Ants Oras

Ants Oras, 1930ndad.

Ants Oras (nime eestistamiseni Hans Gottfried Oras; 8. detsember 1900 Tallinn – 21. detsember 1982 Gainesville, Florida, USA) oli eesti tõlkija ja kirjandusteadlane.

"Marie Under"

Ants Oras, "Marie Under", 1961?.

• Vahepääl vapustub maailm. Sisemiselt nõrgestund tsaarlus variseb kokku. Kevadrevolutsioon — mida veel ei tumesta sünged oktoobriaimused — loob Eestiski kevadiselt lootusrikka meeleolu. Selles õhkonnas astub kokku rida senini — pääle Friedebert Tuglase — oma kirjanduslikke üritusi veel enam-vähem varjul hoidnud autoreid, moodustades fantastilise muinaslinnu "Siuru" nime kandva rühma ning peatselt otse muinasloolisfantastilise debüüdiga üllatades kogu eesti lugejaskonda. (lk 6)
• Kuid üksnes Visnapuu suudab rabavalt menult võistelda Marie Underiga. Eeskätt nende kahe autori tõttu saabki "Siuru" esinemisest suursündmus, mis näib revolutsioneerivat kogu me kirjandust. Elurõõm, uus, vähem askeetlik "elu tuli" — vastses ajalises kontekstis sama sütitav kui eelmine —, mis mõlema poeedi raamatuist vastu lööb, peab ka läbi üksteisele järgnevate raskete kriiside — oktoobrirevolutsiooni, saksa okupatsiooni ning Vabadussõja — meeli luule jaoks elevil, lüürika triumfeerib üle maa nii nagu ei kunagi varem ega hiljem. Under on nüüd "Siuru printsess", nagu Visnapuu on "poeeside kuningas". (lk 6-7)
• Siitpääle Under on luuletaja ja ainult luuletaja. Ta areng — mida järgnevad leheküljed püüavad kirjeldada — on luuletaja, mitte muidu belletristi või žurnalisti või kirjandustegelase areng. (lk 7)
• Iseseisvuse esimese kümnendi lõpuks on Underi kuulsus juba selline, et selle kõrvale me luules ulatub üksnes Gustav Suits. (lk 7)
• Koos mõne teise — Suitsu, Tammsaare, Tuglase — loominguga saab Underi luule nüüd inspireerivaks taustaks nooremategi kirjanduslikele püüdlusile, õhutajaks, eeskujuks, mõõdupuuks, energiaallikaks — eriti mõjuvaks ta suure isikliku tagasihoidlikkuse tõttu. Kõige viljakamalt mõjutab ta nn. "eluläheduslaste" lamestava ebavaimsuse vastu välja astuvat "arbujate" — Talviku, Alveri, Masingu, Kangro — sugupõlve, kellele ta sügavusi loodiv luule sisendab hoogu ja julgust suurimaiks vaimseiks otsinguiks ja pingutusiks. (lk 8)
• Järgneb suur seismiline katastroof — totalitaarsete rajude möll, millesse hukkub Eesti iseseisvus. Ühena väga väheseist häälist, kõigist kõige mõjuvamana kõlab Underi südametoon läbi nende tormide, kuid punase veeuputuse teiskordsel pääletulekul lahkub ta Rootsi, et säilitada oma vaimuvabadust. Stokholmi eeslinnas, Hägerstenis — säälgi looduse lähedal nagu Eestis — jatkab ta tagasitõmbununa, kuid hingelt ja vaimult väga aktiivsena oma julgustaja ja trööstija missiooni. Päevapoliitikast täiesti hoidudes asetub ta siiski vahest veel ilmsemini kui varemalt me rahvuslike taotluste keskusesse. Ta sõna on luuletaja sõna, mis kõlab kõikidele. Korduvalt esineb ta nimi nüüd Nobeli kirjandusliku auhinna kandidaatide seas, ta luule tõlkeantoloogiaid ilmub nii saksa kui inglise keeles. Ta 70-dat ja 75-dat sünnipäeva pühitseb kogu pagulaskond. Ning käesoleval aastal, ta 80-aastaseks saamisel, kujuneb ta juubel rahvuslikuks pühaks — mitte ainult pagulaste seas, vaid, kuigi ettevaatlikumalt pühitsetuna, ka okupeerit Eestis, kus ta värsside küll ideoloogiliselt sõelut ja sihilikult kommenteerit valimikud lõpuks pääsevad neid ammu igatsend lugejaskonna kätte.

Säälgi ei osutu enam võimalikuks eitada ta seisukohta eesti luule keskse kujuna. (lk 8-9)

• Niisugune, kõige üldjoonelisemalt kokkuvõetuna, on Marie Underi väline elukäik. Ta tõeline elu aga peitub tema värssides. (lk 9)

"Friedebert Tuglase ilukirjanduslik looming"

Ants Oras, "Friedebert Tuglase ilukirjanduslik looming", Tartu, 1997.

• Kirjaniku ilme määrab suurelt osalt tema noorus. Lapse herk, kuigi alateadlik vastuvõtlikkus laseb tal koguda ja sügavale peita muljeid, mille mõju võib avalduda hoopis hiljem, kuid siis seda otsustavamate tulemustega. Kasvuea murrangud võivad lüüa haavu või laita vaimustusi, mis ei haju ka siis, kui küpsus on ammu käes või juba ületatud. Seda olulisem on saada usaldatavaid ja rikkalikke teateid just nende eluaastate kohta. (lk 3)
• Selle järgi otsustades oli kirjaniku lapsepõlv kõike muud kui õnnetu. Kõik oletused Tuglase eitavast suhtumusest sellesse on huvitav, kuid alusetu spekulatsioon. Tuglase varastes aastates ei ole seda öö poolt, mida sellesse luuletatakse ta novellide sugestiooni all olles. (lk 3)
• Vanemate väikene raamatukogu ja kirjanduse harrastus, nii vähenõudlikud kui need paratamatult olidki, sisendasid raamatute kire ka lastesse. Pärast mõneaegset vaevlemist kirjatähtede kallal luges noor Tuglas kõik risti ja põigiti läbi, mis iganes ette juhtus, kui lugemiskunst talle korraga nagu iseenesest oli avanend. Sellestsaadik on ta olnud võibolla väsimatuim lugeja meie kirjanike seas. Kuid ta oli küllalt aktiivne nii mängus kui ka töös. Isalt õpitud puusepatöö oskust kasutas ta agara rõõmuga. Ei olnud mingit liigse introspektiivsuse või arguse tõket tema ja muu maailma vahel. (lk 4)
• Veelgi olulisemaks Tuglase edaspidise elu kujundamises sai ta samaaegne osavõtt revolutsioonilistest ringidest. Õhkkond oli täis poliitilist elektripinevust, mis nakatas eriti õppivat noorsugu. Nooruslikul õhinal, suure energiaga viskus Tuglas konspiratiivtegevusse, pidas mööda maad kõnesid, korraldas koosolekuid. Ühel sellisel sõidul Tallinnas "Volta" vabrikus koosolekut protokollides sattus ta politseihaarangu küüsi ja toimetati Toompää kindlusse. Sääl ta kirjutas riimitud-proosalise, kirgliku "Mere" ja sööbusid temasse need sünged muljed, mis hiljem väljendusid "Vabaduses ja surmas". Paari kuu pärast ta vabanes, kuid olukord oli ähvardav. Iga silmapilk võis tuua uue vangistuse ja raskema karistuse. Ainsaks pääseteeks oli kaduda põranda alla ja lahkuda Eestist — algul Peterburi, siis, pääle üürikest ja arglikku kodusolekut, Helsingi. Soome oli tookord eesti rahvuskultuuriliste tõsitaotluste tõotatud maa. Suits, Aavik, Ridala õppisid Helsingi ülikoolis, rida noori kunstnikke — Tassa, Triik, Mägi — põgenes sinna Peterburist. Eino Leino, Aino Kallas, V. A. Koskenniemi, Volter Kilpi ja teised olid sääl heisand kõrgele individualistlik-artistliku kirjandussuuna värvika lipu. See kõik mõjutas Tuglast. Kuid ta kunstiline eneseleid toimus alles keset Ahvenamaa saarestiku ilusat loodust, kuhu ta 1907. aastal sõitis Helsingist suvitama. Sääl alles puhkes tõeliselt ta stiili- ja maastikumeel. (lk 5)
• Ilu, päälegi võõrapärase, eksootilise varjundiga ilu taotlust leiame Tuglasel juba vara, enne kodupinnalt irdumist. Rännakud andsid sellele taotlusele ilme, värvi ja joone, uued, taidurlikud eeskujud, rikkalikuma, konkreetsema vaatluste ainestiku. Vastne kultuuriline foon, otseselt näkku puhuv intensiivne vaimse õhustiku tuul õhutasid Tuglase kunstilist mõtet. Tema enda haruldaselt distsipliini- ja töövõimelise isiksuse teeneks jääb see, et ta selles ergutuste mitmekesiduses ei mandund diletandiks ega epigooniks, vaid ikka pingsamalt taotles omaenese palge leidmist ja ilmestamist. Sama innukus, mis oli avaldund ta 1905. aasta tegevuses, ilmnes ka energias, millega ta asus teostama uut kunsti — meie kirjanduse vaatekohalt täiesti revolutsioonilist ja ka üldeuroopalike mõõdupuudega mõõdetuna isikupärast. Säärase mineviku ja säärase ümbruse taustal arenes temas suur joon. Ta oli sattund suunda, kus ta enam ei saand leppida väiksuse ega hallusega. See kuulus tema generatsiooni parimiku saatusse. Kuid see, et ta suutis teostada oma saatust, oli tema enese teene.