Mine sisu juurde

Anu Viltrop

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Anu Viltrop (sündinud 15. märtsil 1980) on Eesti museoloog ja aktivist, 2025. aast seisuga MTÜ Eesti Muuseumiühing tegevjuht. Ta on olnud ka MTÜ Slava Ukraini tegevjuht, MTÜ Eesti Pagulasabi tugiteenuste juht ja juhatuse liige.


Artiklid

[muuda]
  • Eriti oluline on muuseumide roll murrangulistel aegadel. Kogumispoliitika, näituste, haridusprogrammide jms tegevuste abil aitavad muuseumid kujundada meie ühist kollektiivset mälu. Pean siin silmas (varjatud või varjamata) ideoloogiatel tuginevat arusaamist minevikust. Minevikku on ümber hinnatud varem ja hinnatakse ka tulevikus, nii nagu ühiskonnas arusaamised ja väärtused muutuvad. Muuseum aitab mõtestada, mis on ajaloos tähtis, mida on vaja mäletada ja mida unustada. Niimoodi aitab muuseum vormida seda, kuidas me ühiskonnas minevikku, olevikku ja tulevikku näeme.
  • Muuseumi tugevus ja võim on muus kui poliitilistes tõmbetuultes laperdamine. Kuigi muuseum ei ole mitte kunagi lõpuni neutraalne, on autonoomne ja strateegiliselt tegutsev muuseum lisatagatiseks demokraatliku ühiskonna kaitsel ja kooshoidmisel. Muuseumide karistamine sisutegevuste- või eelarvekärbetega kellegi poliitilise agenda tõttu kahandab muuseumide võimekust näituste loomisel teha nii hädavajalikku uurimistööd ning muudab võimatuks erinevate kogukondade kokkutoomise ja ühisosa otsimise. Muuseum, mis poliitilise surve kartuses vaikselt kohaneb ning enesetsensuuri kehtestab, kaotab samuti oma usaldusväärsuse ja mõju.


  • Muideks, uuringud viitavad, et sotsiaalne aeg aina kiireneb. Müriaadid kodumasinaid ja äppe, mis on justkui loodud aja kokkuhoiuks ja elu lihtsustamiseks, ei ole leevendust toonud. Vastupidi. Ootuseks on olla üha efektiivsem. Nii topime ühte ajahetke järjest rohkem tegevusi, et aeg raisku ei läheks. Inimloomuse võime keskenduda ja tähelepanu alal hoida on aga piiratud ning ajasurve pigem võimendab väsimust ja kurnatust.
  • WHO kujutab vaimse tervise toetussüsteemi püramiidina, mille alumises otsas on eneseabi ning enesehoid ning püramiidi tipus spetsiifiline psühhiaatriline abi. Püramiid lähtub põhimõttest, et mida paremad on inimese teadmised ja võimalused püramiidi alumistel astmetel vaimse tervise alast toetust ja tuge saada, seda vähem spetsialiseeritud abi tarvis on. Nagu teisteski valdkondades, kehtib ka siin printsiip, et ennetus on kordades odavam kui ravi.
  • Tulihingelise muuseumientusiastina tundub mulle siiski, et käsitleme vaimse tervise alast ennetustööd pahatihti liialt kitsalt ning nutikate ja ligipääsetavate lahenduste väljatöötamisel tekib sein ette. Veendunult ja tõenduspõhiselt väidan, et regulaarne muuseumikülastus panustab toetavatesse enesehoiupraktikatesse. Paraku on vaimse tervise alases avalikus arutelus muuseumi ning laiemalt kultuuri toetava rolli üle arutamist vähe. Ma ootan, et muuseumikülastuse vaimset tervist taastavat mõju väärtustaks ja soodustaks nii riik kui tööandja.
  • Mitmed uuringuid viitavad veenvalt, et muuseumikeskkond on külastaja jaoks taastav (restorative environment), millel on võime julgustada meid argipäeva kiirustamisest välja astuma, tühjendada pea liigsetest mõttekatketest ning suunata meid hetkeks puhkama. Märkimisväärse hulga inimeste jaoks on muuseumikülastus sama jõustav ja taastav kui rabas kondamine või seenelkäik.
  • Psühholoogia tunneb mõistet tähelepanuväsimus. Selline väsimus toob endaga kaasa ärrituvuse, ärevuse, viha, frustratsiooni, vaimse ja füüsilise väsimuse, vähenenud kognitiivse võimekuse ning kasvatab vigade ohtu. Tähelepanuväsimusest aitab taastuda võimalus siduda oma tähelepanu tahtmatult või pingutusteta (vastandina tahtlikule tähelepanu pööramisele ja suunamisele). Pingutusteta tähelepanu on lõõgastav ja stressi vähendav ning taastab seeläbi tähelepanuvõimet.
  • Kiireks taastumiseks olulisi elemente leidub muuseumis kuhjaga. Lisaks argirutiinist väljaastumise võimalusele saab muuseumikülastaja vaimustuda ja olla lummatud ning tunda kogemusest lihtsalt rõõmu. Muuseumi ekspositsioonisaalides on aga piisavalt sisu ja struktuuri, et spetsiifiliseks ajahetkeks teadvust köita.
  • Pidevas infoväsimuses ja stressikülluses on meil kasulik muuseumi tervistavaid omadusi märgata ning inimeste muuseumikülastust igati soosida. Kuigi on ilmselge, et muuseum depressiooni ja ärevushäiret välja ei ravi, aitab muuseum leevendada stressi, taastada kognitiivset võimekust ning ennetada kroonilise stressi ja kurnatuse teket.


  • Viimasel ajal olen märganud sotsiaalmeedias arutelulõimesid, kus imestatakse selle üle, miks muuseumid end ise omade jõududega ära ei majanda. Selline mõttekäik viitab, et arvajal ei ole kuigipalju teadmisi sellest, millised on muuseumi ülesanded.
  • Eesti torkab Euroopas silma riigina, kus leidub kõige rohkem muuseume 100 000 elaniku kohta. Eestis on riigimuuseume, avalik-õigusliku juriidilise isiku muuseume, riigi ja/või omavalitsuse (ühiselt) asutatud sihtasutusi, kohaliku omavalitsuse allasutusi ning suure kamaluga erinevas suuruses eramuuseume. Nende muuseumide rahastusmudelid on väga eriilmelised ja mitmekesised.
  • Rahastuse mitmekesistamiseks taotlevad muuseumid erinevaid projektitoetusi ning teenivad omatulu (piletitulu, haridus- ja publikuprogrammid, üritused, ruumi rent, muuseumipoe müük). Põhjalikku uurimistööd ei jõudnud ühe artikli tarbeks küll teha, kuid kiire pilguheit viitab, et riigi sihtasutuste teenitav omatulu on umbes 10–40 protsenti kogueelarvest.
  • Kärpekäärid mõjutavad muuseumide tegevust väga erinevalt: mõni peab edasi lükkama mõne olulise investeeringu, mõni koondama mõne töökoha. Samuti proovivad muuseumid leida täiendavaid võimalusi omatulu teenimiseks. Kärbete üle nukrutsemine ja pahameele avaldamine ei ole siiski muuseumirahva elukauge jonn ja virisemine, sest muuseumidel on omajagu ülesandeid, mis tavapärasesse äriloogikasse ei mahu.
  • Hinnanguliselt on suisa 96 protsenti museaalidest hoidlates peidus ning üldjuhul tavakülastajale kättesaamatu. Põhjuseks on tihtipeale eksponeerimisruumi nappus.
  • Tänapäeva muuseum lähtub oma kogude täiendamisel kogumispõhimõtetest. Esemeid võetakse kogudesse vastu ainult siis, kui need lähtuvad muuseumi missioonist, eesmärkidest ja tegevusvaldkonnast. Suvaliselt ja lihtsalt igaks juhuks ükski muuseum midagi ei kogu. Lisaks peab iga muuseum enne eseme vastuvõtmist hindama, et suudab vastuvõetavat eset ka asjakohaselt hoida ja säilitada.
Samuti pärsib muuseumide kogumistegevust ruumipuudus hoidlates. Kuivõrd paljudes muuseumides on hoidlaruumid üsna tihedalt täis, saame praegusest kultuurist järeltulevatele põlvedele säilitada vaid väga fragmentaalseid teadmisi ja näiteid.
  • Hinnanguliselt kaks kolmandikku muuseumide kogudest on hoiustatud tingimustes, kus ei ole tagatud nende pikaajaline säilimine. Hoiutingimuste parandamine ehk muuseumide ühishoidlate ehitus on riigi keerulise rahalise olukorra tõttu teadmata ajaks pausil. Ühiste pärandihoidlate ootuses on aga juba 2018. aastast investeeringud hoiutingimuste parandamisse olnud minimaalsed. Seega on ohus Eesti kultuuripärandi kogumine ja säilitamine.
Kultuuripärandit ei saa hoida nii, nagu jumal juhatab. Museaalid vajavad üldjuhul säilitamiseks kontrollitavaid kliimatingimusi, mis sõltuvalt materjalist omajagu erinevad.
Lisaks kontrollitud kliimatingimustele vajab iga muuseum pärandi eest hoolitsemiseks – jälgimiseks, kirjeldamiseks, digiteerimiseks – kogudega tegelevaid oskusteabega inimesi, peavarahoidjaid ja koguhoidjaid. Esemete säilitamise tagamiseks on vaja teha ka restaureerimis- ja konserveerimistöid, mis nõuavad aega, tingimusi ning samuti eriväljaõppega spetsialiste.
  • Siiski on vaid museaalid, nende juurde kuuluvad lood ning neist lähtuv uurimistöö aluseks, millele toetudes saab muuseum luua näitusi ning ehitada üles mitmekesiseid haridus- ja publikuprogramme, mis muuseumikülastajale rõõmu, teadmisi ja mõtlemisainet pakuvad.
  • Kultuuripärandi kogumine ja säilitamine on muuseumi põhiülesandeid, kuigi majanduslikku tulu see muuseumidele ei too. Veel enamgi. Muuseumid täidavad põhiseadusest tulenevat ülesannet hoida ja säilitada meie kultuuri ja kultuuripärandit. Sedasama, mille säilitamist tulevastele põlvedele peab oluliseks suisa 94 protsenti Eesti inimestest.
  • Mõne ajahambast puretud objekti konserveerimine võib olla mitme kuu pikkune meeskonnatöö. Näiteks Lootsi tänavalt leitud koge konserveerimisele sai kaasa elada terve Eesti. Kui muuseum annab mitme teaduri mitmeaastase uurimustöö tulemusena välja monograafia, ei ole selle müümine isegi omahinnaga mõeldav, sest see oleks keskmisele inimesele liialt kallis ja kättesaamatu.
  • Muuseumide rahastuse mitmekesistamisest peame rääkima küll. Üks lihtne viis, mida riik saaks teha otsekohe ja rahalisest kitsikusest sõltumata, on sporditoetuse laiendamine kultuurile. Selle otsuse vastuvõtmine näib olevat lihtlabase poliitilise tahte puudumise taga.


  • Loetud aastad tagasi kohtasin Eestis omajagu inimesi, kes ei olnud kunagi käinud Eesti piirilinnas Narvas. Pärast Narva jõepromenaadi valmimist panin tähele, et linnast on saanud üsna populaarne siseturismi sihtkoht. Käidi ära ning õhinal räägiti, et tegelikult on Narva päris kena linnake.
  • Nii Narvas kui ka mujal Eestis on inimeste väärtushinnangutes olnud ja on senini pahatihti üks suur lõhe. Teise maailmasõja sündmused on ilmekaks lakmuspaberiks.
Näiteks mäletan oma varasemast tööelust, kuidas kaks kolleegi läksid omavahel armutult tülli, sest küsimuseks oli, kas Eesti Vabariigi kodakondsuse eksamiks ettevalmistaval koolitusel on sobilik kanda Georgi linti või ei. Või kui arutasin vene keelt emakeelena kõneleva sõbrannaga, miks Eestis ei tähistata Teise maailmasõja lõppu kui võidupäeva. Suur oli tema imestus, kui ta minu argumente kuulas ning möönis, et võib-olla on minulgi õigus.
Või kui meenutan kunagise koostööpartneri pihtimust, kuidas ta alles hilises teismeliseeas ajaloo-olümpiaadil osaledes mõistis, et tema õpetaja õpetatud ajalooteemalised faktid ei leia Eesti väärtusruumis armu. Sellele järgnes silmiavav teekond, sealhulgas hulgaliselt Eesti ajaloolaste kirjutatud raamatute lugemist mõistmaks, et on olemas ka teistsugune tõde.
Tüviuskumused ja väärtused tulevad meiega kaasa perest, koolist, keskkonnast, need on osa meist ning seetõttu on neid hiljem loovutada, murda, asendada ja avardada keeruline.
  • Meenutame: 6.-8. märtsini 1944. aastal pommitasid nõukogude väed piirilinna Narva praktiliselt maatasa, hukkus tsiviilisikuid, paljud jäid koduta. 6. märtsil 2024 avas Narva muuseum Lossipargis selleteemalise näituse. Sõnumi levitamiseks ja näituse reklaamimiseks postitas Narva muuseum koostöös partneritega Narva elanikele postkastidesse lendlehti, millel on kujutatud 1944. aastal Nõukogude sõjaväe poolt pommitatud ja 2022. aastal Ukrainas Vene vägede puruks pommitatud koole. Juures oli selgitus, et Venemaa on läbi aegade sooritanud sõjakuritegusid.
Sellele järgnes kahe Narva Muuseumi nõukogu liikme, Narva linna esindavate Vadim Orlovi ja Aleksei Mägi terav reageering: muuseumi juhi Maria Smorževskihh-Smirnova kutsuti n-ö vaibale, nõuti sellise tegevuse kohta aru ning vabandamist narvalaste ees.
SA Narva muuseum on Eesti riigi ja Narva linna ühiselt asutatud muuseum. Sihtasutuse nõukogu ülesanne on aidata ellu viia muuseumi ja seeläbi ka Eesti riigi kultuuripoliitikat. Samuti eeldab sihtasutuse juhtimismudel, et muuseum ja muuseumitöötajad on oma sisutegevustes vabad ja autonoomsed.
  • Muuseumid ei ole staatilised, muutumatud ja neutraalsed mineviku hoidjad. Muuseumide ülesanne on muuhulgas tegeleda ühiskonnas tundlike teemade ja aktuaalsete probleemidega. Hea kaasaegne muuseum süstematiseerib, analüüsib, pakub uusi vaatenurki, küsib küsimusi, tõmbab paralleele, otsib lahendusi, liigub olevikust minevikku ja tulevikku, harib, õpetab, kasvatab.
  • Eesti inimeste Teises maailmasõja aegsed kannatused ja keerulised valikud ning meie nüüdsed hinnangud Ukraina sõjale on Eesti riigi identiteediloome osa ja tihedalt seotud meie iseseisev olemise looga. Seetõttu on oluline, et Eesti riigis – ja ka Narvas – neist kõneleda ning saada olla vähemasti mõistetud.
Narvas on keerulised teemad olnud aastaid pigem ettevaatlikult vaiba alla peidetud, et keegi mingil juhul ei ärrituks. Narva muuseumi ümber juhtunu ei ole lihtsalt juhuslik pinnavirvendus, vaid väärtusruumi lõhe. Seetõttu on minu jaoks arusaamatu, et Narva muuseumi nõukogu on otsustanud juhtunu lihtsalt selja taha panna ning planeerib samas koosseisus tööd jätkata.
Ilmselgelt on Narva muuseumil ajaloosündmuste ja tänapäeva mõtestamisel ning Eesti väärtusruumi tutvustamisel ees veel suur tööpõld, kuid ilma selliste diskussioonideta ei saa Narva kunagi päriselt omaks.


  • Võin teile kinnitada, et Eesti vabaühendused on üldjuhul nii pisikesed, et mitte organisatsioon ei tee inimesi, vaid inimesed teevad organisatsiooni. Ehk kui vabaühendust tuleb eest vedama uus meeskond – nagu ka meil Slava Ukrainis –, siis on rohkem kui tõenäoline, et muutub viis, kuidas tööd tehakse.
  • Sõja tingimustes on auto eluea prognoosimine keeruline. Kui meie annetatud guerilla-kiirabi saab töötada kasvõi pool aastat, enne kui vaenlane selle õhku laseb, on juba väga hästi.
  • Eesti annetamismaastikku iseloomustab emotsionaalsus: akuutne kriis ja südamesse minev lugu kõnetab meid. Võõras pole umbusk annetusi koguvate organisatsioonide vastu ning arvamus, et kilekotitäis otse abivajajatele üle antud kasutatud riideid võiks olla tõhusam abi kui (püsi)annetus abile spetsialiseerunud heategevusorganisatsioonile.
  • Kurb tõdemus on, et oleme ühiskonnana justkui sõjaga Ukrainas harjunud. Erakorralise tegevusvaldkonna tõttu on sõjaväe toetamine midagi sellist, milleks pole võimalik leida projektitoetusi. Seega sõltuvad Ukraina sõjaväe abistajad ainult ja ainult annetustest.
  • Ukraina sõjavägi on nii suur ja rinne nii pikk, et sinna sinna kulub ära nii Ukraina enda, rahvusvahelise üldsuse kui ka kodanikualgatuste abi. Ja abi on alati vaja rohkem, kui kõik nimetatud kokku suudavad seda pakkuda.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Anu_Viltrop&oldid=131925"