Mine sisu juurde

Ann Quin

Allikas: Vikitsitaadid

Ann Quin (17. märts 1936 – 27. august 1973) oli inglise kirjanik.


Berg

[muuda]

Ann Quin, "Berg", tlk Aet Varik, Salv, 2024


  • Mees nimega Berg, kes oli uueks nimeks võtnud Greb, saabus mereäärsesse linna kavatsusega tappa oma isa... (lk 8)
  • Mere kohal, vaatega linnale, rullub keha krigiseval voodil: uimedeta kala, lapiku pea ja valge soomusega, vangistatud pansionaadituppa - dimensiooni, mida päike harva puudutama küünib - Alistair Berg, krõnksus lestvarvastega juuksetaastaja, südame ja kella vahel pingule tõmmatud, nakitseb poolvalguses vastasmaja tantsusaali naeru saatel. (lk 9)
  • Ta tõmbas aknaklaasi lõpuni alla ning jäi ahnelt silmitsema paare, kes tantsusaali sisenesid. Kord oli ta söandanud üle tänava minna, et naasta kokutava suletupsuga, kes laperdas ja sahmis, kuni tema jäi võimetuks, vabandavaks kuivanud viigimarjaks kleepuvate käte vahel. No tõesõna, oled sina alles tore, tirid mu siia ülesse, mis sul siis vaja on, ise pistad uluma, kebi aga koju mamma juurde. Jessas, oota ainult, kuni ma kõigile räägin, kuidas mul täna öösel õnne oli, surnuks naeravad ennast. (lk 11)
  • Ta tõmbas kardinad eest, valgusjoad virdasid üle ja ümber iga ettesattuva eseme, otsides palavikuliselt midagi, millest olid ehk kuulnud, kuid mida eales polnud näha saanud. Berg püsis ühes valgusvihus, püüdes kõigest väest mitte reeta kahinaid sisemuses või paljastada lõplikku mustandit: järgi omaksvõetud rolli reegleid ja ettekirjutusi; alistunult ja pitsatiga kinnitatult. (lk 13)
  • Silmi kissitades naaldus Berg tahapoole; džässilained või aeglane valss piirasid seda kongide nekropoli, mis sarnanes läikima löödud pärlireaga, üks rapsatus, kui kaugele nad veereksid? Vaata, kui ma püüaksin selgitada - ei, sellest pole kasu, millest see pidev visa tahtmine õlitada südametunnistust?
Ajal pole tähendust sellele, kes on avastusretkel keset tekimaastiku salapäraseid mägesid, järvi ja džungleid. Ma tõmban silma läbi lukuaugu, nööri otsa lükitud päevad; mõtted looklevad ohjeldamatu serpentiinina. (lk 14)
  • Berg kallutas end kergelt ettepoole, et kõrtsikella näha. Selili tänaval vahtis ta vastu hoonetele, kes olid lähemale nihkuvad hiiglased. Kahma tähed kaasa, tiri alla kuu, et see oleks mu naba, säraks revääril isikliku tundemärgina. (lk 16)
  • Kass kargas diivanilt maha, surus end vastu Bergi jalgu; silmad kollased poolid, mis keerlevad väljapoole, sissepoole, ahenevad pistodadeks. (lk 22)
  • Kas on võimalik võrrelda maastikku, mis püsib, olgugi et evolveeruvatele pindadele saavad osaks piiramatud vastuolud? (lk 24)
  • Miks oli ta jõudnud siia, üksildasse päeva, mil mõte on peaaegu sama raske kui tunne, ent kui lehtedes on valgustust, miks siis mitte ka kindlust tunnetuses, tõestuseta, kombatavuse tarviduseta? (lk 30)
  • Kas temas oli mingi põhjapanev erinevus, kindlasti oli ta nagu enamik teisi, neoliitikumist peale, igatses vaid, et teda hinnataks kõigi asjakohaste autasude vääriliseks, lastaks jumalate pidusöögile, kui nii võib öelda, ilma et tal selleks tingimata tuleks oma hingest loobuda? (lk 40)
  • Unistustes olin ma kord täht, ootasin lõhustumist, aeglast lagunemist, raketiplartsatust üle Linnutee. Ikka see ülim iha kasutada ära oma kest - kas keha kuju võib olla hing, ja mida väline avaldumine eales sisimate tunnete kohta on ilmsiks toonud? (lk 48)
  • Vaid omaenda hingetusest ümbritsetud süda peksab, kumbki on kell, katkise vedruga. (lk 83)
  • Käed olid lömmis lihapirukad sügaval taskupõhjas. (lk 86)
  • Mis tunne võiks olla, kui sulle on enam-vähem kaela riputatud paar raskeid õõtsuvaid pirne, kui sul on kolmnurkne karusnahalapike ja igas kuutsüklis veri? (lk 97)
  • Läbi pargi: salamahti üles tõusnud maa-aluse maailma, kus miljon meritähte on kleepunud saja ükssarviku laubalokile, ja nende seljas ratsutavad raevused nõiad. Teisenemine, mis end aeg-ajalt põnevusega oodata laskis, aga kauaks see niiviisi jääb? (lk 113)
  • Rannapromenaadi laternad kadusid, jättes sulle vaid unenäo pimedast merivähist, kes loovib üle liivaranna, kobades, sa istusid hobuse selga, kes ei liikunud paigast, alla vaadates märkasid, et loomal on edasiliikumiseks vaid kaks küünist, ja nende all oli kiviklibust saanud tuhat silmitut lindu, õõnsa rinnaga lindu, kes püüavad laulda. Mis see oli? Ehk vaid tema enda sammude kaja, aeg-ajalt mõne kajaka karje, valge tiivaots. (lk 128)