Aime Hansen
Aime Hansen (sündinud 16. augustil 1962) on eesti luuletaja, proosakirjanik ja kunstnik.
"Ma olin mereingel"
[muuda]Tsitaadid väljaandest: Aime Hansen, "Ma olin mereingel", 2011.
Ma olin kord mereingel
Ma mängisin viiulit
ununenud randadel
Ning mõnikord
kui helid langesid veepinnale
otsekui kuldne tolm
kui meri jäi tüüneks ja vaikseks
ning aeg peatus
ma nägin kuis uppunud linnad
kerkisid merest
Taas veikles päikesevalgus
linna kaevudes ja tiikides
Taas kahises pärastlõunane tuul
lehtlate viinapuuväätides
Sajad sammud sahisesid
kiviplaatidest tänavail
Turuplatsid ja teatrid
kajasid lüürade helidest
Mosaiikidel lendlesid linnud ja liblikad
Alabasteraltaritelt kerkis viirukisuits
Merepoolsel peaaltaril süüdati tuli
- "Ma olin kord mereingel", lk 5
Jää mõranes,
talve selgroog murdus,
jõed tõusid üle kallaste
ja sööstsid möirgavate metselajatena
kärestike poole.
Tuleprints ratsutas üle taeva
ja heitis sädeleva oda
Talvele otse südamesse.
...
Tuled teisel pool jõge
värelesid kiiresti voolavas vees,
inimeste varjud lõkke ümber
keerlesid meeletu pöörisena;
trummid ja sarved mängisid päeval ja ööl,
tumedate metsikute vete kohal
kaikusid laulud
Igavesest Kevadest.
- "Püha kevad", lk 8-9
Ta ütleb, need viisid on kerged,
ta tüdrukul laulda neid palub.
Kuid kes mustlase palvele vastab,
saab osaks ta kõlavast laulust.
Mustlane põimib siis tüdruku
lauluviiside sisse,
oma hobuse tuka sisse,
õitsva õunapuu okstesse,
kivimüüride samblasse.
Sestpeale tüdruk arvab
et ta on õunapuuoks
või lehv hobuse tukal -
ta unustab kodutee,
teda ei leia ei ema ei õde
ja väikevend kodus nutab.
Sestpeale ta olla saab vaid laul.
Selline, selline linn on te teel,
kui rändate haljaste orgude vahel,
Linn nimega Tarancita.
- "Linn orus", lk 10-11
Mäletamata aegadest
oli mu keha lamanud kõrbeliivas.
Mu kätest olid saanud
puitunud taimede väänlevad juured.
Mu juuksed olid muutunud
tuules heljuvaks kuivanud rohuks.
Mu mälu oli muutunud
liivale kribitud mustriteks.
Väikesed kõrbeloomad
veeretasid mu valgeks pleekinud luid.
Ma adusin samme oma pea kohal,
kuulsin hääli ja hõikeid laagri platsil,
haistsin kustunud laagrilõkete suitsu,
kui karavanid hommikul teele asusid.
Ma igatsesesin selle vaatepildi järele:
päikesetõus kõrbes,
kõrbe surmav ilu.
...
Ühel ööl kuulsin su häält.
Ma teadsin et see oled sina,
uues kehas;
sa tantsisid öises kõrbes,
tuled peopesadel.
Ma tundsin ära su hinge.
Elu pöördus minusse tagasi nagu suits,
mu hing kerkis läbi liiva,
kuid mul ei olnud keha.
Sel hetkel nägin salamandrit
sibamas üle liivadüünide.
Ma varastasin ta keha.
Ja nüüd
ma järgnen sulle
salamandrina.
Ma jälitan sind,
kuni su hing
mu
ära
tunneb.
- "Salamander", lk 17-18
Naine küsis:
"Kui ma oleksin maastik,
mis sorti maastik ma oleksin?"
Mees vastas:
"Maastik? Kena küll!
Sa ei ole maastik.
Sa oled viirus minu arvutis.
Vaata, mis sa teinud oled!
Ikoonide read desktopil on segi aetud!
Failide vahel kasvab umbrohi!
Programmid jooksevad tagurpidi!
Sa ei ole maastik,
sa oled tulekahju minu raamatukogus.
Sa oled maha põletanud kõik kataloogid,
koridorid, labürindid ja katakombid,
kus ma ennast varjasin.
Kas oled nüüd rahul,
nähes, kuidas ma aluspesu väel
seisan keset varemeid?
Maastik? Häh!
Sa oled veeuputus! Sa oled meri,
mis loksub ja lainetab minu toas.
Kõik ujub vees ja on läbi ligunenud.
Ma pean päästepaadis ringi sõitma,
et leida oma ülikonda ja lipsu!
Aga iga kord, kui ma tahan sind
kinni püüda, vastutusele võtta,
arvuti kõvakettalt maha kustutada,
laskud sa vee alla ja peidad end
nagu merikarp ookeani põhjas!"
...
"Ära meelita ennast," pahandas mees,
"Sa oled lihtsalt üks tohutu korralagedus,
hiiglasuur mõttetus, gigantne paradoks,
mida keegi pole võimeline lahendama!
Sa hävitad loogikat nagu kolmepealine lohe.
Kuid ma võtan kasutusele meetmed!
Ma kutsun arvutiviiruste spetsialisti,
ja tuletõrjujad ja Päästearmee,
Ma esitan sinu peale
Väga Tõsise Kaebuse!"
"Ja milles sa mind siis süüdistad?"
imestas naine.
"Ma süüdistan sind selles,
et sa oled miski,
mida ei ole ette nähtud
ja mida ei saa olemas olla.
Sind pole mainitud üheski
teatmeteoses ega kataloogis.
Sa oled aasta 367. päev.
Sa oled kadunud kiirtee.
Sa oled vihm peeglis.
Sa oled must auk universumis."
- "Küsimused ja vastused", lk 19-21
Teeäärsete puude raagus võrad
mõradena rebestamas aknaklaasi;
perroonil seisja
lõkendavpunased huuled;
tuules lipendav,
rebitud servadega plakat;
külili kukkunud papptopsist
välja valgunud kohv;
neoonvestides raudteetöölised
pöörmekohal suitsu tegemas -
äärelinna ridamajade vahel
kihutav rong.
Temperatuur langes,
ööseks ennustati pakast,
rõske hämarus
laskus metropoli kohale -
otsekui kuppel,
otsekui lunastus,
otsekui katedraal.
...
Kes teab, kuhu nad põgenesid,
kes teab, mille eest nad põgenesid,
kes teab, miks neil kuhugi minna ei olnud:
võib-olla olid need abielurikkujad,
võib-olla kodutud,
võib-olla lihtsalt
ridamajade elanikud
kurbusega klaasitud akende tagant.
Rong sööstis läbi linnalähedaste jaamade,
akendele kleepusid märjad koltunud lehed,
liiprite ääres kahises härmatanud rohi.
Nad klammerdusid üksteise külge
nagu oleks see viimne päev nende elus,
maailma lõpp.
Rong kihutas läbi tsoonide kolm, neli ja viis,
viimase tsooni jaoks polnud neil enam piletit,
tsoonis üheksa lõppesid rööpad,
konduktor läks koju
ja vagunis kustutati tuled;
kuid rong kihutas edasi,
rööbastelt välja,
pimedusse,
mööda härmatanud maastikke
kuristiku poole.
Raagus puuvõrad tee ääres lahvatasid põlema,
õhus lendlesid rebenenud servadega plakatid,
millel veripunased huuled
kõnelesid kuulmatuid sõnu.
Kuid nemad ei märganud seda.
Nad kukkusid vaba langemise kiirusega,
see oli nende ainus põgenemine,
murtud raagus okstena lõkendav armastus.
- "Rong", lk 22-24
Mees silmitses naise kahvatut nägu ovaalses raamis,
tumedaid juukseid, mis lainetena voogasid ta õlgadel,
kristallidena pärlendavaid vihmapiisku ta juustel,
udusse mähkunud maastikku ta selja taga.
Ta tundis, kuidas naine
tema suunas hoovas,
kuidas pind ta jalge alt kadus,
kuidas ta hakkas langema
põhjatusse sügavikku.
"Su portree sulab vihmas," ütles mees.
"Sellel portreel sajab alati vihma," vastas naine.
"Pilt on niimoodi maalitud."
- "Naise portree", lk 29
