Mine sisu juurde

Anna Pitoniak

Allikas: Vikitsitaadid

Anna Pitoniak (sündinud 11. juunil 1988) on Kanadast pärit USA kirjanik.


"Vajalikud inimesed"

[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Anna Pitoniak, "Vajalikud inimesed", tlk Piret Lemetti, 2020.


  • Stella intelligentsus üllatas mind sageli. Tema kategoorilised väited tundusid tobedatena, kuid olid tegelikult läbinägelikud. Kas mehed, kellega kohtutakse kaheksateistkümne aasta vanusena, väärivad pingutust? Nojah, minul poistega kogemusi polnud, nii et mida mina sellest ka teadsin? Ometi nägin ta jutus tõetera.
Just seepärast Stella Bradley mulle meeldiski. Elus on üksjagu paska, kuid vähe inimesi, kes sellest läbi näevad. (lk 9-10)
  • [Stella kohta:] Enda sõnul seksis ta nagu mees ja tegi minekut niipea, kui oli asjaga ühele poole saanud, keeldudes ööseks jäämast. (lk 10-11)
  • See oli olnud mu teekonna viimane sihtkoht. Väike Uus-Inglismaa kolledž, piisavalt mainekas ja mukitud, mis klappis minu kujutluspildiga maaklubist. Sel kolledžitega tutvumise retkel hakkasid silma teatud erinevused. Mõnes koolis polnud mul raske ette kujutada probleemivaba sulandumist. Mida suurem kool, seda enam üliõpilasi ja piisavalt stipendiume minusugustele inimestele, ruumi demokraatiaga kaasnevatele erinevustele.
See kool polnud selline. Mida väiksem koht, seda raskem on sulanduda - nagu ma järgnevatel aastatel korduvalt kogesin. (lk 11)
  • "Mul on selline kopp ees, et tahaksin end tappa," tähendas tüdruk.
"Pole tarvis," ütlesin. "Selle valge pluusi pealt ei pese verd mingi valemiga maha." (lk 11)
  • "See on hea kool," ütlesin.
"See on hea kool minusugustele inimestele," vastas tema.
"Nii, ja millised need inimesed on?"
Rühm liikus edasi. Järgnesime sellele aegamööda.
"Rikkad," ütles tema. Ja kehitas seejärel õlgu. "Ja laisad."
Nüüd oli minu kord naerda. Tema naeratas.
"Ole sina ise," tähendas Stella. "Seda gurud vist soovitavad?"
"Veerand miljonit õppemaksuks on sina ise olemise eest päris kena kopikas." (lk 12)
  • Stella asetas käe mu käsivarrele. "Näed seda naist?" küsis ta rühma eesotsas oleva vanema, kuid sama kauni naise suunas osutades. "See on mu ema. Tead, mida tema alati ütleb? Auväärsusel ei ole hinda."
"Ausõna, ma ei tea, mida see tähendab," ütlesin.
Stella naeris jälle. "Mina ka mitte. Aga ta ütleb seda väga veendunult." (lk 12)
  • Rühm kuulas hardumusega, kuidas giid kivist veesülitit kirjeldas. Aga Stella vaatas mind silmi kissitades. Ta tähelepanu oli ühtaegu siiras ja irooniline, erinedes kõigest sellest, mida olin eales kogenud. Räägi edasi, ütles see mulle. See on alles algus. (lk 12)
  • Diane laup tõmbus kipra. Ta nõudis, et kutsuksin teda õhtusöögilauas Diane'iks. "Violet, mõnikord oled sa nende vastu liiga karm."
"Noh, eks nemad ole minu vastu samuti karmid." Mu sõrm puudutas otsekui loomusunnil armi kulmu kohal. Mu emale meeldis oma seisukohtade selgeks tegemiseks asju - pudeleid, taldrikuid - loopida. Aastaid tagasi, kui isa mu kliinikusse laubal olevat lõikehaava õmblema viis, rääkis ta sealsele õele naeratades, kuidas ma olin kohmakas ja mänguväljakul kukkusin. (lk 15)
  • Diane oli inimene, keda ma võisin oma Floridas asuvas kodulinnas sama hästi kui sõbraks nimetada, aga mõnikord oli ta liiga kena. Liiga andestav. Selline heatahtlikkus ei takistanud mu ema seda naist põlgamast. "Õpetaja lemmiklaps," kähvas ema iga kord, kui ma Molinade juurde läksin. "Sina, Violet, teed ennast tähtsaks ja ajad nina püsti. Sulle teadmiseks, nad on saast. Need inimesed on saast."
Mis siis, et Molinadel oli ülikooliharidus ja kena kahekorruseline rantšo stiilis maja, sellal kui meie elasime kopitavas korteris koos prussakatega. Ema oli meie vaesusest hoolimata kõige hullemat masti snoob. Õpetajad ei saanud temast paremad olla. Tema ju maksis makse ehk teisisõnu, õpetajad töötasid tema heaks. (lk 15-16)
  • Need mu kodunt lahkumisele eelnenud kevadõhtud olid täis joobnustavat vabanemistunnet. Ma olin seda armetut linna ja närust perekonda igaveseks seljataha jätmas. Vabadus hakkas mulle pähe. Ma olin pärast vaid viis minutit kestnud jutuajamist võõraga valinud kooli ja tuleviku. Aga raha ja seetõttu valikuvõimalusteta kasvanud inimese jaoks on vabastav viimaks midagi pöörast teha. (lk 17)
  • Meil Stellaga vedas ja me sattusime samasse ühiselamusse. Nädala möödudes otsustas Stella, et tema toakaaslane ei meeldi talle. Poolteist nädalat hiljem andis tüdruku vanemate heldekäelistest annetustest indu saanud kool mulle loa selle tüdrukuga kohad vahetada ning mina kolisin tema ja tema minu tuppa. Stella rääkis kõigile, et ta eelmisel toakaaslasel oli uneapnoe ja tolle hingamisaparaat ei lasknud tal öösiti magada. Tegelikult, nagu ta mulle tunnistas, pidas ta seda tüdrukut vagatsevaks ja ilmetuks.
Mäletan end mõtlemas: selge pilt. Väldi neid omadusi. Ilmetust tüdrukust söögisaalis või raamatukogus möödudes naeratasin talle kaastundlikult. Mul oli temast kahju, kuid ma poleks midagi teisiti teinud. Minu positsioon pakkus mulle eeliseid. (lk 17)
  • Stella kirjeldamiseks kasutati külluslikku omadussõnade valikut: lahe, vaimukas, tark, otsekohene, ilus. Tema seltskonnas viibides oli elu lill. Aga ta iseloomule olid omased pealiskaudsel vaademisel märkamatuks jäävad harud ja kanalid. Kujutage endale ette jõge pealtvaates ning üksnes teatud tingimuste täitmise korral avanevaid lüüse ja kanaleid. Mina nägin neid osi temast, mis enamikule nähtamatuks jäid. (lk 17-18)
  • Püüdsin viisakuste vahetamise ajal mitte suu ammuli jõllitada. Bradleyde kodu kirjeldamisel läinuks mul tarvis sõnavara, mille kogumine võtnuks aega kuid ja aastaid: ringikujulise sissesõidutee ja tõllakuuriga majesteetlik valge koloniaalstiilis maja vaatega Long Islandi väinale. Hiiglaslik roheline muruplats viljapuuaiaga, kus kasvasid võipirnipuud, mustrilise lubjakivirinnatisega ujumisbassein, vette ulatuv sadamasild. (lk 18)
  • Kallid rõivad toimivad otsekui maskeerimisülikond või alkeemia. (lk 19)
  • Stella oli enesestmõistetavaks pidanud, et ma tänupühaks tema juurde lähen. Mina polnud Floridasse minekut hetkekski kaalunud ja Stella ei esitanud küsimusi, mis andis veel ühe põhjuse teda kalliks pidada. "Tänu taevale, et me su nende inimeste käest päästsime," ütles ta mõnikord ja see oli ka enam-vähem kõik, mida me minu perekonnast rääkisime. Minu kodu näis tema jaoks olevat tihe džungel, pahaendeliste saladuste rägastik. (lk 19)
  • Mulle meeldis Bradleyde kodu rahu ja õdusus. Aga ma ei saanud Stellale tunnistada seda, mida ma endalegi eriti tunnistada ei tahtnud, nimelt kõige aluseks olevat arvestavat suhtumist. See oli pidevalt taustal olemas. Erakolledžisse sisse saamine oli juba iseenesest vedamine, kuid sõbrunemine kogu ülikoolilinnaku kõige säravama tüdrukuga? Asi polnud pelgalt mu isiksuse muutumises, mille Stellaga tutvumine põhjustas. See sai uue hingamise, puhkes õitsele, kuna ma sain Stellaga rääkida asjadest, millest kodus kellegagi rääkimine olnuks võimatu — teades, et nad reageeriksid vaid mõistmatuse või naeruga sellal kui tema alati samaga vastas, mind sel moel teravamaks ihudes nagu luisk nuga. (lk 19-20)
  • Minu soovid ei piirdunud üksnes selle sädeleva tüdruku sõprusega. Ihkasin maailma, millelt ta oli selle sädeluse saanud. Sellist kuldset võimalust ei saanud pidada enesestmistetavaks. Niisiis olin tähelepanelik. Õppisin kõike. Omandasin sõnavara ja süntaksi. Anne ja Thomas Bradley suguste inimeste poolehoiu võitmine oli tõsine töö. Aga suuremate ambitsioonide valguses on tõsine töö tühiasi. (lk 20)
  • Lisaks andis oma osa geneetika ja mu vanematelt päritud süngem pool. Selle tõrjumine nõudis teadlikku pingutust. Ihkasin umbrohtu välja juurida, seejuures mullaviljakust ja kasulikke taimi kahjustamata. Olin kindel, et õiget joont järgides suudan kellekski paremaks saada. Minevikku on võimalik seljataha jätta. Tulemusi on võimalik muuta. (lk 20)
  • Stella Bradleyle ei läinud miski korda. See ta nii lahedaks muutiski. Stella krediitkaart maksis hetke tuju ajel ette võetud reiside, luksuslike einete ja hotellitubade eest. Ta tegi AmExi plaatinakaarti teenindajale ulatades sapiseid märkuseid oma perekonna tohutu kapitali kohta. Rikas olla talle meeldis, kuid Stella teadis, et see polnud tegelikult tema raha, niisiis püüdis ta oma heldekäelisushoogudega süütundest vabaneda. Meie meelelahutus oli ehe ja tõeline, kuid minu vastutustundlikuks nimetamine oli Stella poolt ühtlasi strateegiline nüke. Minu vastutustundlikkus omandas erilise väärtuse. Stellal oli ainulaadne oskus sekeldustesse sattuda; mina jälle aitasin ta hädast välja. Tulin talle appi, kui ta hädas oli; tõin ta raha kohale, kui ta oli rahakoti maha unustanud; hoidsin ta juukseid, kui ta purjuspäi oksendas. (lk 20)
  • Eelduse järgi, mida jagasid peaaegu kõik meie roppkalli kolledži tudengid, polnud miski võimatu. Mitte ükski karjäärivõimalus, mitte ükski valitud tee polnud kättesaamatu. Oma ambitsioone ei tohtinud kärpida ega neis mingeid järeleandmisi teha. Stella oli mind selles kaugeid silmapiire täis maailmas elama õpetanud. Kujutasin endale ette ees ootavaid aastaid; seda, kuidas meie kaks vähehaaval võrdsuse saavutame. Ma ju nägin, kui kenasti oli süsteem Bradleyd järje peale aidanud. Eks pidanud see tubli töö korral minuga samamoodi tegema?
Kuid ma olin naiivne, nagu viimaks aru sain.
Stella avas mulle uksi. Ta näitas mulle, kui enesekindel ja otsekohene üks inimene olla võib. Isegi noor naine, keda maailm ei kipu eriti tõsiselt võtma. Õppisin teda jälgides, olles tunnistajaks ta sarmi ja enesekindluse mõjuvõimule. Ma armastasin Stellat ja - enamgi veel - vajasin teda. Temata poleks selline elu võimalik olnud.
Aga seda, mida me vajame üheksateistkümne aasta vanustena, ei lähe meil tarvis edaspidi. Inimesed muutuvad. Suhted muutuvad.
Eesseisvail aastail ootas mind proovilepanek. Kas ma saan temata hakkama?
Või täpsemalt, kas ma saan hakkama tema kiuste? (lk 21)
  • [Corey Molina reporteritööst:] "Selles äris läbilöömiseks on tarvis kahte asja," oli Corey öelnud. "Instinkti uudisväärtuse äratundmiseks ja kübekest masohhismi." (lk 22)
  • Minu elulookirjelduses nappis õigeid praktikakohti ja sidemeid, kuid mind see ei loksutanud. Mu ema läks alalõpmata mingite külgetõmbeseaduse totruste õnge: mõtle nagu miljonär ja sinustki saab miljonär! Tema meelest polnud see keerulisem pitsa tellimisest. Aga mina uskusin omaenda seadust. Miljonäriks saab see, kes seda väga tahab. Selle staatuse saavutamiseks tuleb naba paigast ponnistada. (lk 22)
  • Päevad möödusid kiiresti. Mitte kellelgi polnud praktikantide väljaõpetamiseks aega, niisiis anti meile kõige lihtsamaid ülesandeid: kohvi toomine, telefonile vastamine, tekstide juhtimiskeskusesse toimetamine, või siis näiliselt lihtsaid, kuna ülesandeid tuli täita täiuslikult ja neid tuli täita kohe. Reedel astus üks produktsiooniosakonna assistent meie, praktikantide salga juurde ja küsis: "Kes teist ei teinud selle nädala jooksul ühtegi prohmakat?"
Kõik viis ülejäänud praktikanti olid kellegi käest peapesu saanud ja naersid küsimuse peale närviliselt. Välja arvatud mina. Astusin ette. "Mida teha tuleb?" küsisin.
Assistent oli minust ehk vaid aasta võrra vanem, kuid hierarhia on hierarhia. "Juhata külaline puhkeruumist D-ploki ajaks stuudiosse," käskis mees. "Saad hakkama?"
"Juba lähen," vastasin mehe ülbet tooni eirates. (lk 25)
  • Eliza vastu tundsin ma tohutut huvi. Ta oli "Eesliini" peaprodutsent ja tema kabinet asus Rebecca nurgakabineti kõrval. Selle seintel olevaid riiuleid katsid uudiste- ja dokumentaalsaadete eest saadud Emmy auhinnad. Olin teda mõistagi guugeldanud, kuid siin tuligi mängu talentide ja produtsentide vaheline erinevus: iga Rebecca liigutus oli internetis üleval, sellal kui Eliza jäi sama hästi kui anonüümseks. Sisuliselt teadsin ma tema kohta vaid seda, et Eliza Davis oli erandiks endiselt valgete meeste juhitavas äris: ta oli mõjuvõimas mustanahaline naissoost peaprodutsent. (lk 28)
  • "Ma ise arvan ka, et sellest on kasu," tähendasin. "Kui püüad kuulsusest hoolimata pea selge hoida. On ju nii? See ei lase inimesel reaalsustaju kaotada." (lk 28)
  • "Ausalt, see linn asub pärapõrgus." Kas ma tõesti pidin ka New Yorki kolimise järel oma minevikust rääkima. Samas oli küsimuste esitamine Jamie töö. "Florida tipus. Seda saab vaevu päriskohaks nimetada."
"Kõik kohad on päris." (lk 29)
  • "Aga sulle teadmiseks, mina olen samuti pärapõrgust pärit. Minu puhul on selleks üks Lõuna-Carolina väikelinn. Ema lööks mu maha, kui kuuleks, et ma sellesse lugupidamatult suhtun. Näed, vaata." Jamie võttis oma telefoni ja sirvis fotosid. "See on tehtud iseseisvuspäeva paraadil. Näed seda Martha Washingtoni kostüümis naist?"
"See on sinu ema?" küsisin. Naine pildil kandis puuderdatud parukat ja krinoliiniga seelikut.
"Neid me valida ei saa," vastas mees, kuid ta ujedas naeratuses peegeldus ehedat uhkust. (lk 29)
  • See oli hunnitu kahe magamistoaga korter ühes West Village'i rohelust tulvil kvartalis. Tipptasemel sisustatud köök, ehtne kamin, rõdu, uksehoidja. Anne ja Thomas Bradley elasid Rye's oma mereäärses häärberis, kuid plaanisid pensionileminekut ja viimaks linnakolimist. Vähemalt kasutasid nad Stellale korterit ostes just seda vabandust. Isegi rikkad tunnevad vajadust sedalaadi otsuseid õigustada. (lk 30)
  • Niipalju, kui mina asjadest aru sain, oli tegu tavalise üürilepinguga. Aga viimasel leheküljel torkas mulle silma summa: igakuine üürisumma, tuhat viissada dollarit, mis tuli hiljemalt kuu esimeseks kuupäevaks kas tšeki või ülekandega härra ja proua Thomas Bradley kontole kanda.
Neelatasin. Kui Stella vanemad esimest korda selle mõttega lagedale tulid ja ma temalt küsisin, kui palju ma üüri maksma pean, kehitas tema õlgu ja vastas: "Ma ei tea. Vist mitte midagi." Oleksin selleks hetkeks pidanud teadma, et Stella lubadused ei maksa midagi. Rahaasju kontrollisid tema eest ta vanemad. Või oli tuhat viissada dollarit tema jaoks tõepoolest mitte midagi. Kuid minu jaoks oli selline summa muidugi šokk. (lk 31)
  • Jamie edutati vanemprodutsendi ametikohale. Keegi teine edutati omakorda tema kohale. Nii jäi vabaks üks assistendikoht, arvestatava palga ja lisatasudega kindlustunnet pakkuv koht. Kõik praktikandid ihaldasid seda kohta niisama kirglikult nagu Ameerika soovis külma sõja päevil Nõukogude Liidule kohta kätte näidata. See oli elu ja surma küsimus. (lk 33)
  • "Mul oleks karjäärialast nõu vaja." Tasandasin häält ja vaatasin ringi. Uudistetoimetuses valitses kõva konkurents, ja kuigi see polnud halastamatu, oli väike jultumus omal kohal. "Ma tahan seda assistendikohta."
Mees hakkas naerma. "Ah nii? Kes oleks seda osanud arvata?" Ta pani telefoni käest. "Tee endale selgeks, mis vahe on cappuccino'l ja cortado'l. Teised praktikandid ei saa sellele pihta."
"Väga vaimukas."
"Osaliselt on selle taga vedamine. Aga sa peaksid püüdma olla asendamatu. Kui produtsentidel midagi vaja läheb, peaksid sina, mitte keegi teine, olema see, kes neile esimesena pähe tuleb." (lk 33-34)
  • Stella ümber tiirlesid alad sellised blaseerunud ja rõhutatult ülbed, mädanenud puuviljade kohal keerlevaid äädikakärbseid meenutavad plikad. Nad ajasid mul ihukarvad turri, tekitaski soovi oma territooriumit kaitsta. Stella oli minu, mitte nende jagu. (lk 36)
  • Me rääkisime tol õhtul pikalt. Stella oli sündinud jutuvestja ning reisimine oli talle rohkesti jutumaterjali andnud. Armukadedus, mis oli viimastel päevadel seda tüdrukut Stellast rääkimas kuulates (nad olid nii sarnsed, alati samal lainepikkusel, tead küll?) kohuma hakanud, taandus nüüd. Meil oli lihtsalt kaugsuhte etapp - nagu Stella seda nimetas. Me tundsime kolledžis tekkinud paare, kes kolisid üks ühele, teine teisele rannikule, olles otsustanud, et miski ei muutu. "Kui nemad sellega toime tulevad, siis miks ei peaks meie sellega hakkama saama?" küsis Stella. "See on üksnes ajutine." Ma ei tahtnud talle ütlema hakata, kui suurt tööd see nõuab. Kui harva juhtub seda, et mõlemad inimesed suhte elushoidmisele võrdselt energiat kulutavad. (lk 38)
  • Selle koha peal oleks filmis olnud kaheosaline kaader, kaks naist eri keskkonnas. Me mõlemad olime vaevu lõpetamiseni vastu pidanud, kool oli meie jaoks eri põhjustel muutunud igavaks ja tüütuks. Aga isegi kuulates, kuidas Stella rääkis mulle Pariisist, poode mööda käimisest ja ilusatest inimestest ja keskööl algavatest peentest õhtusöökidest, rabas mind teadmine, et ma ei tahtnud seal olla. Ma küll tundsin temast puudust, aga elu New Yorgis, tunne, mida pakkus omal käel läbilöömine, tegi mind õnnelikuks. (lk 39)
  • Rebcccal oli Terrance'i, asendusankruga, palju ühist: soe näoilme, milles sulasid kokku uudishimu ja murelikkus, ilus madal hääl, hea keemia välireporteritega. Kuid ma ei suutnud pilku Rebeccalt kõrvale pöörata. Ankru rollis oleva Terrance'i puhul ei olnud see kaugeltki nii.
"Ma ei saa sellele pihta," ütlesin Jamiele hiljem samal õhtul.
"Oi," ütles Jamie. "Kõik mäletavad oma esimest korda."
"Aga esimesel korral vaatasin ma Terrance'it. Mäletad, sa ise olid ka seal."
"Terrance on Terrance. Rebecca on täht. Ja esimene tõeline kokkupuude kellegi temasugusega - see on eriline."
"Sa räägid, nagu oleksin ma just oma süütuse kaotanud."
"See on igati kohane võrdlus."
Toppisin laimisektori läbi oma Corona pudeli kitsa kaela. "No lihtsalt infoks - see oli tegelikust süütuse kaotamisest palju erutavam." (lk 40-41)
  • KCN-is õilmitsevate töönarkomaanide jaoks olid rasked just igapäevaelu rütmid. Mõni lahendas selle enda jaoks nädalavahetusel tööd tehes. Teised eelistasid joomist ja pidutsemisega liialdamist. Ja siis oli Jamie, harukordne produtsent, kes suutis elada poolenisti normaalset elu ja lisaks karjäärile säilitada ka vaimset tervist.
Tundus, otsekui põleks Jamie teistest tasasema leegiga. Ta leppis meie töö puudustega, kuid see ei vähendanud tema armastust töö vastu. (lk 41)
  • Olin kuskilt lugenud, et lõunaosariigid on ainus paik Ameerikas, kus mõistetakse tragöödiat, sest riigi see osa oli ainsana tunda saanud sõjakaotust. (lk 41)
  • "Kas tead, mida suudab produtsent? Ta võib võtta keskpäraselt andeka inimese ja teha temast midagi head. Ta võib võtta andeka inimese ja teha temast midagi väga head. Aga väga andekast inimesest tähte ta teha ei saa."
"Sa tahad öelda, et täheks sünnitakse, mitte ei saada?"
"Umbes nii," vastas Jamie. "Peamiselt tahtsin ma öelda, et produtsent peab oma võimete piire tundma. Eneseteadlikkus. See eristab meid talentidest. See hoomamatu asi, millest sa rääkisid - tead, mis see minu meelest on? Pettekujutelm."
Puhkesin naerma. "Sa räägid Rebeccast."
"Ma mõtlen seda parimas tähenduses," vastas Jamie. "Kui inimene usub, et ta on eriline ja välja valitud, kui ta edastab uudiseid uskudes, et talle on omane mingi eriline autoriteet, tead, mis siis juhtub? See näeb kaamera ees viimase peal välja. Inimesed usuvad seda." Jamie kehitas õlgu. "Aga meie sinuga teame, et meil seda pole. Me oleme iseenda vastu liiga ausad, et hakata arvama, nagu oleksime väärt kohta prožektorivalguses."
"Sest mitte keegi ei ole väärt kohta prožektorivalguses?"
"Täpselt." Jamie kergitas toostiks oma õlleklaasi. (lk 42)
  • Sisekujundajal olid kätteõpitud naeratus ja kindel käepigistus. Lisaks oli ta virsikukarva küünelakiga tehtud maniküür veatu ja ta näol oli oskuslikult tehtud meik. Kogu ta välimus oli laitmatu, otsekui inimesel, kelle elatis sõltub täielikult esteetikast. (lk 43)
  • Anne varjas naeru taha innukust. Sellise naise jaoks nagu Anne oli Stella-sugune tütar ülim saavutus, tunnistäht headele geenidele ja heale kasvatusele. Tema armastus oli omandihimuline, Stella eemalviibimine mõjutas teda samamoodi nagu mind. Ta poleks seda iial tunnistanud, kuid ma sain aru, et kuude viisi Stella suvaliselt vastatud kõnede ja sõnumitega leppimine oli Anne'i haavanud. (lk 44)
  • Saatsin Stellale sõnumi: Täna leidis aset klassikasse kuuluv kohtumine Anne Bradleyga.
Tal kulus vastamiseks kakskümmend neli tundi: Mis juhtus?
Saatsin silmapilk vastuse: Ta teeb korteris remonti. Kõik otsused on elu ja surma küsimus. Nagu mõni HGTV kanali saade, ainuüksi vale pardimunatooni kasutamise eest ootab surmanuhtlus. (lk 45)
  • Tegelikult ma end üksildasena ei tundnud. Lapsepõlv oli mu iseenda seltskonnaga ära harjutanud. Mulle piisas ühestainsast mind päriselt mõistvast inimesest. Mul ei olnud tarvis suurt sõprade rühma, polnud vaja kedagi peale Stella - ja tema oli mul olemas, isegi kui me iga päev ei kohtunud. Selles olin ma kindel.
Muutusin ebakindlaks üksnes siis, kui teised inimesed mulle Stella eemalviibimist meelde tuletasid; vaid see võttis minult maailmas tegutsemise vabaduse. (lk 46)
  • Mu vanemate, eriti ema jaoks oli nende staatus kinnismõtteks, nagu madalamal klassil ikka. Nad klammerdusid iga viimase kui väikseimatki üleolekut võimaldava pisiasja külge. Ja kunagi olin selleks olnud mina. Tark tütar, tubli tütar. Linna ainus teismeline, kel oli võimalus kuhugi välja jõuda. Nad tundsid selle üle uhkust. Ent kui ma koju tulin, tajus ema minust uhkavat vastikustunnet. Ta oli kaotanud ainsa teda eriliseks teinud asja.
Ma polnud teinud seda, mida minult oodati. Ma polnud tagasi pöördudes armastust ja mõistvust tulvil olnud, käitunud teise sotsiaalmajandusliku maa saadikuna. Aga just see oli üks neist asjadest, mida ma Stella juures imetlesin: ükskõiksus selle suhtes, mida temalt oodati. Miks pidin ma teesklema, et mu perekond meeldib mulle? Ja veel pühade ajal? Minult nõutav etteaste oli nii üheplaaniline ja mõttetu. Kui sul polnud piisavalt õnne omada armastavat perekonda, pikka söögilauda, pakkuda külluslikku pidurooga - pealekauba ehk praksuvat tuld kaminas ja ilusat koeragi -, siis olid sa midagi valesti teinud. Sinus tekitati tunne, et midagi on vajaka. (lk 52)
  • Mis tahes maailma paigas Stella sel hetkel ka viibis, oli ta tõenäoliselt unustanud, et oli novembrikuu neljas neljapäev. Tema jõi Genfis šampanjat või tegi sisseoste Marrakechi turgudel; tegi seda, mis parasjagu pähe tuli. Glamuurselt, ent samas, miks pidanuks tema end seal kuskil minust glamuursemalt tundma? Mina olin noor naine, üksi rannas, murdlained üles keeratud säärtega teksade all pahkluid nilpsamas, ees ootamas vabadust täis nädalavahetus. Üks koht polnud kuskilt otsast teisest parem. Stella polnud minust õnnelikum. Enamasti ta lihtsalt teeskles, et on. (lk 52)
  • "Ma ei anna neile põhjust mind haletseda," oli mu emal kombeks lõriseda. Seda kibedat tõde kuulutas ta iga paari kuu takka, kui rahaga kitsas käes oli. Toidutalongid olid meie linnas tavaline nähtus. Käigud kiriku keldrisse, kust konserve ja kuivaineid tasuta sai, niisamuti. Olin piisavalt tark, et mitte soovitada nende võimaluste kasutamist ja raha kasutamist auto parandamiseks, uute kingade ostmiseks või krediitkaardivõla äramaksmiseks. Mu ema tegi selgeks, mida tema sellisest asjast arvab. Ajapikku sain aru, mida ta sellega öelda tahtis. Uhkus võis küll olla patt, kuid see aitas ka vee peal püsida. Haletsust sai esile kutsuda haletsust vääriva käitumisega. (lk 52-53)
  • "Mida ma pakkuda võin?" küsis baarmen, kui ma leti tagumises otsas baaripuki otsa ronisin.
"Klaas punast majaveini," vastasin. "Ja soe juustuvõileib."
"See," tähendas mees veiniklaasi puust baariletile asetades, "on huvitav kombinatsioon."
"Minu versioon juustuvalikust veini kõrvale," vastasin.
"Ahaa." Baarmenil oli kena naeratus. "Tegemist on peene daamiga." (lk 53)
  • See oli vana trikk, mida me Stellaga pidudel kasutasime: kui mõni kutt hakkas meile külge lööma, kasutasime teineteise nime ja telefoninumbrit. Üheksal juhul kümnest tähendas see, et minu telefon andis üha märku hunnitu Violeti-nimelise blondiiniga ühendust saada lootva mehe järjepidevatest helistamiskatsetest. Aeg-ajalt hakkas mõni - mitte nii paeluv - meeskodanik külge looma mulle ja nii sain mina võimaluse Stella Bradleyna esineda. (lk 54)
  • Stella kasutas kehakeelt - kallutas pead ja heitis pikki juukseid üle õla, kummardus kogu kehaga üle laua - mida matkimas ma end nüüd tabasin. Ta oli õpetanud mind flirtima, oma olemust ettevaatlikult ja jaokaupa avaldama, kuna teisel pool baariletti istuv inimene pole veel valmis tõelise sinuga tutvust tegema. Stella nime kasutamine andis mulle enesekindlusesutsaka. Kujutasin ette, kuidas mind ja teda, kus tahes ta ka viibis, ühendab voolu all olev traat. (lk 55)
  • Sel hetkel muutus Kyle'i näoilme. Olin seda ennegi märganud. Tähelepanu elavnemine, mis tekib siis, kui tüdruk oma huvist mõista annab või on seni viigis olnud mängus aset leidnud oluline murrang. (lk 55)
  • Liftis sõites tekitas Anne Bradleyle mõtlemine minus kerget ärritust. Ta kohe oskas seda teha, esitleda kõige tühisemaid pisiasju suurte uudistena. Miks pidanuks uksehoidja Pete'ile korda minema, kus mina oma tänupüha veedan? Aga Pete'i-sugused inimesed soovisid Anne'ile meelt mööda olla, huvi teeselda. Uksehoidjad, juuksurid, maniküürijad, isiklikud sisseostude tegijad, majapidajad. Anne oli jõukas naine ja temalt saadava jootraha või aastalõpupreemia väljateenimine tähendas ka temas tunde tekitamist, et pisiprobleemid olid tegelikult suured. Kunagi, kui Stella kirus ema kommet oma nina igale poole toppida, olin pidanud seda ülereageerimiseks. Sa oled tema suhtes ülekohtune, olin enam kui korra öelnud. Vähemasti lähed sa talle korda.
Nüüd teadsin minagi, mida Stella tundis. Oli ebameeldiv kellestki rahaliselt sõltuda - nagu mina Bradleydest — ja tajuda, kuidas nad igal su liigutusel silma peal hoiavad. Raha eest sai liitlasi ja liitlastelt omakorda said kontrolli. Ühtlasi aitas raha inimestel, kel seda palju oli, kaitsta end selle eest, mida inimesed tegelikult arvasid. Vaene Anne. Sellised inimesed, nagu uksehoidja Pete, ei hakanud Anne'ile ilmaski ütlema, et ta on tapvalt tüütu. Juhtimisteooria õpikutes hoiatatakse selliste asjade, kõigele kaasa noogutavate inimeste eest. Aga mitte keegi pole veel kirjutanud juhtimisõpikut jõukatele naistele, kes teevad ennastunustavalt trenni ja elavad Ryes mereäärsetes häärberites. (lk 57-58)