Angela Carter

Angela Olive Pearce (1960-1972 Carter, neiuna Stalker; 7. mai 1940 – 16. veebruar 1992) oli inglise kirjanik.

Õhtud tsirkuses

Angela Carter, "Õhtud tsirkuses", tlk Triin Tael, Varrak, 1998

Katmandus nägi ta, kuidas fakiir hõljutas end naelmadratsilt üles, kuni jõudis puumaja räästale maalitud deemoniteni; mis mõtet on illusioonil, ütles vanamees kõva altkäemaksu vastu, kui see näeb välja nagu illusioon? Sest - avaldas vana šarlatan Walserile totakalt pühalikul ilmel oma arvamust - kas pole siis kogu see maailm üks illusioon? Ja ometi saavad kõik lollitada. (lk 15)
Lillekimbud pommitavad lava. Kuna lilli ei saa komisjonimüüki anda, ei tee Fevvers nendest väljagi. Nägu, mis on ruuži ja puudriga nii paksult kaetud, et tema ilu oleks nähtav isegi ülemise rõdu tagumisest reast, särab võidukas naeratuses; tema valged hambad on sama suured ja murdjalikud kui Punamütsikese vanaemal. (lk 17)
[Walseri kirjutis:] Venemaa on sfinks. Sinu suurejooneline liikumatus, igivana, preesterlik, üks kints kükitamas Aasia, teine Euroopa kohal, mis hirmutavat saatust sa kood oma magavas üsas ajaloo verest ja lihastest?

Ta ei vasta. Mõistatused põrkavad maha tema külgedelt, mis on sama rõõmsalt maalitud kui talupoja troikal.

Venemaa on sfinks, Sankt Peterburg - kaunis naeratus tema näol. Peterburi, ilusaim hallutsinatsioonidest, virvendav miraaž Põhjala kõnnumaal, nähtud vilksamisi hingetu sekundi jooksul musta metsa ja kinnikülmunud mere vahel. (lk 100)

Kui Walser just ei tahtnud tööle kõndida, pool linnatäit huilgavaid, irvitavaid kaltskaabakaid kannul, pidi ta hiilima mööda kõrvalisi teid ja haisvaid põiktänavaid, kus rippus pesu, mööda paljaste üürikasarmute süngetest ustest. Sellest maailma kauneimast linnast on Walser, nagu selgub, näinud vaid vastikut tagumikku - kollast valgust apteegi aknas, kaht ninatut naist tänavalaterna all, joodikut, kes oli keset okseloiku ukse all kägaras... Saastunud kanalis hulpiva surnud koera jäätunud kasukat. Udu ja lähenevat talve. (lk 108)
Tsirkus ise, mis oli ehitatud selleks, et majutada alalisi demonstratsioone inimese triumfist raskusjõu ja mõistuspärasuse üle, oli kõrge punasest tellisest kuusnurk, mille sissepääsu juurde viiva pompöösse trepi kumbagi külge kindlustas kümne jala kõrgune tuvi väljaheidetega üle pritsitud kivist tugisammas, millele oli antud tagajalgadel kükitava ja esijalgu õhus hoidva vägevalt ehitud elevandi kuju. Need olid selle maja kaitsevaimud, elevandid, tsirkuse tugisambad ise, kes hoiavad oma laupade printslikel kuplitel etendust täpselt niisamuti üleval nagu Hindu kosmost. (lk 109)
Pange tähele kulissidetagust puhkust pidavat Buffo Suurt, ülemklouni, kes istub täieõiguslikult mitte laua otsas, vaid selle võimumehelikus keskpunktis, paigas, kuhu Leonardo paneb istuma Kristuse, jättes endale sakramendiliku õiguse murda musta leiba ja jagada seda oma jüngrite vahel.

Buffo Suur, hirmus Buffo, lõbus, kohutav, laastav Buffo ümmarguse valge näo ja tollilaiuste ruužiringidega silmade ümber ja nelinurkse suuga, mis on nagu kikilips, ja oh irvituste irvitust, oma kelmilt viltuse valge koonusmütsi all kannab ta parukat, mis ei matkigi juukseid. Tegelikult on see hoopis põis. Mõelge ometi. Ta kannab oma sisemust väljaspool keha, ja osa oma kõige rõvedamast ja intiimsemast sisemusest selle peal; nii et selleks, et võiksite arvata, et ta on kiilas, mahutab ta oma aju elundisse, mis tavaliselt mahutab kust. (lk 119-120)

[Buffo:] "Meeleheide on klouni alaline kaaslane.

Sest kaunis sageli puudub klounaadis vabatahtlikkuse element. Tihti, näedsa, pöördume me klounaadi poole, kui kõik muu on untsu läinud. Nende läbitungimatute märja valge maskeeringute alt võid sa leida, kui juhtuksid järele vaatama, nende näod, kes tundsid kunagi uhkust olla nähtav. Sa leiad sealt näituseks õhuakrobaadi, kelle julgus on üles ütelnud, sadulata ratsaniku, kes viskas kord üleliigse kukerpalli, žonglööri, kelle käed värisevad kas joomisest või kurbusest sedavõrd, et ta ei suuda oma palle enam õhus hoida. Ja mis jääb siis järele, kui mitte valge maskiga kurb Pierrot, kes kutsub välja naeru, mis tuleks muidu palumatagi.

Lapse naer on puhas selle hetkeni, kui ta naerab esimest korda klouni üle." (lk 122-123)

"Klouni loodud lõbusus kasvab proportsionaalselt alandusega, mida ta on sunnitud taluma," jätkas Buffo, valades oma klaasi viina juurde. "Ja siiski võib ka öelda, kas pole, et kloun on Kristuse täpne kujutis."

Noogutusega leebelt särava ikooni poole haisva köögi nurgas, kuhu prussakate näol roomas öö. "Põlatu ja äratõugatu, patuoinas, kelle kühmus õlgadele kuhjatakse pööbli raev, naeru objekt ja ometi — ometi! on ta ka naeru subjekt. Sest need, kes me oleme, oleme me otsustanud olla. (lk 123)

Vaimse möllu, vastuolude ja segaduse seisundis hulgub Walser jäises öös mööda linna, kord jõllitades Neeva tumedatel voogudel paksenevat jääd, kord piiludes ebamäärase hirmuga tohutut ratsanikku tema alusplaadil, just nagu ei kujutaks ratsanik linna asutajat, vaid kuulutaks nelja veelgi müütilisema ratsaniku saabumist, kes on tõepoolest teel Peterburi igaveseks segi paiskama, ehkki veel nad ei saabu, veel mitte. (lk 150)
Vanaeit, suur taevane babuška, raputas tema pea kohal madratsit, raputas seda ohjeldamatult, nagu paneks valmis sulevoodit gargantualikuks paaritamiseks. Lumi kukkus keereldes Neevale, et jääseguses vees sulada; veidi lund jäi pidama linnakodanike monumentide kroonidele ja ristatud käsivartele, frontooni ja portaali nikerdatud karniisidele, kivist ratsaniku ratsu lakale ja sabale, valge muundav lumesadu - talve esimene puudutus, pidulik tulek, mis saabub sellise maagilise kallistusega, et sa suudad algul vaevu uskuda, kuidas nende laiuskraadide talv võib su täiesti nagu möödaminnes ära tappa - kui võimaluse saab. (lk 189-190)
[Liz:] ... vaimuüllus käsikäes analüüsivõime puudumisega, see on töölisklassil alati kõik untsu ajanud. (lk 239)
[Liz:] "Esiteks, mis asi on see hing, millest te räägite? Näidake mulle tema asukohta inimese kehas ja siis ma võin temasse uskuda. Aga, ütlen kohe ära, lahake palju tahate, seda te ei leia. Ja ei saa täiuslikuks teha asja, mida pole olemas. Nii et kustutage see "hing" oma jutust maha. Teiseks, nagu meie kandis öeldakse: "homset ei tule kunagi", mispärast roosamannat lubataksegi teile just homme. Elame alati siin ja praegu, olevikus. Panna oma lootused tuleviku peale tähendab usaldada need lootused hüpoteesi, teisisõnu, eimillegi kätte. Peame võitlema siin ja praeguga. Kolmandaks, kuidas te tunnete ära "perfektsuse" kui te seda näete? Futuurum-perfekti saab defineerida üksnes preesensimperfekti kaudu, ja olevik, milles me kõik paratamatult elame, näib alati kellelegi imperfektne. See olevik näib üsna parajalt perfektne sellistele nagu too Suurvürst, kes tahtis seda minu kasutütart siin oma mänguasjade kogusse lisada. Armetutele talupoegadele, kelle üüriga makstakse kinni tema ekstravagantsused, on olevik paras põrgu." (lk 246)
Ühesilmaline mees saab pimedate maa kuningaks vaid siis, kuid ta saabub sinna oma poolikuid võimeid täielikult vallates - see tähendab, eeldusel, et ta on täiesti teadlik nägemise täpsest iseloomust ega aja seda segamini ei selgeltnägemise ega vaimusilma nägemuste ega hullumeelsusega. (lk 259)
Kui šamaan magas, mida ta tegi suurema osa ajast, võinuks ta, kui ta oleks osanud seda kirjutada, panna oma uksele sildi: "Mees töötab".

Ja isegi kui tal olid silmad lahti, võinuks öelda, et šamaan elab unenäos. Aga eks nad kõik elasid. Nad jagasid ühist unenägu, mis oli nende maailm, ja seda peaks nimetama pigem ideeks kui unenäoks, kuna see moodustas nende kogu taju elatud reaalsusest, mis avaldas tõelisele reaalsusele tugevat mõju üksnes tahtmatult.

See maailm, unenägu, unes nähtud idee või kindel veendumus ulatus üles, taeva poole, ja alla, maa sisikonda ning jõgede-järvede sügavustesse, mille kõigi elanikega nad olid lähedastes suhetes. Kuid kõrvale see ei ulatunud. See ei arvestanud, ei saanudki arvestada ühtki teist maailma- või unenäotõlgendust, mis polnud nende oma. Nende unenägu oli lollikindel. Mootori jõul töötav väljamõeldis. Suletud süsteem. (lk 260)

[Liz:] Me kõik peame leppima nende armastuse räbalatega, mille leiame laperdamast inimkonna hernetondi küljes. (lk 288)
[Liz:] Oi, julgen öelda, et sa leiad peagi, et need metslased, kelle hulgas su noormees on pelgupaiga leidnud, toetavad abieluinstitutsiooni sama innukalt nagu teisedki mehed, ehkki nad võivad seda teistmoodi tähistada. Mida rängemat kaupa inimesed peavad ellujäämiseks loodusega tegema, seda rohkem seadusi kipub neil endi keskel olema, et kõiki vaos hoida. (lk 289)
[Liz:] "Prints, kes päästab Printsessi draakoni koopast, on alati sunnitud temaga abielluma, kas nad siis on hakanud teineteisele meeldima või mitte. Nii on kombeks. Ja ma ei kahtle, et see komme kehtib ka trapetsiartisti puhul, kes päästab klouni. Selle kombe nimi on õnnelik lõpp." (lk 289)

Tema kohta

Carter, Maitland ja Winterson ei aja kirjanduslikku vabadust ometi segamini naise elu argipäevaga, pigem on nende kujutlusvõime muutuse keeruka protsessi teenistuses. "On äärmiselt tähtis, et naine kirjutaks ilukirjandust kui naine," ütles Angela Carter enne oma viimase romaani "Targad lapsed" (Wise Children) alustamist. "See on osa meie keele ja mõtteharjumuste dekoloniseerimise aeglasest protsessist." (lk 11)
- Kathy Page, "Naiskirjanikest kaasaegses inglise proosas", rmt: "Vana siddalane", tlk Anne Allpere, 1994, lk 5–12