Camilla Läckberg
Camilla Läckberg (sündinud 30. augustil 1974 Fjällbackas, Rootsis) on Rootsi kirjanik.
"Kuldne puur"
[muuda]Tsitaadid väljaandest: Camilla Läckberg, "Kuldne puur", tlk Aive Lauriste, 2019.
- "Ei, selge see, et ohtu ta teid ei pane," ütles Alice ja mälus sensuaalselt salatilehte. Kuid kuna ta oli kusagilt terviseajakirjast lugenud, et iga suutäit tuleb mäluda vähemalt kolmkümmend korda, sai seksikusest peagi lehma kombel mäletsemine. (lk 33)
- Ühtäkki tundsin, et pean olema Jacki lähedal, tundma tema jõudu ja teadma, et ta kaitseb mind. Minu armid olid tema käes kindlas kohas. Ta ei teadnud nende olemasolust, kuid sel polnud tähtsust. Tema lähedus mõjus ikkagi lohutavalt. Nagu oleks tema armid minu omadega klappinud.
- Korraga mõistsin neljakümnendate beebibuumereid. Sain aru, miks mehed ja naised kriisiaegadel lohutust vajavad ning loomalikkusest, elementaarsusest ja lihtsusest tuge leiavad. Mõistsin kindlust, mida pakub liigí säilimiseks hädavajalik sugutung. (lk 116)
- Raha sadas nagu vihma.
- Aastaga olime miljonärid.
- Ei mina ega Jack näinud enam minu õpingute jätkamisel mõtet. Olime juba oma eesmärgi saavutanud. Koos. Miks peaksin ma ülikoolieksamitega jändama, kui meil juba niigi hästi läks?
- Õpitakse, et edu saavutada, kuid me olime juba edukad. Tulevik oli nii helge, et selle vaatamiseks läks vaja päikeseprille. (lk 130)
- Katastroof tuli aina lähemale. Loomulikult oleks ta pidanud nägema märke. Silmad lahti tegema. Öeldakse, et miski ei pimesta nii nagu armastus, kuid Faye teadis, et miski ei pimesta inimesi nii nagu unistus armastusest.
- Faye seisis ja vaatas neid.
- Kuì mitu korda saavad nad elus petta? Millal hävitatakse nende unistused? Nende ees lookles julmade kogemuste pärlikee. Puuduses elamine, välimuse põhjal kohtumõistmine, sobitumisvajadus, meeldimisvajadus - need ühendasid igas vanuses naisi kõigil aegadel ja kõigis maades.
- Faye mõistis, et seal väljas on armee, mis vaid ootab võimalust rünnakule asuda. Enamik naisi - ükskõik, kui rikkad ja edukad nad ka ei oleks - on kunagi mehelt petta saanud. Igaühel on truudusetu eksmehe, valetaja, petise kogemus, igaühel on keegi, kes on ta südame purustanud ja sellest üle kõndinud. Meesülemus, kes on edutanud kehvema kvalifikatsiooni ja pädevusega meeskolleegi. Märkused, higised käed firma jõulupeol. Kõik naised on sõjaveteranid. Mingil moel.
- Ja ometi hoiavad nad keelt hammaste taga. Suruvad hambad kokku. On suuremeelsed. Näitavad üles mõistmist. Andestavad. Lohutavad lapsi, kui mees ei ilmu välja, nagu oli lubanud. Vabandavad neid välja, kui nad teevad halvustavaid märkusi. Jātkavad mehe vanemate kutsumist laste sünnipäevapeole, kuigi nood on lahutuses mehe poolt ja kiitlevad rõõmsalt, kui tore on mehe uus naine. Naised on juba kord sellised. Nad pööravad viha sissepoole. Enda vastu. Nad ei aja nina püsti ega nõua oma õigusi. Head naised ei nori tüli. Head naised ei tõsta häält. Seda õpetatakse naistele maast madalast. Naised lepivad kõigega, siluvad suhteid, kannavad vastutust, neelavad uhkuse alla ja püüavad olla madalamad kui muru.
- Faye polnud maailma ajaloos esimene petetud naine, keda koheldi kui idiooti ja kes vahetati noorema vastu välja. Kuid nüüd on sel lõpp, mõtles Faye. Koos oleme tugevad, ja rohkem me vaikida ei kavatse. (lk 160)
- Seal väljas olì suur vajadus õigluse, kaotatud uhkuse tagasivõitmise, tasa tegemise, arvete õiendamise, kättemaksu järele. Selles ihas oli midagi primitiivset. Juba Vanas Testamendis räägitì kättemaksust. Silm silma, hammas hamba vastu, õigusemõistmine. Teda ei ajendanud enam vaid ta oma viha, vaid ka tuhandete ja tuhandete naiste hääled. Ta oli äratanud midagi, mis oli liiga kauaks pinna alla küdema jäänud.
- Nende viha olì tema viha. Tema viha oli nende viha. (lk 207)