Allen Ginsberg

Irwin Allen Ginsberg (3. juuni 1926, Newark, New Jersey, USA – 5. aprill 1997, New York) oli Ameerika Ühendriikide luuletaja, prosaist ja aktivist.

Luule

Astun tasa magamistuppa ja heidan voodisse pruudi ja peigmehe
       vahele,
need taevast langenud kehad, rahutud ja alasti, väljasirutatud,
pimeduses silmadel puhkavad käsivarred,
matan oma näo nende õlgadesse ja rindadesse, hingan sisse nende
       ihu,
...
mina aga kerkin voodist täis viimaseid õrnu kallistusi ja
       lahkumissuudlusi -
veel enne kui ärkab vaim, taga varjude ja kinniste uste hämaras
       majas
kus elanikud terve öö rahuldamatuna ekslevad,
üksteist otsivad alasti tondid kesk vaikust.

Allen Ginsberg, "Armastusluuletus Whitmani motiivil" ("Love Poem on Theme by Whitman", 1954), tlk Hasso Krull, rmt: "Ameerika luule antoloogia", 2008, lk 344

I

Ma nägin oma põlvkonna parimaid päid hullusest laostumas,
  hüsteeriliselt alasti, nälgimas,
lohistamas end koidu ajal süsti jahtides läbi neegrikvartalite,
inglipäised hipid põlemas iidse ühenduse igatsusest tähistaeva
  dünamoga öö masinavärgis,
kes vaesuses ja räbalates ja aukussilmselt ja pilves istusid
  unetuna, suitsetades külma veega korterite üleloomulikus
  pimeduses hõljudes üle suurlinnakatustike nautides džässi,
kes paljastasid oma ajud Taevale Eli all ja nägid Muhamedi
  ingleid tuikumas üürikasarmute valgustatud katustel,
kes läksid läbi ülikoolide, silmis külm sära viirastumas Arkansas
  ja Blake'i-valguse tragöödia sõjaõppurite seas,
kes visati akadeemiatest välja hulluse pärast & rõvedate oodide
  avaldamise eest pealuuakendel,
kes kössitasid pesuväel räpastes urgastes, põletades prügikastides
  raha ja kuulates läbi seina Terrorit,
...
kes lonkisid südaöösel rongidepoos mõeldes kuhu minna, ja läksid,
  jätmata maha murtud südameid,
kes panid suitsu ette kaubavagunites kaubavagunites kaubavagunites
  loksudes läbi lume üksildase farmi poole ennemuistses öös,
kes uurisid Plotinust Poe'd püha Yepesi Johannest telepaatiat ja bebopi
  kabalat sest kosmos võbeles instinktiivselt nende jalge ees Kansases,
kes hulkusid üksi mööda Idaho tänavaid otsides nägemuste india ingleid
kes olid ise nägemuste india inglid,
kes mõtlesid et nad on lihtsalt hullud kui Baltimore helkis üleloomulikus
  ekstaasis,
...
kes käisid öö läbi kingad verd täis jääs kaidel oodates et uks East Riveril
  avaneks tuppa täis aurusoojust ja oopiumit,
kes lõid suurejoonelisi enesetapudraamasid Hudsoni kalda majajärsakutel
  sõjaaja sinises kuuvalguseuputuses & nende päid pärgab unustuse
  loorber,
kes sõid kujutluse lambapraadi või seedisid krabisid Bowery põhjamudas,
kes nutsid tänavate armuloo pärast ostukorvid täis sibulaid ja halba muusikat,
kes istusid kastides hingates pimedas sildade all, ja tõusid ja läksid koju
  pööningule klavessiini ehitama,
kes köhisid Harlemi kuuendal korrusel tulekroon peas tiisikushaige taeva all
  ümberringi teoloogilised apelsinikastid,
kes kribisid öö läbi kirjutada rock'n'rollides läbi kõrgelennulise luule millest
  kollaseks ommikuks sai stantside abrakadabra,
kes keetsid & küpsetasid loomaraipeid kopsu südant jalgu saba borši &
  tortillasid unistades puhta taimetoidu kuningriigist,
kes pugesid lihaveoautode alla et leida ühtainust muna,
kes viskasid oma käekellad katuselt alla et saada lubatähte Igavikku
  väljaspool Aega, ja äratuskellad kukkusid neile pähe iga päev kümme
  aastat järjest,
...
ah, Carl, kui sina pole kaitstud pole ka mina kaitstud, ja nüüd oled sa tõesti
  selles aja totaalses loomasupis sees -
ja kes seepärast jooksid mööda jäiseid tänavaid haaratuna äkki alkeemilisest
  ideest kuidas kasutada ellipsit katalogiseerida vahelduvat mõõtu &
  võbelevat tasandit,
kes nägid unes ja tegid teoks Aja & Ruumi lünki rinnastatud kujundite
  kaudu, ja püüdsid hinge peaingli lõksu visuaalse kujundi vahele ja
  ühendasid elementaarverbe ja panid kokku noomeni ja teadvuse
  mõttekriipsu hüpates lakke ja tundes end nagu Pater Omnipotens
  Aeterna Deus,
et taasluua vaese inimproosa süntaks ja mõõt ja seista sinu ees sõnatult
  ja intelligentselt ja häbist värisedes, väljaheidetud ja ometi pihtides
  hinge et sobitada teda mõtte rütmiga oma alasti ja lõputus peas,
hullu päti ja inglituksena Ajas, tundmatuna, pannes siia ometi kirja selle
  mis võiks jääda öelda ajas pärast surma,
ja tõusid uues kehastuses džässi tontlikus rüüs bändi kuldsarve varjus
  ja puhusid Ameerika alasti kannatava armastusevaimu
  saksofonikarjesse eli eli lamma lamma sabahtanii mis lõhkus linnad
  maha viimse raadioni,
eluluuletuse absoluutse südamega mis raiuti lihuniku kirvega välja
  nende endi kehadest ja on söödav tuhat aastat veel.

II

Mis tsemendist ja alumiiniumist sfinks lõhestas nende pealuud ja
  sõi ära nende ajud ja kujutluse?
Moolok! Üksindus! Pask! Inetus! Prügikastid ja kättesaamatud
  dollarid! Lapsed kisendamas treppide all! Poisid nuuksumas
  sõjaväes! Vanamehed nutmas parkides!
Moolok! Moolok! Viirastuv Moolok! Armastuse puudumise Moolok!
  Vaimne Moolok! Moolok hirmus kohtumõistja inimeste üle!
Moolok arusaamatu vangla! Moolok ristatud kontide hingetu vangimaja
  ja kurbuste Kongress! Moolok kelle hooned on kohtumõistmine!
  Moolok jõletu sõjakivi! Moolok peastpõrunud valitsused!
...
Nägemused! ended! hallutsinatsioonid! imeteod! ekstaasid! läinud allavett
  mööda Ameerika jõge!
Unistused! jumaldamised! valgustused! religioonid! terve laevatäis
  tundlikku paska!
Läbimurded! ülejõe! uperpallid ja ristilöömised! läinud veeuputusega
  kaasa! Kaifid! Epifaaniad! Meeleheited! Kümne aasta loomakarjed
  ja enesetapud! Inimvaimud! Uued armastused! Hullumeelne põlvkond!
  alla Aja kivide peale!
Püha tõeline naer jões! Nad nägid kõike! metsikud silmad! pühad huilged!
  Nad ütlesid hüvasti! Nad hüppasid katuselt alla! üksindusse! lehvitades!
  lilled peos! Alla jõkke! tänavale!

III

Carl Solomon! Ma olen sinuga Rocklandis
  kus sina oled hullumeelsem kui mina
Ma olen sinuga Rocklandis
  kus sul kindlasti on väga imelik olla
Ma olen sinuga Rocklandis
  kus sa jäljendad mu ema varju
Ma olen sinuga Rocklandis
  kus sa oled tapnud oma kaksteist sekretäri
...
Ma olen sinuga Rocklandis
  kus sa süüdistad oma arste hullumeelsuses ja plaanitsed heebrea
  sotsialistlikku revolutsiooni fašistliku rahvuskolgata vastu
Ma olen sinuga Rocklandis
  kus sa kord lõhestad Long Islandi taevad ja äratad oma elava
  inimliku Jeesuse üleinimlikust hauast
Ma olen sinuga Rocklandis
  kus kakskümmend viis tuhat hullu seltsimeest laulavad koos
  Internatsionaali viimaseid salme
Ma olen sinuga Rocklandis
  kus me ärkame koomast elektriseeritud iseenda hingede
  lennukimürast üle katuse nad on tulnud heitma ingellikke pomme
  haigla lööb iseenesest särama kujuteldavad seinad
  varisevad Oo kõhnu leegione väljas Oo triibulise tähelipu
  halastusšokki igavene sõda on päral Oo võitu unusta aluspesu
  me oleme vabad
Ma olen sinuga Rocklandis
  mu unedes sa kõnnid merereisist tilkudes mööda maanteed
  pisarates läbi Ameerika mu majaukseni Lääne öös.

Allen Ginsberg, "Ulg" ("Howl", 1955-1956), tlk Tõnu Õnnepalu, rmt: "Ameerika luule antoloogia", 2008, lk 345-351

Ameerika ma olen sulle andnud kõik ja olen nüüd eimiski.
Ameerika 17. jaanuaril 1956 kaks dollarit ja kakskümmend seitse senti.
Ma ei kannata välja omaenese vaimu.
Ameerika millal kord lõpetame inimeste sõja?
Käi persse tükkis oma aatomipommiga.
Mu tuju on sant sa ära tüüta mind.
Ma ei kirjuta oma luuletust kuni mu vaim pole selge.
Ameerika millal muutud sa ingellikuks?
Millal rebid oma rõivad seljast?
Millal vaatad enesele otsa hauasügavuse seest?
Millal väärid oma miljonit trotskisti?
Ameerika miks on su raamatukogud pisaraid täis?
Ameerika millal saadad Indiasse oma kanamunad?
Mul on su ogaratest nõudmistest kõrini.
Millal ma võin minna supermarketisse ja osta kõik mis vaja
  oma ilusate silmade eest?
Ameerika täiuslikud oleme ikkagi meie sinuga ja mitte
  tulevane ilm.
Su masinavärk on mulle liig.
Sinu tõttu soovin olla pühak.
Ent peab olema teinegi viis seda asja klaarida.
...
Aasia tõuseb üles minu vastu.
Mul pole seda hiina kili võimalust.
Ma vaatan parem üle oma rahvuslikud varad.
Mu rahvuslikud varad koosnevad kahest marihuaanasuitsust
  miljonitest genitaalidest avaldamiskõlbmatust
  erakirjandusest mis kihutab reaktiivlennukil kuni 1400
  miili tunnis ja kahekümne viiest tuhandest vaimuhaiglast.
Ma ei ütle sõnagi oma vanglate ega miljonite heidikute kohta
  kes elavad mu lillepottides viiesaja päikese valguses.
Ma olen likvideerinud Prantsusmaa hooramajad Tanger on
  sabas järgmine.
Mu ambitsioon on saada presidendiks sõltumata asjaolust
  et olen katoliiklane
...
Ameerika see on üsna tõsine lugu.
Ameerika just niisuguse mulje saan telekat vaadates.
Ameerika kas see on õige?
Ma tulen parem otse asja juurde.
On tõsi et ma ei taha minna sõjaväkke ega seista treipingi taga
  täppisdetailide tehases, niikaua kui olen lühinägelik ja psühhopaat.
Ameerika ma käärin oma pedekäised üles.

Allen Ginsberg, "Ameerika" ("America", 1956), tlk M. ja Andres Langemets, rmt: "Ameerika luule antoloogia", 2008, lk 352-354

Tema kohta

Ginsberg sai oma nägemuslikule luulele tuule tiibadesse inglise kunstnik-luuletaja William Blake'i kosmilistest, aga ka poliitilistest nägemustest. Sarnaselt Blake'i ja Whitmaniga lõi Ginsberg oma kuulsaimad luuleteosed, nende seas "Ulu" ja "Ameerika", pikas proosataolises riimita vabavärsis. Totaalne vabadusiha ja raev kõigi piirangute vastu, mis ühiskond indiviidile peale on pannud, sai (lisaks Blake'ile ja Whitmanile) tugevaid tõukeid Ida zen-budistlikust filosoofiast, kuid vaevalt Ginsbergi mingi kindlama doktriini ruuporiks saaks pidada. Kõik need luuletused on kirjutatud avatud ekspressionistlikus võtmes, nad on igas mõttes vastand kulturalistlikule modernismile. Sarnaselt Blake'i nägemuslikkusele (kus ju ka kunstnikul-luuletajal-prohvetil endal paljud asjad tollal murranguliselt muutuvast maailmast selged ei olnud) on Ginsbergi ulg-nägemused oma igatsustes-ihalustes üpris kaootilised - valu- ja meeleheitekarjatuste jadad. Üleskutses Ameerika vabaduseks langevad Ginsbergi luuletused kokku Whitmani ja Sandburgi omadega, kuid algusest peale puudub illusioon Ameerika tugeva keha arengu võimalustest, armastusest kui kollektiivsuses (rahvas) varjuvast tundest, mis ühiskonna teadvuse võiks ümber kujundada. (lk 44)
Ginsbergi mäss ei ole sotsialistlik, vaid pigem anarhistlik, suunatud indiviidi täieliku vabaduse, sealhulgas isegi eriti jõuliselt seksuaalvabaduse nõudele. Selle sümboliks sai Ginsbergil ohjeldamatult avatud sõnavara, mis kaasas lopsakat obstsöönsust, kõike seda, mida viisakas ühiskonnas on ikka pigem läbi lillede öelda eelistatud. Kogu kuraasitamise ja väljakutsuva tembutamise juures ei ole Ginsbergi luule sugugi ilma tundlikkusest - ootamatult ilmub see kätketuna metafooridesse, nagu "puhusid Ameerika alasti kannatava armastuse vaimu saksofonikarjeisse eli eli lamma lamma sabahtanii mis lõhkus linnad maha viimse raadioni". Ginsbergi parimatele luuletustele on omane whitmanilik energia ja ka sisemine varieeritus ses mõttes, et luuletaja rööbiti raevuka ühiskonnapaljastusega eksponeerib isennast koos oma ihade ja nõrkustega. (lk 44-45)
- Jüri Talvet, "Ameerika luule Poe'st, Whitmanist ja Dickinsonist XX sajandi lõpuni", rmt: "Ameerika luule antoloogia", 2008

Välislingid