Aino Tigane

Aino Tigane (12. mai 1912 (ukj), Tartu – 12. oktoober 1991, Tallinn) oli eesti lastekirjanik, balletitantsija ja näitleja.

Kirjutised

• Meie perekond moodustab omaette nagu väikese loomakaitseseltsi. Kui nähakse tänavail mõnd peremeheta kassi või koera, kohe sirutuvad käed, et silitada "vaest looma", kes peab üksinda igavust tundma, ning kui loom avaldab seepeale soovi kas või lihapoodi sisseastumiseks, ollakse valmis ta igatsusi jalamaid täitma. Ei ole ka harvad juhud, kus aidatakse päevakoera üle kivise kõnnitee või viiakse botaanikaaia tagant leitud karvane röövik põõsa otsa, kuigi hiljemini selgub, et see on suurimaid taimekahjureid.
• Kui õnnetu naabrinna lahkunud oli, arutasime veel tükk aega Miska paljuräägitud minevikku. See oli ju too vana hall, valge rinnaesisega isakass, kes armastas kuuris suuri rotte püüda, neid üles pööningule tassida ning seal vähemagi vigastuseta jälle lahti lasta. Nood olidki oma uue elukorteriga üpris rahul ja kolistasid ülakorra elanikkude hirmuks ööd otsa vanade saabaste ning muu rämpsuga, mis vedeles katusealuseis.
• Kahjuks pidime Miska kangelastegude meeldetuletamise seekord peagi katkestama, sest olime kutsutud samas tänavas elava tädi juurde sünnipäevale ja minekuaeg oli juba saabunud. Hilisööl hakkasime sealt tulema võrdlemisi heas tujus, mis tingitud muidugi tädi veinikeldrist, nagu me suurejooneliselt nimetasime tema voodialust, kus ta tavatses hoida pudeleid.
• Alles siis, kui meie teisedki ühinesime ema kutsega: "Miska, Miska!", leidis loom selle enesele nähtavasti tüütava olevat ning pöördus kavatsusega kaduda õue pimedusse. Kuid mu õde oli kärmem: ta haaras kassi sülle ja selle rabelemisest ning appihüüdvast näugumisest hoolimata hakkas teda tassima kodu poole, pidades talle harda jutluse selle üle, kuidas vaene proua Kaasik tema kergemeelsuse ning hoolimatuse pärast unetu öö peab mööda saatma. End kass, kas kangekaelsusest või nürimeelsusest, ei paistnud sugugi pisarateni liigutatud olevat, nagu selle epistli loomulik järeldus oleks pidanud olema, vaid otse selle vastu muutus järjest vihasemaks, mis tunnet ta aktiivselt avaldas jonnaka näugumisega ja küünte tarvitamisega teda kinni hoidvate käte kallal.
• Hommikul puhkasime kõik veel eileöist väsimust, kui tädi lakkamata helistamine meid äratas. Ta süüdistas meid laiskuses ning kutsus kaasa kirikusse oma pattusid andeks paluma, mis põhjusel ta õieti ilmuski, sest ta ei armastanud üksi jumalateenistusel viibida.
• Nii toodi meie rahutu vang köögist lagedale. Teda nähes hüüatas tädi: "No mis te sellest meie maja emasest kassist siia olete vedanud, teisel väikesed pojad taga, küllap need nüüd otsivad ema."

"Kuidas," vaidlesime meie, "see on ju naabermaja Miska." "Noh, eks te vaadake, kas on emane," oli tädi teoorias kindel. Looma põhjalik järelevaatus näitas, et tal oligi selleks alust. Kass oli vastuvaidlematult naissoost, mis asjaolu kindlakstegemisele kui ebadiskreetsele toimingule me eile oma peenetundelisuses ei olnud tulnud. Ei jäänud siis üle muud, kui loomale "valurahaks" anda priske tükk liha ning ta ninaga õiges suunas tänavale asetada. Kass näitaski, et ta seda vabadust tänulikult kasutada oskab, ja lippas rekordilise kiirusega kodu poole.

• Hiljemini keskpäeval proua Kaasik tuli meile laenatud haamrit tagasi tooma. Küsisime, kuidas on lugu Miskaga. "Oh, see kurivaim oli ahju pugenud, oleksin teisele peaaegu tule otsa pannud. Õnneks jäin veel kuulatama, et kes seal puude taga kobistab. Siis tuli kutsumise peale välja," seletas proua Kaasik, rahul oma lemmiku ekstravagantsusega.
  • Aino Tigane, "Looma-armastus", Uus Eesti, 23. detsember 1935, lk 4

"Eeskuju ja tagakuju"

Tsitaadid väljaandest: Aino Tigane, "Eeskuju ja tagakuju", Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963.

• Konduktor rebis krõps-krõps jakirinna pealt rullilt piletid. Need pistis ta Liiale otse palitu taskusse. Naeratas talle ka veel. Ometi tuli tüdruk ema juurde tagasi õige tusasena. Ta oli nii norgus, et poleks enam pikka meest toetada suutnud.

"Mis viga?" päris ema.

Tütar kurtis:

"Mina ei saanud ühtegi kopikat tagasi."

"Ei pidanudki saama," seletas ema. "Sul oli paras raha."

"Aga selle paraja raha pärast ei võinud ma konduktoritädile öelda, et te olete mulle eksikombel rohkem andnud kui tarvis, ja et siin, palun!" Liial valgus pisargi silmanurgast põsele.

Ema trööstis teda:

"Ma ei teadnud, et sind võib juba ka suure rahaga ostma saata. Teinekord lähed kindlasti."

• "Paras raha", lk 8