August Mälk

August Mälk (4. oktoober 1900, Lümanda v. Saaremaal – 19. detsember 1987, Stockholm) oli eesti kirjanik. Tema tuntumate teoste seas on rannatriloogia "Õitsev meri" (1935), "Taeva palge all" (1937) ja "Hea sadam" (1942).

"Õitsev meri"

August Mälk, "Õitsev meri",1983.

• Merel mere asi, sadamas naised, nii on see kord ning seadus. Seepärast – kui tahad selle Suureõue kiitsakaga rahmeldada – vea teist kindlalt maad mööda. Mis sa tühja-paljaga merd narrid. (lk 34)
• Tal oli oma mõte ja tal olid omad ohkamised, kuid oli olnud ikka nii, et need pääsesid üle huulte kõige viimaks, sest emade soovid tulevad siis, kui teiste omad on lõppenud. Seda aga juhtub tavaliselt väga harva. (lk 68)
• Ega ma sünni sul ikka maailma mööda kaelas kanda. Mis mees tühja rada taob oma jutuga,» seletas isa tõsitsi. «Mõtle oma elamist... Mis rõõmu see mulle teeb, kui sa siin vaatad aga mulle otsa ja muretsed. See närib elamise läbi, kui teine peab sinu pärast muretsema. Kas sina tahaksid seda? Vaat, ei taha!.. Ja mina olen just sinu moodi mees, kuigi ehk pisut laisema käega ja lobisevama suuga... Ning et sina oma mõtlemisi minu peale raiskad, see pole sust mehe tegu... Mine ära ja ela. Ning tule vahel mind vaatama. Kui on, keedame õlut! Kui pole majas, millest siis – surm ei võta ka sealt, kus pole! Siis ajame muidu juttu. Sedasi, Hannes-poeg! Ja nüüd on minu poolt see asi selge. Ning selgeks pead selle tegema sinagi.» (lk 139)
• Ja elada sai siin – seda ta pidi tunnistama, ja elu näis muutuvat üha jõukamakski ja lahedamaks. Kuid see oli söögiajal. Ja toas istudes. Ja tagakambris mõnuldes. Või tööd tehes. Kuid tühjal tunnil tühjalt istudes hakkas ikka selgemini tundma, kui tühjalt ta õieti istus, ja nagu kasvaks see tühjus ta sees – külm, surnud tühjus, mis tundub levivat nagu nahakoi – süües endale teed ikka laiemale ja sügavamale. (lk 155)
• Hannes tundis, kuis rinnakorv muutus kitsaks. Kuis südamel ega verel polnud enam õiget paika ja kuis süda lõi vastu luid nagu lind vastu puurivarbu. (lk 185)
• Ning väravasse minnes mõtles, et ei ole tema südame jaoks enam rõõmu ega elu jaoks häid rööpaid. On kord tehtud ülekohtuselt ning viltu ja nüüd on elupuu kasvanud käest juba nii kõveraks, et pole õiget lusti enam ei küllusest ega puudusest, sest süda pole enam millegagi rahul! (lk 208)