Aleksei Tolstoi

Aleksei Nikolajevitš Tolstoi (vene keeles Алексей Николаевич Толстой; 10. jaanuar 1883 (vkj. 29. detsember 1882) Nikolajevsk, Samara kubermang – 23. veebruar 1945 Moskva) oli vene kirjanik.

"Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused"

Tsitaadid väljaandest: Aleksei Tolstoi, "Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused". Tõlkinud Heljo Mänd. Sinisukk, 2003. Algupärand ilmus 1936. aastal.

Kunagi ammu elas Vahemere kaldal väikeses linnas vana tisler Giuseppe keda kutsuti Sinininaks.

Kord sattus talle kätte puuhalg, päris harilik halg, millega köetakse talvel kollet.

"Tore tükk," ütles Giuseppe endale, "sellest võib midagi meisterdada, näiteks lauajala."

Giuseppe pani prillid ette. Nende sangad olid nööriga parandatud, sest ka prillid olid vanad. Ta silmitses puuhalgu mitmest küljest ja asus siis seda väikese kirvega tahuma. Aga vaevalt sai ta mõned korrad lüüa, kui kellegi imepeenike hääl piiksatas:

"Oi-oi, palun tasemini!" (lk 7)

Me ei tohi unustada, et Buratino polnud veel päevagi vana ja kõik ta mõtted olid alles väga pisikesed, väga tühised ja väga rumalad. (lk 15)
Kooli tuli minna paremat kätt, muusika aga kostis vasakult. Buratino hakkas komistama ja ta jalad kippusid vägisi mere poole, kust kuuldus:

"Pi-pi-pii…"

"Dlinn-la-laa, dlinn-la-laa…"

"Põmm!"

"Noh, aga kool ei lähe ju mitte kuhugi," ütles Buratino endale valjusti. "Ma ainult korraks vaatan, kuulan natuke ja jooksen siis kohe kooli." (lk 22)

Buratino tõmbas üht poissi käisest.

"Palun ütelge, mis pilet maksab?"

Poiss vastas aeglaselt, läbi hammaste:

"Neli soldot, puupoiss."

"Teate, ma unustasin oma rahakoti koju… Kas saate mulle laenata neli soldot?..."

Poiss vilistas põlglikult:

"Leidsid lolli!" (lk 24-25)

Buratino pani viis kuldmünti taskusse ja vastas viisaka kummardusega:

"Tänan teid, sinjoore, te poleks saanud raha kindlamatesse kätesse usaldada." (lk 34)

"Aabitsa, tohoh," ütles Alice pead vangutades, "ega sellest õppimisest head tule. Mina õppisin ja õppisin, aga näe, nüüd komberdan kolmel jalal."

"Aabitsa," porises kass Basilio ja turtsus vihaselt vurrudesse, "selle neetud õppimise pärast kaotasin ma silmanägemise." (lk 37)

Rebane istus sabale ja limpsas keelt.

"Ma seletan sulle kohe. Lollidemaal on nõiutud põld, mida nimetatakse Võlupõlluks. Sellele põllule kaeva auk, ütle kolm korda "hookus-pookus-marookus", pane kuldmünt auku, kata mullaga kinni, riputa soola peale, siis kasta hoolega ja mine magama. Hommikuks on august kasvanud väike puu, millel lehtede asemel ripuvad kuldmündid. Kas said nüüd aru?"

Buratino hüppas üles.

"Valetad!"

"Lähme, Basilio," ütles rebane solvunult ja kirtsutas nina. "Meid ei usuta, ja pole tarviski."

"Ei, ei!" hüüdis Buratino: "Usun, ma usun! Lähme ruttu Lollidemaale!" (lk 38)

Rebane Alice rääkis ohates:

"Ah, Lollidemaale pole sugugi nii kerge jõuda, jookse oma käpad rakku." (lk 39)

Ehk küll Buratino oli hirmsasti ehmunud, oli tal siiski nii palju taipu, et pistis neli kuldmünti suhu ja keeras teelt kõrvale üleni karumurakatesse kasvanud aia varju… Kuid siin võtsid röövlid ta kinni.

"Rahakott või elu!" (lk 43)

Artemon püüdis Buratino oma esikäppade vahele ja kandis majja. Pannud Buratino voodisse, tormas ta jalamaid metsatihnikusse ja tõi sealt silmapilk kuulsa doktor Öökulli, velsker Kärnkonna ja posija Palvetaja-putuka, kes nägi välja nagu kuivanud raag.

Öökull pani kõrva Buratinole vastu rinda.

"Haige on ennem surnud kui elus," sosistas ta ja pööras oma pead saja kahekümne kraadi võrra tagasi.

Kärnkonn mudis niiske käpaga kaua Buratinot. Siis jäi ta mõttesse ja vaatas oma pungis silmadega mitmesse suunda korraga.

Siis latsutas ta oma suure suuga:

"Haige on ennem elus kui surnud…"

Posija Palvetaja-putukas kompas Buratinot kuivanud rohukõrre sarnaste kätega.

"Emba-kumba," kahistas ta, "haige on kas elus või surnud. Kui ta on elus, siis ta kas jääb ellu või mitte. Kui ta on surnud, siis võib teda kas ellu äratada või ei saa teda ellu äratada." (lk 50-51)

"Ma annan sulle suhkrutüki, kui sa sõna kuulad," ütles tütarlaps.

[Buratino:] "Andke ainult su-u-uhkrutükk."

"Saa ometi aru, kui sa rohtu ära ei joo, võid surra."

"Ennem suren, kui joon kastoorõli." (lk 53)

[Malvina] Ta pilgutas meelepahast silmi.

"Ütelge, palun, kes teid kasvatab?"

"Mõnikord kasvatab papa Carlo, mõnikord mitte keegi."

"Siis hakkan mina teid kasvatama, olge mureta."

"Nüüd olen pigis!" mõtles Buratino. (lk 54-55)

"Teil pole matemaatika peale üldse annet," ütles tütarlaps kurvalt, "õpime parem etteütlust."

Ta tõstis oma ilusad silmad lae poole.

"Kirjutage: "Aias sadas saia." Kas kirjutasite? Nüüd lugege seda võlulauset tagurpidi." (lk 57)

Tütarlaps viskus nuuksudes pitsilisse nukuvoodisse. Tal oli kahju, et pidi puupoisiga nii julmalt käituma.

Aga kui oled juba kord kasvatama hakanud, siis tuleb asi lõpule viia.

Buratino torises pimedas kolikambris:

"Küll on rumal plika! Kus tuli mul kasvataja välja! Endal on portselanist peanupp ja keha vatti täis topitud." (lk 57)

"Ei ole halba heata," ütles rebane. "Selle-eest pääsesid nüüd Lollidemaale…" (lk 61)
Oli juba kesköö, kuid Lollidemaal ei maganud keegi. (lk 62)
Rebane ja kass kaevasid viivitamata neli kuldmünti välja. Siis jagas rebane raha ära ja nii osavasti, et kass sai üheainsa mündi, tema ise kolm.

Sõnagi lausumata lõi kass rebasele küüned näkku. (lk 67)

"Ärge riielge," torises Buratino, "inimest on tarvis aidata. Ütelge mulle, mis ma pean tegema? Oi, oi, oi! Kuidas ma lähen küll tagasi papa Carlo juurde. Ai, ai, ai..." (lk 71)
Sinjoore Carabas Barabas nohistas piibuga ja ütles:

"Maailmas on üksainus saladus, mida ma teada tahaksin. Kõige muu peale ma vilistan." (lk 78)

Carabas Barabas, Duremar ja trahteri peremees toibusid viimaks üllatusest ja tormasid Buratinole järele. Nad vaatasid küll siia ja sinna, kuid Buratinot polnud kusagil näha, ainult kukk lidus eemal kõigest väest mööda aasa. Aga kuna kõik teadsid, et kukk on loll, siis ei pööranud keegi talle tähelepanu. (lk 108)
Vaatamata mõnedele puudustele, oli Malvina hea kaaslane. (lk 114)
"Oodake nüüd, oodake, lapsed! Aga millal te siis õpite?" küsis papa Carlo.

Kõik vastasid korraga:

"Hommikul õpime, aga õhtul mängime teatris." (lk 130)

"Noh, aga sina! Aga sina, Buratino?" küsisid kõik, "kes siis sina tahad olla?"

"Naljatilgad! Mina hakkan loomulikult komöödias iseennast mängima ja saan kuulsaks üle terve maailma." (lk 130)

Linnatornis lõi kell kuus. Carabas Barabas lonkis süngena saali - see oli tühi.

"Kurat võtku neid lugupeetud külastajaid," torises ta ja läks välja tänavale. Tänaval aga ajas ta järsku oma silmad suureks, pilgutas laugusid ja vedas suu pärani, nii et vares oleks võinud ilma vaevata sinna sisse lennata. (lk 131)

Carabas Barabas jõudis kinni võtta ainult parhriidest koerakese, kelle silmadeks olid nööbid. Aga juba oli Artemon kohal, paiskas Carabas Barabase maha, kiskus ta käest koerakese ära ja kihutas sellega telki, kus lava taga oli näljaste näitlejate jaoks parajasti valminud kuum lambalihasupp küüslauguga.

Carabas Barabas jäigi lompi vihma kätte istuma. (lk 134)

Välislingid