid heina kahasse, kas või kolmesse teha ning korjasid lehma ja lammaste ninaesise ikkagi talveks kokku. Lammastele sai raba pealt vihtu teha. Sauna juurde rohkem maad ei käinud kui üks vakamaa kartuli alla. Ka selle eest nõudis peremees neid kõige magusamaid tööpäevi, ikka viljakoristamise ajal. Ei olnud see saunamehe elu kiita. Aga mis sa perega teed? Kuhu sa lähed? Ehitustöödega sai vähemalt leiva majas hoida. (lk 175)
Vanem poeg Villem oli peene kondiga ja tema sõrmed kirvevarre hoidmiseks liiga pikad ja nigelad. Pealegi vaevas teda see lugemistōbi. Alalõpmata oli ta ninapidi raamatus. Ta võis sulle igast asjast jutustada nagu koolmeister. (lk 175)
Vabrik tegi võid, juustu ja piimapulbrit. Kõik see oli nii hea kaup, et passis ka Peterburi saata. Mõisnik pani raha tasku. Aga mõisates oli puhasttõugu kari. Kellel musta-valge-kirju, kellel punane. Mingit segakarja ei olnud. Kääru pullmullikal, kes alles Sepa Jaani laudas luikab, ootab ees suur tulevik. Tema võib Kauri küla punase karja esiisaks saada. (lk 220)
Suure Vene riigi imperaator sai aru, et Eesti maatamehed mitte tema trooni ei igatsenud, vaid ainult oma mõisnikke tahtsid natuke soputada ja nendele selgeks teha, et nende käes on liiga palju maad ja maatamehel on seda liiga vähe või pole hoopiski. Nemad tahtsid ainult mõisamaad eneste vahel ära jagada. Vitsahirm pani meestele mõistuse pähe ja juba mitu aastat ei puutu nemad kellessegi ja pole tarvis enam mustasada parunite kaitseks Eesti kubermangus pidada. See õpetab soldati lihtsalt laisaks, kui tal mingit tööd ei ole. Muud kui valva mõisahärra elu, mille kallale keegi ei kipu. Soldatid viidigi Eesti kubermangust ära. (lk 220)
Oli siiski üks saks, kes soldatite kohalolemist väga vajas. See oli kirikhärra Gottfried von Holter. Tema oli mustasajaga tihedat koostööd teinud. Mitte et tema oleks taluperemehi, sulaseid, moonakaid ja popse ise püssiga maha lasknud ja nende seljad vitstega veriseks peksnud, tema ainult ütles, keda tuleb peksta, keda maha lasta ning valvas, et käsk truuvisti täidetud saaks. Ta oli nendele viimasel silmapilgul jumala-armu pakkunud, mida need nurjatud ei tahtnud enam tema käest vastu võtta, sest nemad ei tundnud niisugust verejanulist jumalat. Neid oli õpetatud Jumalat tundma kui armastavat isa. Kirikhärra Holteri jumalaga ei tahtnud nemad tegemist teha. Kui niisugune üldse olemas oli, siis oli ta selle Holteri jaoks üksi olemas.

Pastor Holter oli oma arvates oma kohust truuviste täitnud, kõik oma koguduse mustad lambad tapalavale saatnud ja sellega ka Vene tsaari trooni kaitsnud, aga tema jäetakse nüüd ilma kaitseta! Kirikualevist oli saanud koht, kus teda võis igaüks sõna või teoga teotada. Ta ei julgenud üle uksegi minna. Kirik oli tühi. Ainult mõni alevieideke kössitas pingi otsal. (lk 220)

Ühel päeval laoti kirikumõisa õuel suurtele vankritele kõrgeid kolikoormaid. Kus need kaksteistkümmend tuba olid, kuhu parunessi mööbel viidi? See ei teinud mahajäänud kogudusele kõige vähematki muret. Muret tegi ainult see, kes kustutab ära pastor Holteri verised jäljed, mis magasiaida juurest kirikumõisa viisid.

Sellele vaatamata saatis kogudus oma hingekarjase ära muusikaga. Hulk alevinaisi ja poisikesi oli ennast varustanud vanade pannide, lõhkiste padade, lehmakellade ja muu hästi koliseva kraamiga ja oma orkestri kirikumõisa väravasse üles seadnud.

Kui koormad väravast välja hakkasid keerama, läks niisugune mürts ja pauk lahti, et kolihobused ehmatasid ja tagurpidi ajama hakkasid. Tekkis suur segadus. Mõni koorem kukkus ümber. Vankrite aisad murdusid ja hobused rabelesid rakmed puruks. Võttis enne pool päeva aega, kui kõik jälle korra peale sai ja kolikoormad uuesti liikuma hakkasid. (lk 220-221)

Uueks pastoriks tuli Ernst Gellert. Ka sakslane, kuid mitte von. Nagu tohter Hartmanngi. Sakslane, aga mitte aadel.

See kirikhärra oli noor mees, vaevalt üle kolmekümne, aga pealagi kippus juba paljaks. Ei olnud temal Preisi junkru vurrusid ega üldse mingit habet. Üsna sile nägu. Hästi pikka kasvu. Oma olemise poolest oli ta vaikne ja sõbralik. Rääkis pehme ja pikkadele meestele omase madala häälega. (lk 221)

Kõikide nende mittevonnide ja vaeste vonnide õnnetus oli see, et nad said liiga suured ametikorterid, mis olid ütlemata tühjad. Nii tohter Hartmann kui verine Holter kui ka Ernst Gellert. Ka see poleks aidanud, kui nad oleksid võtnud noored naised. Need oleksid ära eksinud nendesse tühjadesse tubadesse. Otsi siis ja hõika neid! Nad oleksid terve eluaeg ainult mööbli jaoks orjanud. Mõistlikum oli võtta naine, kes toad kohe mööblit täis toob. Aga niisugused aadlipreilid, kellel väga palju mööblit oli, olid juba ise tugevasti kolletama löönud. Mõni isegi nii ära õitsenud, et väljakandmisest asja ei saanud nagu pastor Holteri parunessist proua. (lk 221)
Kui asi oleks ainult mööblis seisnud, siis oleks ehk nende aadlisoost pruutide hind ka madalam olnud, aga koos nendega käis ju ka kohasaamine ise!

Tohtrid ja kirikuõpetajad määras kohale aadelkond. Kui tahtsid saada suure arstijaoskonna ja suure koguduse, tee ka omalt poolt vastutulek! Vii mõni üleküpsenud aadlipreili altari ette! Saad hea koha suure ametikorteriga, koos aadlipreili ja mööbliga.

Kui õige aeg möödas, tuleb hind alla lasta. Kui paruness ei saanud parunit, pidi ta õnnelik olema, kui sai ühe vaeseksjäänud vonnist kirikhärra. Kui aga vonni-preili ei saanud vonni, pidi ta ainult sakslasest tohtriga leppima. See oli sama, kui peretütar läheb sulasepoisile. (lk 221)

Mõisapreilid pidi olema peened nagu taputeibad. See kuulus nende seisuse juurde. Nende emad ja vanaemad ja nende vanapreilidest tädid rõhutasid alati, et "Eine edle Rasse fettet nie!" Üks suursugune tõug ei lähe iialgi rasva! Juba see näitas, et tütarlaps on puhtast aadlisoost, kui ta oli lahja. Aga aadlihärrade arvamised olid hoopis teistsugused. Mõni lobises õllekruusi juures, muidugi härrade seltskonnas, et ta kallistaks parema meelega aias vana pirnipuud kui kondist aadlineiut. (lk 222)
Et mitte kõikidest selle ilma rõõmudest ilma jääda, tegid nad endi jaoks seadused valmis, et neid liiderlikkuses süüdistada ei saaks, sest nemad käivad ainult seaduse järgi! See kuldne esimese öö seadus!

See seadus tekitas talupoegade seas küll väga palju pahandust. Mõnes paigas oli isegi verevalamisi ette tulnud, sest maamees pidas oma justlaulatatud naist üksi enese omaks. Ega mõisnik päriselt seda noorikut endale tahtnudki. Pärast võis ta oma laulatatud mehega elu lõpuni elada. Ainult koore tahtis mõisnik pealt enesele saada. Ja kõik ainult sellepärast, et nende aadlineiudel oli nii vähe rasva, mis ihule soojust annaks.

Ka peente mõisahärrade suust võis vahel üsna jämedat juttu kuulda, kui nad isekeskis olid. Siis usaldas üks mees teisele, kust tema king pigistab. Ei neid vaevanud leivamure. Vastupidi.

Kui olid õhtul kõhu kõvasti täis söönud ja siis lähed magamistuppa, kus paruness sind juba jahedate lõuendlinade vahel ootab, öötanu kekilt viltu peas, siis on, uskuge mind, härrased, niisugune tunne, et astud luukambrisse. Oohh! Aga köögi kõrval kambris magab nagu lapsuke priske ja roosa köögitüdruk, higi ja praelõhnad mõnusasti segamini. Siis tahaks möirata nagu lõvi!!

"Härrased, meie sugu sureb varsti välja just nende ülipuhastverd aadlipreilide pärast," lisas teine mõisnik. (lk 222)