Attila József

Attila József (11. aprill 1905, Budapest, Ungari - 3. detsember 1937, Balatonszárszó, Ungari) oli Ungari luuletaja.

"Raudtee ääres"

Tsitaadid väljandest: Attila József, "Raudtee ääres", tlk Ellen Niit, 2006.

Mu Jumal, sa oled minule armas.
Sind aitama olen igati varmas!
Kui oleksid lehepoiss visa sa,
siis aitaksin mina sul kisada.

Kui oleksid põldnik, mu Jumal, siis taas
sinu töös oleks minulgi jalad maas.
Su loomakarju ei laseks ma koost
ning ohjaksin iga su toredat hoost.

Peos hoiaksin sahakured ja
seal, kus on see su sooldund muremaa,
sinu eeskujul minagi omajao
sügavama ehk võtaksin künnivao.

• "Minu Jumal", lk 11

Mu väike ema vara suri.
Surm pesunaisi aegsalt huikab.
Samm elutaagast nõtkub. Kuri
triikrauaving neil oimus tuikab.

Mäestikuks pesumäed on neile
Ja pilveks, mis ehk paitaks hinge,
on aur, mis pärgab katlaleile.
Mäeravi pakub pööning vinge.

• "Ema", lk 13

Vaene kardab rikast, rikas vaest.
Leidlik hirm meid juhib, mitte petlik lootus.
Ükski hirm ei ole võetud laest.
Väsitavaim muust on tühi lootus.

• "Kodumaa 6", lk 21

Madjar ikka madjariks jääb. Tea,
Ungari, su poeg ma olen üha.
Kodumaa, mind oma lapseks pea.
Sünnimaa, su pind on mulle püha.

Tammu, karu, oma tammumist
keti otsas, kui sul nii on vaja!
Mina - selge on teil ammu vist -
teps ei tammu. Olen luuletaja.

Mul on madjarite meelelaad.
Prokurör, teed asjatumat kära,
kui sa kisud mult mu sulge ära!

Kaitse parem inimsust, kui saad,
et ei saaks meist Saksa asumaad,
et mu lauludest ei kustuks sära.

• "Kodumaa 7", lk 23

Olen luuletaja - mul ükstakõik,
kuidas luulel maailmas läheks.
Narr oleks mu meelest vaid niipidi-tõik,
kui ma hakkaksin Öise Jõe Täheks!

Aeg kaob, iga järgmine minut on uus.
Mina muinasloo rinda ei ime.
Minul pihus on tõelise maailma kruus,
taeva õllevaht peal nagu ime.
...
Seal, kus taboriks koondunud lurjused
löövad segi mu värsside korda,
aiman rünnaktankide kurjuses
siiski mingit rämedat korda.

Inimlaps pole suur küll hoopiski veel,
kuid ta suurusest saanud on aimu.
Sestap üha vajab ta saatjateks teel
oma vanemaid - lembust ja vaimu.

• "Ars Poetica", lk 29-30

Mis imelik mateeria ma olen siis,
kui sinu pilk mind voolib nagu vaha?
Sa imeolend, sina virge briis!
Su hinge valgus murrab tõkked maha
ja juhib mind - nii valgusel on viis -
su keha kuppelmaismaa saladuste taha.

Mind puudutab su vere tõtlik kohin,
Ta keeva virdamist peaaegu näha tohin.
See on kui roosipõõsastlku vabin tuultes,
ja üsa viljakus ja hõõgus huultes.
Ja magu -
selle erka pinda põimuvad niitpeened sooned.
Kui niplisnäputöö on kogu ihuhoone.

Su mahlarakud, täpselt nagu tarvis,
sus moodustavad salalinnuparvl.
ja kopsuhõlmikpuu su rinnas lehtib
ning ainejäävusseadus lihtsalt kehtib.
Ürgaine kulgeb sooltetunneleis.
Ka aheraine - nagu kõigis meis -
saab uue elu neeru-käärituses.
Kõik päädib isemoodi väärikuses.

Tähtkujud värelevad sinu kehas.
Järv rändab. Mägi nihkub. Töötab tehas.
Ja sebib väsimatult miljon looma -
kõik putukad ja molluskid -
et vaevalt hoomad -
ja julmus, headus, kõrvu, läbisegi...
Ning igavik, see teadvusetu nähe
ja kõige lähe.
Päev paistab, inimesed kehklevad.
Kuu kumab, virmalised vehklevad.

• "Ood 4", lk 41-42

Kae, leidsingi lõpuks oma maa,
kus veatult mu nimi pannakse kirja mu haual,
kui mind kord maetakse ja hauda aetakse,
Ei sinna pruugigi aega minna nii kaua.

See maa võtab lahkesti vastu mind
nagu hoiukarp kehtetu sõdade-eelse raha,
selle raudse odava kuuendikfilleri,
mida keegi enam ei taha.

Raudsõrmustki sellest tühjast ei saa,
kuhu vermida sõnad - au, õiglus, uus maa.
(Eks kullased sõrmevõrud
on teadagi kallimad ka.)

• "Kae, leidsingi lõpuks...", lk 47

Doonaud kui ema, kes on omas mõttes,
ei häirind lainemaimukeste läll,
kui nood, kord täitudes, kord hoogu võttes
ta rüpes hüplesid. Seal neil ju häll!
Ka minu poole naeratasid nad,
voos vaaruv hauaplaadimüriaad.

• "Doonau ääres I", lk 50

Ma olen maailm, see, mis on ja oli,
väehulgad, vallutamas teine teist,
maa kaitsjate ja hõivajate voli -
aeg näitab, kelle jõud käib üle muist.
Arpad ja Zalan, Werbóczi ja Dózsa -
türk, tatarlane ja slovakk, rumeen.
Mu põues elavad kõik üheskoos nad!
Mil moel neist nüüdse ungarlase teen?

Ma tahan töötada! On võit ju seegi,
kui olnust tõtt teab iga lapski meist.
Eks Doonau võrdpilt asjad selgeks teegi:
Suur voog, kus iga laine embab teist.
Kes ühisaateid meenutada suudab,
saab sillutiseks raskel rahuteel.
Kild üksmeelt olnu talutavaks muudab.
See olgugi me töö! Mis seal siis veel?

• "Doonau ääres III", lk 53