Anna-Leena Härkönen

Anna-Leena Härkönen, 2011.

Anna-Leena Mirjami Härkönen (sündinud 10. aprillil 1965 Liminkas Soomes) on Soome kirjanik ja näitleja.

"Akvaariumiarmastus"

Tsitaadid väljaandest: Anna-Leena Härkönen, "Akvaariumiarmastus", tlk Üllar Ende, 2002.

• Jouni liigutused on tasased ja õrnad, nagu hõõruks ettevaatlikult koort vahule, nii ettevaatlikult, et piiskagi ei lähe üle kausi serva. Tasahilju sulan üles. Ta on esimene mees, kes näeb mu nägu just sel hetkel, kui see juhtub.

Ta on esimene, kes meenutab mulle veidi seda meest, kes on juba mitu aastat mu unedes käinud.

Tema lähedalolek toob päevavalgele kogu selle pimeduse, mis mu sees peidus on. Ma ei teadnudki, et olen nii kitsukeses pudelis ela­nud. Olen kimbatuses: kuude kaupa olen püüd­nud kõiksuguseid asju oma mõtteis alla suruda, ja siis äkki tuleb üks inimene ning kõik hakkab välja purskama. (lk 48-49)

• Pärast kolmenädalast ühesolemist tuleb meil ka esimene tüli. Põhjus lihtne - viltune Pisa torn.

Jouni teatab ühe õrnushetke järel paha aima­mata: "Suvel viin su Itaaliasse ja näitan sulle kõiki vaatamisväärsusi. Alustame viltusest Pisa tornist."

"Mis see veel on?" ajan silmad suureks.

"Sa ei tea, mis on Pisa torn?!"

Ta on silmanähtavalt jahmunud.

"Ei, ma pole sellest kunagi kuulnud."

"Kuidas see on võimalik, et sa ei tea, mis on viltune Pisa torn?"

Tema muiges on sappi.

"Ei tea jah!" karjun. "Keegi EI OLE RÄÄ­KINUD mulle, mis see viltune Pisa torn on!"

"Kas siis kõigest peab sulle rääkima? Kas sa siis ise ei või endale asju selgeks teha?"

"Ei või. Mu SISEHÄÄL pole mulle öelnud, et pean välja uurima, mis see viltune Pisa torn on."

"Kuidas küll selline asi on sinust mööda läi­nud? Ise oled tudeng ja mis kõik..."

Ta vangutab pead.

"Viltune Pisa torn on...” alustab ta kool­meistri häälega.

"Vait!" partsatan. "Ära räägi mulle midagi. Ma ei taha kuulda. Mind ei huvita EALESKI mingi neetud viltune Pisa torn. Ma ei taha, kurat, sellest sõnagi kuulda!"

Ta kehitab õlgu.

"Okei."

Lähen välja ja löön ukse pauguga kinni. Siis astun raamatukogu teabekirjanduse osakonda ja otsin p-tähe alt viltuse Pisa torni välja.

"Eripära..." loen teatmikust. "Ehitusvea tõttu küljele kaldunud. Pisa linna turistide tõmbenumber. Vajub paar millimeetrit aastas rohkem kaldu."

Panen raamatu ära. Lähen putkasse ja kõllan Jounile.

"Ma tõesti ei saa aru, kuidas ma sellist asja teadmata olen siiani üldse hingata saanud," täris­tan torusse. "Nüüd olen palju targem. Ma võik­sin viltusest Pisa tornist terve loengu pidada. Kui ma seda oma silmaga näha ei saa, siis ma läm­bun."

"Ma armastan sind," lausub Jouni.

"No see on antud olukorras väga hea," ütlen.

Ja hakkan nutma. (lk 50-52)

• "Millest sa mõtlesid?" küsib Jouni järsku. Seda pole ta varem küsinud. Ma võpatan veel prae­gugi ning pühin käed teki sisse kuivaks.

"Ei midagi erilist."

Ta võtab mu juuksed pihkude vahele ja surub need väikseks kuhilaks.

"Kui saaks su pea sisse pugeda..."

"Ega seal mõnus küll oleks..."

"Kindlasti on."

Mul tuleb tahtmine nutta. Aga ma naeratan talle. (lk 54-55)

• Mulle on alati lennujaamad meeldinud.

Iga kord, kui lennujaamas olen, tellin ühe viski, lehitsen väljamaa lehti ning püüan olla võimalikult tülpinud olemisega, sellise näoga, et "jälle tuleb lennata". Nii tegin nüüdki.

Mul oli klaas ja ajakiri Paris-Match; Jouni kuulas klappidega mu kõrval musa ning rüüpas õlut.

Tal oli valge särk seljas, lips ees ja nahktagi peal, mul oli lõheroosa kevadmantel ja joonega sukkpüksid. Olime sõna otseses mõttes kurat­likult kena paar. Mitte küll päris yuppie'de moodi, aga see-eest kiirgas meist nii palju isiku­pära ja sära, et see tegi kõik tasa. (lk 72)

• Ja siis leidsime äkki end lennukist ning olime õudselt armunud. Jõime vahuveini, sõime suitsukala ja šokolaadiküpsiseid ning suud­lesime nii, et kogu lennuk ragises. (lk 72-73)
• Lissabonis paistis päike. Vaatasime lennujaama kraadi - viisteist pügalat. Oli keskpäev.

Võtsime takso ja sõitsime kesklinna. Korraga oli nii tobe tunne olla keset pimestavat päi­kesevalgust ja inimsumma. Seisime oma reisikottidega mingi kõõmase purskkaevu ääres ning vahtisime sõnatult ringi.

Tundus, nagu oleks aeg peatunud. Rõugearmilised majad, lääpas aknaluugid. Poolkarvatud kassid kössitamas tänavakaupmeeste kärude all. Puusi hööritavad naised. Mandlisilmsed mehed.

Meie ees avanes lai tänav, mille lõpus paistis valge kaarjas värav. Värava ukseaugust oli näha vahutavat merd.

"See on nii ilus, et ma ei leia sõnu," ütles Jouni.

"Ole siis vait." (lk 72-73)

• Veerand tunni pärast istusime tänavakohvikus, pudel veini laual, ning Jouni sirutas rahul­ olevana oma jäsemeid. Mina mõtlesin: issake, loodetavasti polnud kogu juhtunu vaid välis­maal olemise alguse joove.

Meist vooris lõputult inimesi mööda. Naistel olid seitsmesendised kontsad all ja narmaskleidid ja kilode kaupa ehteid. Kerjused kolis­tasid oma plekk-kruusidega. Räämas lapsed esitasid kohvikulistele väikseid tantsunumb­reid. Vahepeal käis meie lauas üks süsimustade silmadega kaubitseja käekelli ja muud pudipadi pakkumas ning keegi sosistas Jounile kõrva, et soovi korral on võimalik narkotsi saada. Meid see ei huvitanud. (lk 76)

• Hulkusin sihitult ringi. See linn oli täiesti ise­sugune, varem ma sellist näinud polnud. Aeg oli siin nagu seisma jäänud.

Poed olid justkui paari sajandi tagant pärit, nagu täistuubitud koopad, kus ka laes rippus nii palju trääni, et päris püsti käia ei saanudki.

Põikasin ühte sellisesse sisse, et viigimarju osta, ning jäin jahmunult uksele seisma.

Veekausid mereelukaid tungil täis. Sakiliste sabadega kalad, loiu olemisega austrid, põhjas sebivad vähid. Lettidel mügerikud koorejuustu­kerad ning nende kõrval leivad, mille pool­toores sisu oli koorikust välja valgunud. Muldvanad konservid, tolmunud kirsimoosipurgid, kõverad kringlid, puuviljad rummis.

Laes rippusid seakered, kuivatatud lamba­kintsud, tumepunane veiseliha; nõudepesuharjad, pudeliharjad, põrandaharjad. Küpsisepakkide vahel haigutas pulstunud karvaga kõuts. Ja leti alt piilus kaupmehe tütar, kelle juuksed olid patsist lahti tulnud.

Ma lihtsalt seisin ja vaatasin ega osanud midagi küsida. (lk 77)

• Reisil ei meeldi mulle end harida. Mulle pole kunagi meeldinud kuskile arengumaale rän­nata ja banaaniputru näost sisse ajada ning nahast välja pugeda ainult selle nimel, et pärast kodus kelkida, kui palju ma ikka olen targe­maks saanud. Mina tahan istuda tänavakoh­vikus ja vaadata keni tüüpe ning poodides ringi traavides riideid osta. Ihkan stiilsust ja vaba õhkkonda. Sellised kujud, kes tahavad Poolasse minna ainult sellepärast, et seal on odav õlu, võiksid minu poolest põrgusse kerida. Interreili-ajad on minu poolest küll juba õnnis minevik. Ega minagi ole enam too lihtsameelne looduslaps, kes astub, silmad pärani, võõras jaamas ­rongist välja ning ahmib endasse Euroopat ning leiab kontakti maailma kõigi naiividega. Ma ei taha enam teeselda. Ma ei taha enam riskida. Siiani olen sellepärast juba sedavõrd palju kan­natanud, et on suur õnn elu lõpupool diivanil veeta, Öhmanni kaubamaja vahtida ning end elektrihambaharjaga rahuldada. (lk 78-79)
• Kui hotellis riidest lahti võtsin, märkasin koge­mata peeglist, et mu puusadel ja ristluukohas on suured sinikad. See mõjus kuidagi lohu­tavalt.

Väiksena läksin teinekord sauna pesuruumi ning panin ukse haaki. Hakkasin seal ennast näpistama ja muljuma. Tegin ikka nii, et jääk­sid korralikud jäljed, loomulikult sinna kohta, kust välja ei paistnud. Mõnikord õnnestus mul teha ka päris korralike sinikaid, mustjaid ja punaseid plekke. Vahtisin neid salamisi peegli ees ja kujutlesin, et need on mõne mehe käte­töö. (lk 81-82)

• Ta oli oma pool tundi voodis pikali ning muud­ kui rääkis ja rääkis. Sellest, et ta amet on üks tühi töö ja vaimu närimine: tuleb kogu maailma tainapeadega tegemist teha, igaühest peab aru saama ning kõigi vastu viisakas olema. Ütles sedagi, et on läbi nagu läti raha, sest see amet tähendab kogu aeg ratastel olemist ja stressi. Ta tahaks teha midagi loomingulisemat, midagi iseseisvamat, kas või romaani kirjutada, ent andest jääb puudu.

"Ei jää puudu, seda on sul küll!" ütlesin ning silitasin rahustuseks ta juukseid.

"Räägi aga räägi," lausus ta. (lk 82-83)

• Sööma läksime vanalinna. See oli täielik agul: kitsad tänavad ja pesunöörid, pimedad majad, lapsed mustad kui murjanid. Piki tänavaid kolistas mõlkis tramm. (lk 83)
• Läksime ühte väiksesse restorani ning tellisime mõõkkala ja veini. Kunded istusid pikkade lau­dade ääres külg külje kõrval. Lärmakad kel­nerid. Tumedasilmne fado-laulja, kellele keegi ei pööranud mingit tähelepanu.

"Uskumatu," ütles Jouni. "Kuidagi uskumatu on äkki välismaal olla. Kui ma väike olin, reisisime ainult kodumaal ringi. Tundruhotellid ja muu selline jama. Mäletan, kuidas ema kellas terve aasta, et nüüd lähme Turusse vabaõhumuuseumi ja seal saame palju vanu asju näha. See oli mulle õudne pettumus. Seal olid sellised väiksed tared, kus mütsidega vanainimesed ketrasid lõnga või voolisid saviloomi. Nad püüdsid olla nii elutruud nagu ennevanasti, tegid tõsimeeli oma tegemisi. Kui sisse läksime, ei vaadanud nad silmanurgastki meie poole. Nendega ei saanud mingit kontakti." (lk 83-84)

• "Millest sa mõtlesid, kui sul tuli?" uuris Jouni.

Naeratasin.

"Ei midagi erilist."

"Miks? Inimesel peab ka mingi oma isiklik territoorium olema..."

"Sinul küll ei pea. Mina tahan sinu territooriumil koos sinuga olla. Sus leidub põrgulikult mõnusaid salaurkaid."

Rääkisin talle üht koma teist. Ta silmitses mind teraselt ja naeratas veidi.

"Oled julge naine," ütles ta. "Sa pead roh­kem endasse uskuma. Sinus on nii palju peidus, et sa ei tea isegi."

Ma ei lausunud sõnagi. Mõtlesin: ta ei tea minust veel eriti midagi, kuid just tema on see, kes seda teada saab. Ta tunneb lennult ära, mida ma tahan. Ta vastab kõigile mu kutsetele. Ma võin talle pakkuda kogu oma pimeduse. (lk 87)

• Hiilisin koridorist tänavale.

Kell oli kuus, kohvikud ja kauplused veel kinni. Linnud liuglesid heledas taevas. Meri oli vaikne.

Tänavail hulkudes jõudsin välja avarale väl­jakule. Puuviljakaupmehed vedisid müügikärusid paigale; osa oli juba oma putkad üles löö­nud. Seirasin seda sebimist päiksetõusuni, ost­sin kotitäie kirsse ning läksin tagasi hotelli. (lk 88)

• Jouni läks rõivafirmasse lugu edasi tegema. Mina aga jõlkusin poodides ning otsisin Seppole plakatit, kus Frank Zappa peltas istuks, ent mitte keegi ega kuskil teadnud, kes see Frank Zappa niisugune on. Lohutuseks ostsin ühe Portugali rokkbändi kasseti. (lk 87)
• Kondasin mitu tundi kohvikust kohvikusse ning jäin pikkamisi jommi. Üle pika aja tund­sin, et olen terviklik inimene. Ühes tükkis mina ise. Ei võtaks endast midagi ära ega paneks juurde, kui ka see võimalik oleks. Ma ei mäleta, millal viimati niimoodi mõtlesin. (lk 88-89)
• "Mis sa arvad, millest ma oma esimese kooli­kirjandi kirjutasin?” küsis Jouni. Ta rääkis aeg­laselt, nagu iga sõna muljudes.

"Millest siis?"

Vahtisin lakke, seal oli mingi tume auk.

"Kirjandi pealkiri oli "Tähtsaim asi minu elus". Kirjutasin, et minu elus on kaks tähtsat asja: koer ja jalgratas. Koer on koolnud ning ratas pihta pandud - kumbagi pole enam..." Jouni ohkas sügavalt. "Olen ikka mõelnud, et kui raamatu kirjutan, hakkab see just nii pihta..."

See oli sul tõesti hästi kirjutatud," ütlesin.

"Nagu näha, on sul kirjanduslikku annet."

"Ära nüüd, kullake, latti nii madalale ka lase." (lk 89-90)

• Olin veini nii otsast otsani täis, et see loksus vastu mu meele­kohti. (lk 90)
• Kuni me petingust kaugemale ei läinud, oli kõik okei. See oli isegi väga kõditav. Kui siis lõpuks temaga magasin, ei tulnud sellest suurt midagi välja. Tema oli mulle teine poiss ja mina talle esimene tüdruk. Pime talutas pimedat. Olin selles leiges värgis, millega hakkama saime, üdini pettunud.

Hiljem hakkas see asi kuidagi libedamini minema, ent oli säärane tunne nagu piimapoes. Markku mina murenes justkui tükkideks ning varsti polnud tal enam millegi kohta oma arva­must.

Pealegi oli nii, et alati kui ma temaga maga­sin ning kui ta mind võtma hakkas, kuul­sin kõrvus kõikvõimalikku marsimuusikat. Ma ei saanud sinna midagi parata. Panin silmad kinni ja üritasin häälitseda, nagu kombeks, ja mõelda: no nii, Saara, nüüd sulle pannakse, pannakse nii et aitab! Ent iga kord nägin silme ees vaid marssivaid tomatinäolisi mehi, kes puhusid pasunaid ja tagusid taldrikuid kokku. Katsusin kogu jõust naeru tagasi hoida ja nii jäi mu näole alati lollakas tardunud naera­tus. Sellisest suhtest ei saanud midagi head tulla. (lk 91-92)

• Kord väiksena küsisin emalt, mis see armastus on; tema vastas: armastus on see, kui kaks täiskasvanud inimest on teineteisega nii lähes­tikku, nagu oleks üksainus inimene.

Mulle tuli siis silme ette selline inimkera, mis keerleb käte ja jalgade välkudes mööda põran­dat ning selle seest kostab niutsatusi. (lk 94)

• Mu mõtted lähevad rändama. Mulle tuleb äkki meelde ka see, kuidas me aastaid tagasi vaatasime filmi "Soome", kus Mirjami Kuos­manen lesib heinasaos, patune nägu õhevil, ja äkki ütles ema kõva häälega: "Mehe mehe­likkust ei tohi kunagi kahtluse alla seada." Keegi ei osanud selle peale ei a-d ega o-d kosta.

Siis meenub naljakas lugu Hite-Raportist, kus üks naine kirjutas: "Kui ta purskab, tahan mina kliitori silitamist, aga siis tundub mulle, et ta hoopis masturbeerib mind; see teeb mulle muret ning ütlen siis talle, et läki kööki marju ja jogurtit sööma." (lk 94-95)

• Järgmised päevad võtavad tõesti viimase nii ihust kui hingest. Peale selle, et ma Rossos nagu väike galeeriori tööd rügan, pean suutma Jouniga kogu maailma võimlemisharjutusi teha ja mööda tuba igasugustes asendites aeleda. Ta väänab mind sellistesse poosidesse, et ei usukski, kuidas minusugune elevant nii hästi paindub. Loomulikult on see vahva, teatud mõttes. Jounil on hea fantaasia.

Mõnes mõttes jälle pole selles midagi meel­divat. Jouni katsub nii meeleheitlikult leida seda õiget stiili - seda, mis mulle kõige paremini sobiks. Ta üritab kogu ihust ja hingest mulle head teha, nii et mul tekib juba nurka surutud roti tunne. Vahel on ta hell, siis jälle raju, aga miski pole loomulik. Mõnikord on talle kõige tähtsam tehnika: siis uurib ta mu alumist atri­buuti ja katsetab poose, uurija ilme näol, nagu oleks usin remondimees mikrolaineahju kallal.

Ja jumal küll, kuidas ma püüan olla nii nagu peab! Püüan, hambad ristis, lõdvestuda. Ma tahaksin hirmsasti kõike seda tahta, mida ta välja mõtleb, ent mul pole selle soovi täitu­miseks vähimatki võimalust. Liiati kardan, et selle suure sebimisega võin invaliidiks jääda ning mul pole enam üheski olukorras siirast pilku. Ma ei julge Jounile öelda, et ma ei suuda enam, et mul on tarvis rahu ja aega. Ta pole mulle veel nii oma. Aga teisalt: ma ei taha talle haiget teha. (lk 98-99)

• Ümarlaua juht, pardinäoga tädike, otsustas natuke hoogu anda.

"Kuigi mina kui mõttevahetuse juht ei peaks arutlusse sekkuma, teen seda erandkor­ras siiski," alustas ta. "Mina isiklikult tunnistan naise ja mehe rolli erinevust - see veendumus tekkis sellest, kui jälgisin kodus oma väikeste poiste mängimist. Varem ei lubanud ma neil kepimänge mängida... see tundus kuidagi jõh­ker. Siis aga jõudsin oma elukogemuse põhjal veendumusele, et pole sugugi paha, kui mees naisesse tungib - nii peabki olema. Varem tundus mulle kuidagi ahistav mõte, et mees naisesse tungib. Aga kui ma sellest tundest lahti sain, lubasin oma väikestel poegadel kepimänge mängida, et nad saaksid seda naisesse tungimist kepiga harjutada."

Vaikus. Ma ei julgenud Jouni poole vaa­datagi.

"Ka naine saab mehesse tungida!" hüüdis üks triibuliste sukkpükstega tudengineiu.

"Ei saa," lausus mõttevahetuse juht rahuli­kult. "Naisel ei ole seda... nokut. Naine ei saa mehesse tungida."

"Kuidas üks tänapäeva naine küll nii rääkida võib!" torkas mingi tädike.

Filosoofiatudeng patras laua taga midagi mikrosuhetest, aga keegi ei saanud mõhkugi aru.

"Siin käsitletakse täiesti ebaolulisi asju," arvas triibuliste sukkadega neiu.

"Mina arvan samamoodi," kinnitas kunsti­õpetaja. "Mis mõtet on täiesti mõttetuid asju arutada. Fakt on see, et igaüks võib tungida kellesse tahab..."

Selle peale jõllitasid kõik teda umbusklikult. (lk 103-105)

• Ta sõi ära meekrõbinad, terve paki võileivaküpsiseid, riisipudru ja kolm šokolaadipudingut ning luges Soundit.

"Kui mul valida oleks," ütles ta täis suuga, "loeksingi kõige parema meelega musaajakirju ja sööksin samal ajal pudinguid."

"Kui söönud oled, vii mustad nõud kraani­kaussi," ütlesin.

"Corleoned ei vii kunagi musti nõusid kraanikaussi," lausus ta ja lasi end toolil lösakile. "Tead sa ka, et ma olen Michael Cor­leone?" (lk 105-106)

• Jouni potsatas voodisse ja pistis pea mulle sülle.

"Nii naine kui mees peavad oma suhte heaks midagi tegema," pomises ta. "Näiteks rääkimist ei tohi täielikult teise kaela veeretada."

"Kust sa seda kuulnud oled?"

"Ajakirjast lugesin. Caroly ja Sirkka Garam ütlesid nii. Ma usun neid. Nad on nii usaldus­väärse olemisega. Eriti see Caroly. Olen juba ammu tahtnud oma juuksed lõigata nii nagu tal."

Pahvatasin naerma ja olin ühtäkki täiesti ärkvel. Jouni lisas tuure.

"Tahaksin ka muudes asjades olla nagu Caroly ja Sirkka. Mu meelest on see vägev värk, kuidas nad oma suhet hoiavad. Kui juh­tub, et nad teineteisest kaugenevad, siis lähe­vad tingimata kuskile laagrisse teineteist puu­dutama. Sellised laagrid on olemas. Kõik katsu­vad hommikust õhtuni üksteist. On teada, et sellega on palju abielusid päästetud." (lk 107)

• Jouni näksas mind kuklast. Ta hakkas mu seljale igasugu loomi joonistama ning mina pidin ära arvama, kes on kes. Suutsin vaid viis minutit vastu pidada.

"Mängime miskit muud," ütlesin. Jouni sir­geldas seljale kassi.

"Mulle ei meeldi kassid. Nad on igavesed vastupunnijad. Kassid kõnnivad omapead, neid ei tohi aheldada... Põrgusse, ma vihkan seda kasside iseseisvust!"

"Mina ka," lausus Jouni ja jättis sirgeldamise katki. "Ma ei saa ju hakata enda ümber mingeid karvanägusid koguma. Mulle ei meeldi isegi loomaarmastajad inimesed. Kõik koerahullud karjuvad kogu aeg, kui palju ikka looma usal­dada võib. Muidugi, neid võib usaldada. Näi­teks ei saa nad mööda küla salajutte levitada - nad ei oska ju rääkida... Uuh, ära väsitab." (lk 107-108)

• Mõtlen ikka: teised naised on mitmepõselisemad ja lahedamad ja julgemad ja loomuliku­mad kui mina. Kui võtta kas või ümbruskonna naisi, siis tean väga hästi, et kellel tahes seal Valintatalo kassas on meeletult suuremad kogemused: kõik need tavalised Sarid ja Tarjad ja Pirjod seal suudavad luua ükskõik millise suhte. (lk 114)
• Plikana kuulasin pärast kehkatundi, suu lahti, kuidas teised oma nädalavahetuse seiklustest vadistavad. Nende meelest oli seks "õudselt mõnna" ning siis oli neil "vaja jälle väikest pausi pidada". Nad oli nii põrgulikult NORMAAL­SED, et mind ajas öökima, ja samas tahtsin nende nahas olla. Nad oskasid endale mõnu­said kutte hankida; nad oskasid neist lahku minna; nad oskasid pidu panna. Ka mina püüd­sin lõbutseda, nii et hing paelaga kaelas. Ainult et mina ei julgenud nagu teised kellegagi sauna­laval või riietusruumis seksida. Kartsin, et siis nad ei helista järgmisel päeval mulle. Aga ma tahtsin seda nii väga.

Kui ma armastusromaane lugesin, kõditasid mind meeletult need kohad, kus olid read: "Nende armatsemine kestis ühtejärge hommi­kuni välja".

Arvasin, et seks on suuremale osale kõige tähtsam asi siin ilmas. Ka siis, kui neil on tulu­sad ametid ja nii edasi. Kui ma tänaval mõnda stiilset noort paari nägin, mõtlesin ikka: mis paganat nad siin ringi jalutavad? miks nad ei ole praegu kodus ja ei armatse? (lk 114-115)

• Panin teleka käima. Seal oli üks mees, valge pabermüts peas, ise pühkis higi, õnnis naeratus näol.

"Sünnitus on tõesti tore kogemus," ütles ta. "Midagi imelisemat pole ma varem näinud..."

Kõrval istus paksuke naine ning lasi haiglakitli vööd lõdvemaks, keel väljas. Tema ei lausunud sõnagi. (lk 116)

• "Kuidas su ema välja näeb?"

Jouni naeratus oli kuidagi tühi.

"Mis nägu ta sulle hääle järgi tundub?"

"Täitsa kalkuni moodi."

Jouni tegi köögikapi ukse lahti ning otsis välja fotoalbumi. Ta tegi selle kuskilt keskelt lahti ning ulatas mulle.

Vaatasin. Umbes viiekümnene heledapäine naine. Lõua all rasvavoldid, kitsastel huultel tehtud naeratus.

"Kalkun mis kalkun," ütlesin.

"Kalkun jah," oli Jouni päri. "Ja nüüd olgu selle ema-asjaga lõpp." (lk 117)

• Mu mõtted läksid oma ema peale. Tema pol­nud küll ühegi linnu moodi. Pigem oli mingi imetaja, mütakas kobras. Äkki valdas mind nukrus. Mis lapsepõlv see temalgi oli - nutune olemine kuskil pärapõrgus poolhullu köstri peres. Ema ainus õpetus suguelu kohta oli, et "Ka kõige ilusam mees on akti ajal inetu". Kaks­ kümmend aastat juustuletis. Kakskümmend seitse aastat abielu mehega, kelle ainsad hobid olid muru niita ja homosid sõimata. Kaks last. Üks esialgu ettekandja, teine aga eikeegi. Mõle­mal sant iseloom. Ja ema väidab, et tal pole kunagi olnud mingit kriisi.

Noorpõlvepiltidel oli kogu ta nägu üks suur naeratus. Tal oli kellukalõikega seelik ja üleskammitud juuksepahmakas ning nii sügavad naerulohud, et oleks saanud sõrme sisse pista. Nüüd enam ei ütleks, et on sama inimene.

Kord juhtusin nägema, kuidas ta sauna pesu­ruumis peegli ees oma paljast keha uuris. "Rin­nad on nagu linnukoera kõrvad," sõnas ta ilma naljata. Ta isegi ei naeratanud. (lk 117-118)

• Jede väänas mind igasse poosi ning ma püüd­sin selgusele jõuda, kuidas kõige parem on, aga ei halligi. Ootasin kogu aeg, millal see värk ükskord lõpeb; kartsin, et see vupsab välja, ning kartsin juba, et ta lõhub mu pooleks. Tagant panemisel oli mul valus, peal olles väsitas ära ja külili oli mul selline tunne, nagu oleksin jääl lamasklev merihobu, keda teibasse aetakse. Katsu siis kirglik naine olla.

See suhe jõudis oma loomuliku lõpuni. Üri­tasin talle voodis meelepärane olla ning näi­data, et olen kogenud ja lahe, aga sellest polnud miskit kasu. Seks oli mulle ikka üks Suur Pettu­mus. (lk 177-178)

• [Saara:] "Mina ulun siis, kui tahan - see on igaühe oma lõbu!" (lk 181)
• Äkki tundsin meeletut kadedust. Et keegi suudab võtta seksi kui meelelahutust.

Kui kerge oleks samamoodi elada! Kui keegi enam "ei paku pinget", lähed lihtsalt uut tüüpi lantima. Minul polnud kunagi nii olnud. Neid pubekaea komistamisi ei tasu eriti arvesse võtta.

Ma ei võrrelnud kunagi oma kutte ühegi teise tüdruku või naise omadega. Olen metsas kasvanud tüdruk. Liiati oli selline võrdlemine mulle alati täiesti vastik olnud. (lk 188-189)

• Irene oli oma mõtetes ning vahtis aknast välja.

"Eks see sõltu ka mehest," lausus ta siis. "Ma lihtsalt ei või seedida, kui mõni kutt haiseb voodis nagu hallitusjuust. Tead, mul läheb siis kohe tahtmine ära. Kas on veel midagi nii ebaerpootilist kui hallitusjuust?"

"Kindlasti mitte," kinnitasin naerdes. (lk 192)

• Mõtlesin, kuidas teemat jätkata.

"Lugesin Eevast, et naisel tuleb kuskil nelja­kümnendates selline aktiivne aeg," ütlesin siis. "Kindlasti tasub seda oodata. Sinna on veel kaheksa aastat aega, aga hea ju, kui inimest miski ees ootab."

Irene suu läks naerule, siis hakkas ta nii meeletult köhima, et oleks peaaegu ära läm­bunud. Tal oli täitsa laiba nägu peas, ent ometi nägi pagana hea välja. (lk 197)

• Ma ei taha Irenest küll halvasti arvata, aga kõige helgema mõistusega ta kindlasti pole. Ja võib-olla just sellepärast suudabki ta end nii vabalt tunda. Mu Jumal, tee ka mind ruma­lamaks - siis võin minagi seksist mõnu tunda. (lk 200-201)
• Keerasin riietusruumi seinal raadio kõvemaks. Sealt tuli mingi saade suhetest.

"Millal sa, Risto, psühhoteraapias käies hak­kasid ära tundma, et enam ei aita miski - et abielu päästa pole võimalik?" küsis sulgteki-reklaamimahe naishääl.

"Noh, märkasin seda siis, kui psühhoterapeut Marja-Liisalt, mu endiselt naiselt, küsis, et mida ta minust kui inimesest arvab. Marja-Liisa ütles: teda ajab närvi see, et kui ma töölt tulen, hakkan kohe kohvi jooma ja ajan saiapuru lauale. Siis ma nagu juba teadsin, et meie ürita­misest ei tule enam midagi välja..." (lk 206)

• "See on meie Laura ja väiksem on Suvi," sõnas Marita.

Mõtlesin hetkeks, et on tore, kui mõni julge inimene on pannud lastele täiesti normaalsed soome nimed, mitte mingid moeröögatused. Kõik need Sampod ja Santerid ja Tonterid teevad mind meeletult kurvaks. (lk 276)

• "See suur ja must seal ukse juures on minu mees," ütles Marita.

Heitsin korraks pilgu sinna ja pöörasin taas Marita poole.

"Ma mõtlesin, et sa polegi abielus."

"Miks sa nii arvad?"

Ta vaatas vilksamisi mulle otsa.

"Ütlesid, et sul on lihtsalt üks kutt."

"Mul on mõlemad. Meil on nii-öelda vaba­pidamisega abielu."

"Mis asi? Kas selline asi siis toimib?" imes­tasin.

"Ei toimi."

"Aga miks sa siis nii elad?"

"Normaalne abielu ju ka ei toimi." (lk 278-279)

• "Kujutad sa ette..." pinises mingi punase peaga tibi mu kõrval. "Kujutad sa ette: meie klassis oli üks poiss, kes tegi väljaspool abielu endale lapse, ütles et "on nii lahe Pori Jazzile minna, kui on selline seljakott, kus laps sees"."

"Nojah, loomulikult võib ka selles olla põh­jus sünnitada," laususin.

Punapea pööritas silmi.

"On jah, aga... sellest tuli närvihaige laps. Sampo. Ta lõikas taskunoaga diivani otstesse pealuid. Kujutad sa ette?"

"Kogu maailm on närvihaigeid, ainult selja­koti jaoks tehtud lapsi täis," sekkus jutusse harjaspõskne. (lk 282)

• "Jube küll, et vanemaks saades muutuvad purjus inimesed hoopis teistsuguseks, kui nad noorena vintis olid," karjus akna juures üks naine üle muusika. "Siis naerdi end ribadeks; nüüd aga istutakse kõrtsus tagumik laiaks ning arutatakse elu üle, jahutakse poole ööni mingit filosoofilist jama, endal silmad kinni vaju­mas." (lk 283-284)
• Kui ma pesemast tulin, istus kutt tugitoolis, kiskus suitsu ja vaatas mind heakskiitvalt.

Istusin voodi servale.

"Ma pean nüüd minema," ütlesin.

"Kuhu sa minema pead?"

Ta oli hämmingus.

"Olen nii õnnetu. See oli vähe selline... möödalask. Mul on oma poiss. Üldiselt... Pagan küll! Ma tõesti ei tea, mida talle ütlen, mul on jube sant tunne."

Ta vaatas mind laheda ja optimistliku ole­misega.

"Ütle talle "hei-hopsti!"." (lk 286)