Carol Drinkwater

Carol Drinkwater (sündinud 22. aprillil 1948 Londonis) on Briti näitleja ja kirjanik.

"Oliiviteekond"

Tsitaadid väljaandest: Carol Drinkwater, "Oliiviteekond", tlk Karin Riba, 2008.

Kui Tony Blair teatas George W. Bushi kõrval seistes oma kavatsusest viia Briti väed Iraaki, lendasin Londonisse ja osalesin protestimarsil. Mäletan seda laupäevast pärastlõunat selgesti. Trügisin koos oma sõpradega kolonni etteotsa, nii et jõudsime varakult lõpp-punkti Hyde Parkis. Tegu tehtud, sõitsid mu semud koju, mina aga läksin tuldud teed tagasi, jalutasin protestijate ridadele vastu, ja põikasin Picadillyl Briti Akadeemiasse näitust vaatama. Kui ma paar tundi hiljem jälle pärastlõunasesse päikesepaistesse astusin, rühkis ülesköetud meeleolus protsessioon ikka veel pargi suunas. Hulk oli muljetavaldav. Olin optimistlik, kuid järgmisel päeval avaldasid pühapäevased ajalehed osavõtjate arvu, mis jäi tegelikkusele tugevalt alla, kärpides nii brittide silmis vastuseisu, mis oli olnud kõlav, kuigi rahumeelne. Olin jahmunud. Nimetamisväärne osa linna akendest oli üle kleebitud sõjavastaste plakatitega, kuid protesti ei võetud kuulda. Tüli massihävitusrelvade pärast jäi peale. Iraagile oli sõda kuulutatud. Ülejäänu on kirjas ajalooraamatutes. (lk 14)
Ja siis, nagu välk selgest taevast, sain kirja võhivõõralt inimeselt Austraaliast. Selle saatja oli lugenud minu kirest oliivide vastu ja saatnud mulle foto, mis kujutas teda seismas õõnsa oliivipuu sees Liibanonis. Mis sellejuures tõeliselt mu tähelepanu köitis, oli see, et ta väitis selle puu olevat kuus tuhat aastat vana. Kui mul poleks olnud mingeid kohustusi, oleksin hüpanud selsamal hommikul Beiruti lennukile. Selle asemel tirisin välja oma kastid, tuhlasin läbi kogu paberimajanduse ja mõtlesin tarmukalt oma marsruudi veel kord läbi. Otsisin igalt poolt, et leida selle Liibanoni vanakese asukohta, kuid tagajärjetult. Kui selline eksemplar tõepoolest olemas oleks, siis lükkaks see oliivikasvatuse ajaloo palju kaugemasse minevikku, kui ma arvanud olin. Otsustasin asuda selle otsingutele, ja kui ma ta leian, siis kavatsen jätkata juhtlõngade kogumist ja säilinud puude ülesmärkimist ümber kogu Vahemere. (lk 15)
"Kuni aastani 600 eKr polnud siin suurt muud kui hea asukohaga abajas, sügav sopp, tagaseinaks kaitsvad mäed. Siinne ajalugu sai alguse siis, kui kreeka meremehed Phokaiast, Väike-Aasiast Egeuse mere rannikult, tänapäeva Türgist, randusid siin, rajasid asunduse ja ristisid selle Massaliaks."

Vaid mõne sammu kaugusel kohast, kus me Micheliga istusime, asus ürgne Lacydoni abajas. Just siia purjetasid pärast pikka ja ohtlikku reisi sisse need Vahemere idakaldalt tulnud esmaavastajad, soolastest tuultest parkunud ristiusu-eelsed kreeklased. Nad leidsid eest hästi varjatud suudmelahe mägede ja mere vahel, ideaalse koha laevade sildumiseks ja sadama kõrvale koloonia asutamiseks.

"Nende puust galeeridega pidi selle mere ületamine idast läände olema paras navigatsiooni vägitegu. Mis sa arvad, kas nad sattusid siia rannikule juhuslikult või olid nad sellest midagi kuulnud?"

Raputasin pead. Mul polnud aimugi. "Aga on vägagi tõenäoline, et nende aluste pardal olid oliivivõsud. Need Phokaia meresõitjad tegid selle kalda tuttavaks oliivipuudega. Siin, Marseille's, paar sammu meie istumispaigast, algas Prantsusmaa oliivilugu." (lk 16-17)

Turust üle peatänava, La Canebiere'i, sattusime lagunenud kortermajade kvartalitele. Ashelems on nende prantsuskeelne hüüdnimi, HLM-id ehk habitations à loyer modéré: riigi poolt doteeritud kõrghooned, asustatud põhiliselt araabia perekondade ja mustade aafriklastega, prantsuse ühiskonna kõige vaesemate kihtidega. Sealt, kus meie seisime, olid domineerivaks vaateks viletsad rõdud pesu ja satelliiditaldrikutega. Õhtune õhk kandis meieni erutatud naiste nuttu ja ärritatud beebide röökimist. Kõik kohad olid täis mustlasi, araablasi ja põskhabeme ning vuntsidega tänavamuusikuid kitarridega, ainult mõned üksikud valged näod linna südames. Vaade sadama poole oli tänu turismihooajale euroopalikum, ja kallim. Politsei kohalolu selles linnas oli lausa ärevust tekitav. Nende autod kihutasid ümber nurkade, nagu juhiksid neid kaskadöörid märulifilmist. Sama muljetavaldavad olid nende jalgsi neljakaupa liikuvad patrullid. (lk 18)
"Siin linnas ei ole enam narkootikume," kinnitas kelner viieliikmelisele keskealiste ameeriklannade seltskonnale kõrvallauas. "Chères mesdames, õnneks ei ole elu siin nagu filmis The French Connection."

Marseille linnavalitsus püüdis innukalt edendada oma heasoovlikku Marcel Pagnoli imidžit ning jätta selja taha kõik amoraalne ja uimastiäri, kuid olles jälginud pärastlõunal turul käivat kaubavahetust, olime Micheliga ühte meelt, et vaatamata politsei väga aktiivsele kohalolule on sadamalinna närune all-ilm elujõuline ja löögivalmis, nagu see on ilmselt olnud juba kaks ja pool tuhat aastat. (lk 20)

"Kas vastab tõele, et bouillabasse on algselt pärit Väike-Aasiast ja siin on see toit niisama vana kui Marseille ise?” pärisin.

Ta raputas pead, eitades palavalt niisugust arusaama. "Kreeklased asutasid selle linna, jah, aga meie, provanslased, leiutasime kalasupi. "Boui-abaisso" on provanssaali sõna. Keev pott on kohalikus dialektis "boui". Keevast vedelikust sai see alguse. Kasvas välja sellel rannikul töötavast kalurite kogukonnast. Vähetuntud kalad anti perekondadele, nagu ka ülejäägid ja müümata jäänud saak. See kõik viidi koju ja keedeti kokku suures raudkatlas. See oli töömehe supp, aga kataloonlased olid need, kes lisasid safrani, mis annab sellele isemoodi värvi ja lõhna. See toit, nagu Marseille linn isegi, on üks suur sulatuskatel. Mélange. Kõik rassid on kohal." (lk 22)

Turistid nõudsid meie kelneri tähelepanu. Ta lobises nendega mõned minutid ja pöördus siis tagasi, et kostitada meid looga sellest, kuidas kogu sadam lõikas tohutut kasu kohaliku kindlustuskompanii tüssamisest. Väike kalatraaler lõhkus öiselt püügilt naastes rannaäärsete võrkude nöörid ja vedas niimoodi ettekavatsematult kõigi öised saagid sadamasse. Ärkav sadam leidis järgmisel hommikul laevade vahel ujuvad suured kalaparved. Kõik väitsid end kahjusid kannatavat: kalurid, laevaomanikud, restoranid kauba puudumise tõttu, isegi seesama traaler. Igaüks oli valmis teistele tunnistajaks olema ja kindlustusfirma oli sunnitud maksma. "Sadamarahvas võtab seda lugu tõelise triumfina."

Nuputasin, millistelt rahvastelt provanslased küll sellised kavalad, riukalikud, karikatuursed iseloomujooned on pärinud. (lk 22)

Paar paati oli müügiks. Hind paistis olevat 2000 eurot tükk, mis tundus meile rabavalt vähe vahendi eest, mis on juba tuhandeid aastaid andnud inimesele tööd ja leiba. (lk 22)
"Ma ei saa aru, miks sa ei või oodata, kuni sõda Iraagis läbi saab."

"Kuidas sa ei taipa, et just tänu sõjale peangi ma minema praegu. Kui rahvad, kes elasid ümber selle suure lombi, tõstsid pilgu oma peenramaast kaugemale, et ronida paatidesse, sõita üle vee, otsida sadamaid ja kaubateid, siis hakkasid nad kuduma Vahemere mustrit. Meie Vahemere. Meie mere. Ja tundub, et kus iganes nad randusid, jätsid nad visiitkaardiks oliivipuu rahuoksa. Kuigi mitte keegi ei tea, kust see müstiline puu algselt välja ilmus, ega seda, kes olid need visionäärid, kellel tekkis hiilgav idee see taim kodustada ja selle viljadest meie toidulaua nurgakivi teha. Meil on oliiviistandus. Ma kibelen teada saama selle puude saladust. Enne kui fanaatikud oma sõjad meie merre laiali laotavad, enne kui nad kõik hävitavad, pean ma teada saama, mis seal on." (lk 23)

Tuju paranenud, juhtis Maryam mu tähelepanu imposantsele Jumalaema kujule, Liibanoni Neitsile, kes kõrgub kaugel kaljuserval Harissa linnas ja vaatab sealt leebelt alla pealinna ja ranniku peale. See üleelusuurune tikksirge Maarja oli esimene paljudest ekstravagantsetest pühapiltidest ja palvekohtadest, millega ma sellel maal kohtusin; jõu avaldused võitluses religioosse ülemvõimu pärast, sest, nagu ma oma reisi jooksul teada sain, elavad siin koos seitseteist erinevat usutunnistust. (lk 25)
Vahtisin kergendust tundes seedreid ja mände — kas me olime oliivide jaoks liiga kõrgel? — enne, kui laskusin teisele korrusele, kus maja naispere oli ametis keerukate kulinaarsete ettevalmistustega. Harva olin ma näinud kööki, kus oleks nii tohutul hulgal suud vett jooksma panevat kraami. Minu sõbranna ämm Elizabeth, lahke pilguga ja energiast pakatav naine, konserveeris kõikvõimalikke asju, abiks pikk ja tugev teenijanna Leyla, kes elas korrus allpool ja oli autojuht Hani abikaasa.

Maryam asus neile appi ja hakkas vastvalminud moose, želeesid, marinaade, vekitud puuvilju ja igasugu tundmatuid segusid purkidesse villima, mina jäin tahaplaanile ja vaatasin pealt. See oli mouneh, nende komme kogu hooaja saak järgnevateks kuudeks tallele panna. Nii ei olnud peredel kunagi puudust omakasvatatud viljadest. Kiirtoidumentaliteeti siin polnud. Kõik, mis aias kasvas — pähklid, seemned, puuviljad, lehed — kõlbas mingi söögi sisse.

"Nendes köögiviljades on olemas kõik toitained, mida ainult soovida oskate," informeeris mind Maryami äi Emile, meie peremees, kelle armastatud aiast see kõik pärines. "Tulge vaadake ise," kutsus ta uhkelt. "Toidu varumine oli kodusõja aastatel elulise tähtsusega, ja veel pärastki." (lk 26)

Lõunasöögi juurde kuulusid suured tükid manaeesh'i, sooja vänge lõhnaga leiba, mis nägi välja nagu paks lotendav pajakinnas.

"Kas sa tead, millist ürti manaeesh täis on topitud?" uuris Maryam.

Lõhn oli mulle tuttav, aga ma ei suutnud seda otsekohe tuvastada.

"Zaatar."

Sellest ei saanud ma põrmugi targemaks, kuni Maryam kinnitas, et peaksin seda tundma tüümiani nime all. (lk 27)

"Hizbullah, radikaalne organisatsioon, mida rahastavad Iraan ja Süüria, istub lõunas ja mängib piirivalvet ning eitab Iisraeli õigust olemasolule, samas kui Iisrael ootab just seda, et Hizbullah astuks üle piiri, et neil oleks põhjust siia relvade tärinal tagasi tulla ja lüüa meid oma sõjalise võimsusega. Meie maa on nende malelaud," ohkas Paul. (lk 29)
Minu selja tagant hakkas lõppevasse päeva imbuma õunatubaka lõhna. Pöördusin tagasi perekonna poole, kes lobisesid araabia keeles ja lagistasid kõvasti naerda. Piip oli süüdatud ja Paul tõmbas seda. Vesi mulises ja korises seal sees nagu kaheksakümneaastase haiged kopsud. Elizabeth kõigutas end edasi-tagasi allegro tempos.Ta pidi ilma sigaretita läbi ajama ja kiigutas piipu, siis imes seda ahnelt, enne kui Maryamile edasi andis. Emile, kellel oli probleeme südamega, oli sellest rituaalist välja jäetud, nagu minagi. Ma ei suitseta ja ma oleksin nagunii ära öelnud, aga mind hämmastas, et mind muidu nii külalislahkes selskonnas polnud isegi proovima kutsutud. Kas mullitava piibu jagamisel olid mingid kombed, mida ma polnud veel omandanud? Selle asemel hingasin sisse puhast õhku, mis oli siin jahedam kui rannikul ja lõhnastatud gariigi aroomidega: salvei ja tüümian ehk zaatar. (lk 29-30)
"Mida te nendest vanadest puudest tahate?"

"Nende lugu teada saada. Avastada oliivikasvatuse vanimad jäljed, uurida välja, kust see kultuur alguse sai, end sellega siduda," pomisesin.

"Milleks?"

Milleks? Olin oma abielu keeruliste aastate jooksul veetnud nii palju aega üksinda istandust harides, selle olemasolu eest võideldes, et tundsin iseendas vajadust teele asuda. Ma ei lasknud kodust jalga. Vastupidi. Uskusin, et see reis süvendab mu arusaamist oliivikasvatusest, loodusest, Vahemerest. Olin kindel, et kui mul õnnestuks leida oliivipuu vanimad eelkäijad või põhjused, mis on loonud harda aukartuse selle puu vastu, annaks see mulle midagi juurde. Mul polnud aimugi, mida. (lk 31-32)

Kui ma järgmisel päeval hommikusöögile jõudsin, istusid lauas ainult mehed. Paul kugistas ahnelt manaeesh'i, mida Emile oli Beit-Shabebist pagari juurest toomas käinud. Emile tõusis alati vara, ta ei saanud magada. Tema poeg rebis lameda leiva küljest kolmnurkseid tükke ja keeras need kellukujuliseks kokku. Siis kallas neile kulbiga portsu kaupa oliiviõli, mille peale käis labneh, hapukas juust, ja jätkas häbenematult õgimist. Valge juust kleepus ta huultele. Ta elavate ja kelmikate ilmetega nägu oli nagu täiskuu ja ta muutus kenasti poisilikuks, kui tema tubakast närtsinud ema ta ümber riides ja tema isu üle rõõmustas, poja suureneva vööümbermõõdu pärast muret tundmata. Elizabeth lükkas minu poole taldriku värskeltküpsetatud leibade kuhjaga. Selle kõrval olid puuviljad ja õlinõu. Võtsin peotäie oliive ja kirsse. (lk 33)
Tegelikult, kui olime juba parkinud, avastasime otse nende Metuusalate alt ka selle salu pikaealisust kinnitava sildi. Haarasin kaamera ja me liikusime järsust nõlvast üles kiviterrassile, kus vohas pool tosinat 4000 aastat eKr istutatud oliivipuud. Vaikivad meistrid läbi aegade. Neist tagapool oli tosinate kaupa nooremaid eksemplare, arvatavalt saja-aastasi. Juuniorid. Koondasin oma tähelepanu taas iidsetele gigantidele, millele austuse avaldamiseks olingi üle Vahemere tulnud.

Olin nad leidnud, või olid nemad leidnud minu, need meie istanduse sõbrakeste esivanemad. Pool tosinat kuus tuhat aastat tagasi kasvama pandud oliivipuud. Selle väärtust, mille tunnistajaks ma olin, on võimatu hinnata.

Eelajaloolisel ajal, pärast viimast suurt jääaega, kui Vahemeri ja ümberkaudsed kaldad jälle üles soojenesid, kui metsad taas kasvama hakkasid ja maad hõivasid, oli olemas metsik oliivipuu, Olea sylvestris oli üks varasemaid puid, mis ajas juuri Vahemere kuumadel ja tol ajal vesisematel rannikumadalikel. Need sellid minu kõrval olid kõigest kaheksa tuhat aastat viimasest jääajast nooremad, mis oli märkimisväärne, aga veelgi märkimisväärsem oli fakt, et tegu polnud metsikute puudega, vaid Olea europae perekonnaga, kasvatatud oliivipuudega. Keegi oli need kuue tuhande aastased lummavad iludused istutanud ja keegi oli neid harinud. (lk 34)

Vaatasin neid pikalt ja põhjalikult. Nad kasvasid reas ühel joonel. Kõik nad koosnesid viiest kuni kaheksast tüvest, mis hargnesid igas suunas laiali algsest, nüüdseks õõnsast jändrikust, ja kõik nad ajasid hõbejaid ning sulgõrnu noori võrseid. Nende harude siruulatus muutis meid kääbusteks, ja põimunud, auklikud, kärjetaolised, bengaali viigipuud meenutavad juured andsid kõrgust veelgi juurde. Nendes puudes oli midagi pool-inimlikku. Aukartustäratavad eelajaloolised olendid vihtusid kikivarvukil meeletut tantsu, punnides vastu maa külgetõmbejõule või üritades end pinnasest lahti rebida. Selles oli ilmselget energiat ja elujõudu.

Hakkasin nende ulatust sammudega mõõtma, käisin õõnsatest keskmistest tüvedest sisse-välja. Silitasin pihkudega nende krobelist koort, surusin end tühjade püstiste kestade vastu, piilusin sisse sajandite poolt uuristatud õõntesse. Ronisin üle meetrite kaupa kerkinud kaardus juurte. Kummardusin rippuvate okste all, libistasin käega mööda kivikõvu vilju kandvaid noori hõbedasi võsusid, ihates neilt elavatelt monumentidelt lugu välja meelitada. (lk 34-35)

Vaatasin õõnsa tüve seest alla maailma peale ja püüdsin ette kujutada selle puu algust, tema noorukiiga, tema esimest punastamist. Kelle paljas või kängitsetud jalg oli selle juures, kes surus võrse kindlalt kivisesse pinnasesse, hoidis seda püsti, valvas selle asupaika siin mäenõlval, iial aimamata, et see silmapaistmatu, kuid üllas tegu võib osutuda oma aja asitõendiks kuus tuhat aastat hiljem. Mis soost oli istutaja? Oli ta selle taime omanik või töötas kellegi teise heaks? Kas nad istutasid kogu selle salu? Kas nad laulsid juuri mulda langetades? Oli see tööarmastuse, kultuse akt või need kõik kokku? Nagu läbi tagurpidi pööratud teleskoobi objektiivi vaatasin tagasiulatuvasse aega, mõõtmatusse ja käsitamatusse.

Kui see puu maasse torgati, - muld pidi siis olema viljakam, vähem kahjustatud - elasid tsivilisatsioonid alles uduses muinasajas: see oli terve igavik enne tähestiku leiutamist, enne kui õpiti kirjutama. Kuue tuhande aasta eest ei kraapinud ükski peale pimeduse saabumist selle puu all embav noorpaar oma nimesid tema õrna tüvesse, et jäädvustada oma esimest suudlust, kristalliseerida oma kirehetke. Nad võisid küll armastada, aga neil polnud võimalik kirjutada. Mis siis, küsisin endamisi, kui see hiiglaslik ellujäänu oskaks vesta oma lugu. Kuuskümmend sajandit, millele on ta küll selle päratu aja jooksul tunnistajaks olnud?

Suuremale osale Vahemere ajaloost, oli vastus. (lk 35-36)

On see mõeldav, et päris esimesed kultiveeritud oliivid tulid Anatoolia keskosast ja need hiiglased minu ümber saabusid noorukieas siia kas karavanidega või üle mere? Või sain ma väita, et hoopis siinsed maaharijad, kelle kohta ajalugu vaikib, võtsid kaasa pistoksad ja sõitsid üle vee, et õpetada teisi oliive kasvatama?

Minoslased, foiniiklased, Çatalhöyük, anatoollased, nende oliivisalude istutajad, kõik on kadunud, aga need hallid puud elavad edasi, oma saladusi hoides ja ikka veel vilja kandes. Oliivipuu on nii ürgne, et keegi ei tea, kes tuli esimesena mõttele konserveerida tema vilju või purustada viljaliha, et eraldada õli, aga keegi seda ometi tegi. Kiviaja inimene - see ta pidi olema! - võttis kibeda söömiskõlbmatu luuvilja, suitsutas seda ja avastas, et see on söödav. Ta jahvatas selle viljaliha ja välja voolas oliiviõli: vedel kuld, oivalise maitsega, rikkalike raviomadustega, ilutoode ja põletusaine. Inimene oli õppinud tuld valitsema. Siis avastas ta, et suudab valmistada õli, millega tuld süüdata. Ta oli võimeline käsutama pimedust.

Kes korjas esimesena vilja ja tegi peeneks, et too hinnaline vedelik välja lasta? Millal?

Kas see võeti eelajaloolisel ajal metsiku puu otsast? (lk 38)

Olin plaaninud Beirutile pühendada kolm päeva. Oma kuldajastul, enne kodusõda, oli see linn kuulus kui "Vahemere Pariis", ja järgmisel päeval ma jalutasin seal. Jalutasin, kuni mu jalad tuld lõid, ja siis jõlkusin mööda kohvikuid Corniche'il, lobisesin kohalikega, vaatasin nende triktrakimängu.

Levandi metropol näitas mulle radikaalselt erinevaid nägusid, maksujõuetu mündi kahte külge. Kesklinn oli ambitsioonikalt taastatud piirkond — mõrvatud multimiljonärist kinnisvaraarendaja Rafiq Hariri projekt — arkaadid kunstigaleriide, kohvikute ja disaineributiikidega palistamas värskelt krohvitud majade kvartaleid, steriilseid ja asustamata, sest enamikule beirutlastest ei ole üürihinnad selles ümbruskonnas taskukohased.

Põnevust ja traagikat tõid kesklinna suure ümberkujundamise juurde arheoloogide poolt avastatud linna alla mattunud iidsed eluasemed. Leiud, mis nihutasid Beiruti ajaloo alguse hulga varasemasse aega. Foiniikia Beirutist polnud enne tegelikult olemas olnud kuigi palju, aga päevavalgele toodi kannud, mis dateeriti aega 3000 aastat eKr. Õnnetuseks oli tegemist ärikvartaliga, mustmiljon dollarit oli paigutatud selle ülesehitamisse ja arheoloogid kippusid jalgu jääma.

Grupp tudengeid kohvikus ja üks hennapunaste juustega armeenia õpetajanna all mere ääres rääkisid mulle lugematutest vahejuhtumitest, kus rekonstrueerimiseks välja kaevatud vundamentidest tuli pinnale antiikseid aardeid, kuid otsekohe, kui ajaloolased katsusid ehitustöid peatada, viidi need lõpule ööpimeduse katte all. Ärkavad linlased avastasid, et potentsiaalsed arheoloogilised rikkused olid nende uneajal kinni betoneeritud. Kui seal oligi olnud kogumisväärseid oliivilugusid, siis katavad neid nüüd kindlalt rahvusvaheliste pankade ja uhkete juveelikaupluste marmorpõrandad. (lk 41-42)

[Liibanoni rahvusmuuseumist:] Esimene eksponaat, mis mulle kohe sisenedes silma jäi, ei olnud mitte ükski peenelt nikerdatud sarkofaagidest, mida oli seal hulganisti, vaid jäme seedripalk. Seeder on Liibanoni ajaloo võimas sümbol ja embleem selle lipul. Iidsetel aegadel oli see smaragdroheline okaspuu, Cedrus libani, väga nõutud puidu kvaliteedi ja lõhna pärast. Egiptlased, assüürlased ja babüloonlased kasutasid seda oma laevade ja paleede ehitamiseks. Byblose laevatehased said selle eksportimisega rikkaks. Saalomon nõudis, et Tüürose kuningas varustaks teda selle parima puiduga Jeruusalemma templi ehitamiseks. Nii intensiivse raie ja metsalangetamise ning sellest tingitud ülemiste mullakihtide kadumise tagajärjel jäid viimaks maha lagedad, kriidised ja viljatud mäenõlvad. Topograafia oli igaveseks ajaks muutunud. Seedrite kadumine oli nii tõsine, et Rooma keiser Hadrianus lõi kaitsealad ja keelustas metsade langetamise imperaatorliku ediktiga. Tegi see Hadrianusest ühe varaseima ökoloogi? Mitusada aastat hiljem lasi kuninganna Victoria ehitada seedrimetsadele ümber kõrged müürid, püüdes päästa seda vähest, mis selle rahva pärandist alles oli jäänud. Kahju küll, tulemusteta. Kahekümne esimese sajandi seedriistandikud pakkusid haletsusväärset vaatepilti, kui ma oma eelmisel reisil neid külastasin; kogemus, mis minu arust vääriks võrdlust loomaaiaga, mis eksponeerib käputäit vanadusest nõtru elevante ja hambutuid tiigreid. Vähesed tugevad ja terved puud olid vaatamisväärsed, keskmiselt vast kahe tuhande aastased, aga nende vägevate tegelaste küpsusest ja hiilgusest oli tehtud imal turistiatraktsioon. (lk 43)
Meie teekond kulges suures osa piki rannikut, läbi tolmuste ja korratute tööstuslinnade. Põgusal läbisõidul Saidast, endisest Sidonist, vilksatas korraks päris veepiiril seisev liivakivist Cha´teau de la Mer.

"Antiikne ehe emise kõrvas," viskas Naji mereäärse lossi kohta nalja. Linn ise oli laastatud, täis vanade rehvide hunnikuid ja lagunenud hooneid. (lk 45)

Kuna mul oli vaja šampooni, võtsin ette pärastlõunase matka esplanaadil. Butiigis üritas noor päikese-ja merelembene araablane, palja ülakehaga ja sportlikes rohelistes austraalia surfija bermuudapükstes, mulle kolme dollari (1.65 £) eest kaela määrida tasuta juuksepalsamit. Looklev rannajoon oli täis suvitavaid šiiitide perekondi, kes nautisid tavapäraseid rannalõbusid, välja arvatud, et need naised sumasid Vahemerre ja ujusid koera oma voogavates mustades chador'ites nagu uppuvad kookonid või oakaunad. Ranna peal lastega ringi suhistades muutusid nende täispikad vettinud riided liivast raskeks, nad istusid pundikaupa nirakatel käterätiruudukestel, tihedalt kobaras ja ligemärjad, näksides pulgakommi taolisi küpseid maisitõlvikuid, samas kui nende mehed lasid ringi supelpükstes või dressides. Igast sõidukist, liikuvast või seisvast, kostis muusikat, nii araabia kui lääne oma. Rünnak kuulmismeelele. (lk 46)
Ükskord ennemuiste, üheksa sajandit enne Kristust, Foiniikia õitseajal, oli Tüüros antiikmaailma suurim mereäärne metropol, meresõitjate emiraat. Kuulsat purpurpunast värvainet, mida aristokraadid oma rüüde ja toogade jaoks nii väga ihaldasid, saadi meritigude kodadest, kes siinsel rannikualal vohavalt kasvasid. Foiniiklased kaubastasid seda igale poole kogu Vahemere idaossa. See oli väärt oma kaalu kullas ja tõi neile sisse tohutu varanduse. Kahjuks lõppes selle ogakodalise mereeluka kasutamine tema väljasuremisega. Herodotos, ajaloo isa, kes kirjutas Tüürose foiniiklastest, on väitnud, et nad pärinesid Punase mere äärest ja niipea, kui olid end Vahemere rannikul sisse seadnud, hakkasid sooritama pikki kaubaretki. Tuleb välja, et usaldust äratav Herodotos, kes külastas Tüürost viiendal sajandil eKr, eksis. Arheoloogid on tõestanud, et foiniiklased olid kaananlased, kes rääkisid semiidi keelt ja kasutasid ilma vokaalideta tähestikku, väga lähedast varasele heebrea keelele. (lk 46-47)
Lõpuks orjastasid Tüürose assüürlased. Kuid selleks ajaks oli suur osa elanikkonnast juba välja rännanud uude hiilgavasse sadamalinna Kartaagosse nüüdisaegses Tuneesias, kuhu nad istutasid terve oliivisalude kuningriigi. Neid, kes maha olid jäänud, kimbutasid ridamisi erinevad vallutajad, kõigepealt Aleksander Suur, seejärel roomlased.

Vaadeldes nüüd seda piirilinna, kus polnud suurt muud kui vaid ajaloolised krundid, laudadega kinni löödud kohvikud, mis kandsid nimesid, nagu näiteks Kadmos, prügihunnikud ja tolmuks pudenenud mälestused, oli võimatu sellist suursugust minevikku isegi ette kujutada. Üritasin pääseda Rooma-aegsete al-Mina varemete juurde ja olin sunnitud tegema ringi ümber veepiiril asuva krematooriumi. Selle kõrval oli süüdatud mitu tuleriita. Imal, iiveldama ajav põleva liha lehk hõljus läppunud õhus. Võib-olla tundsin ma puhangutena hoopis kadunud tsivilisatsioonide söestunud jäänuste hõngu? (lk 48)

Kui sammusin mööda roomlaste sammastega ääristatud teed mere poole, ei hakanud silma ainsatki hingelist, ja ma istusin ning vahtisin ainiti laineid, mis laksusid vastu poolest Saadik veealuseid kivimürakaid, jäänuseid foiniiklaste sadamakaidest ja lainemurdjatest. Nendelt kaidelt laaditi laevadele noored puud Kartaagot ümbritsevate Ifriqa istanduste jaoks. Ja võib-olla ka kogenud põllumehed neid harima? Kas siin võisid olla nimekirjad ootel perekondadest, noortest, kes lootusrikkalt trügisid sadamasildade ümber, töötutest kogemustega maaharijatest, kes moodustasid järjekorra väljarändamiseks Kartaagosse, uuele maale, unistades parematest võimalustest? Kristuse-eelne Kartaago, tuleviku maa. Rooma põletas selle tuhaks. (lk 48-49)
Eikusagilt ilmus välja mööda käänulist rada lähemale lonkav mees. Ta vehkis käega, justkui tahaks mind peatada, kuigi püsisin paigal. Kui ta kohale jõudis, üritas ta müüa "antiikseid" aardeid, mis tema väitel olid röövsaak merepõhjast kaugelt lahelt.

"Kust te pärit olete?" uuris ta. "Inglismaa, kus see veel on? Soome lähedal?"

Tema võltskraam oli pakitud Kuuba sigarite karpi. Kust ta selle pakendi enda valdusse oli saanud, äratas minus rohkem uudishimu, kui järeletehtud kujukesed, millega ta uhkustas kui "finiiklaste" ja "otomenide" omadega. Ilmselt sai ta aru, et olen umbusklik, lõi oma varakasti kaane plaksuga kinni ja luukas tuldud teed tagasi. (lk 49)

Tüüros, merede kuninganna, täis sagivaid meremehi, rikkaid kaupmehi, ülikuid, laevnikke, kroonitud päid, rändureid. Nii edukas oli see olnud, nii õitsev, et kõik võimuahned impeeriumid olid haudunud suuri plaane siin kanda kinnitada. Ja mis mina siiani leidnud olin? Räpase linna, mis hingitses räbaldunud ja vereplekilise vaenlase territooriumi servas. Kui Iisrael 1982. aastal siia sisse tungis, kubises Sur taevasiniseid lippe lehvitavatest ÜRO valgetest furgoonidest; varemetes varemetelinna rahastab nüüd Hizbullah, sissijõud, keda lääs tembeldab terroristideks. (lk 49)
[Liibanonis:] Olin segaduses, takerdunud poliitika keerdus okastraatidesse, mis kasvasid sellel maaribal otsekui umbrohi. (lk 51)
Pärast palavat ja higist leemendavat, kuid põnevat trampimist ümber UNESCO maailmapärandisse kuuluva ala rannikust sisemaa pool - põhiliselt Rooma-aegsed varemed, mille hulka kuulus suurejooneline hipodroom istekohtadega 20 000 pealtvaataja jaoks, kust ma leidsin hulgaliselt murenevaid konte, aga mitte ühtegi oliivipressi - peatasin takso, et sõita mägedesse piibellikku Qana külla, kus Kristus pulmakülalisena vee veiniks muutis. Ma ei lootnud leida vihjeid oliivide kohta, aga ei saanud ju jätta käimata kohas, kus leidis aset Kaana pulm. (lk 51)
[Qana külas:] Kuumus oli tappev. Olin lootnud, et kõrgus leevendab seda pisut, aga seda ei juhtunud. Sellegipoolest rõõmustasin, et olin Surist väljas, puude ja looduse rüpes, kuigi esimese mulje sellest armetust linnast jätsid mulle mürsu- ja pommiaugud. Nõjatusin vastu mahajäetud tanki - selle kuumaksköetud metall põletas - ÜRO laagri rusude vahel marmorsamba kõrval, mis oli mälestusmärk 1996. aasta aprillisündmustele, kui Iisraeli õhurünnakus kaotas elu 107 relvastamata põgenikku. Pole vaja kirjeldada õudseid raporteid kaotatud jäsemetest ja peadest, pealtnägijate sõnul oli tegemist massimõrvaga. (lk 52-53)
Mu rõhutud meeleolu paranes pisut, kui meie teele jäid kaks prisket kodulindu, kes kükitasid päikese eest varjul. Šiiidi vanaemad täispikkades chador'ites meenutasid pigem kreeka lesknaisi kui moslemeid. Nende vahel oH kortsunud riidele laotud hunnik taimi. Nad noppisid tüümianivarte küljest ära imepisikesi lehti. Jäin vaatama.

"Zaatar." Naeratasin uhkelt.

Naised noogutasid, nobedad näpud jätkasid tööd. Carmel seletas, et ma olin tahtnud näha Kristuse ime asupaika. Vanaemad raputasid päid, katkestamata noppimist. Üks rääkis nende mõlema eest, raspeldades araabia keelt, nagu oleks tal liivapaber kurgus. Küsisin nende toimetuste kohta. Rääkija, vanem neist, ühe hamba ja pool-klaasistunud silmadega, lõua otsas rohkem karvu, kui peas näha oli, suurustas oma kuulsusega. Ta tõusis koidu ajal ja rühkis oma oliivipuust kepi ja tühja saagikotiga künkatippudele metsikut tüümiani koijama. Töötas seal keskpäevani ja laskus siis nõlva mööda alla, kogutud noos seljas. Koormakandmise kergendamiseks oli ta oma isetehtud koti külge kinnitanud rihma, mille mässis ümber pea. Ta osutas krõnksus kullisõrmega kitsale triibule oma otsmikul. Rihm hoidis laadungi paigal ja hõlbustas palavuses laskumist. Koju jõudnud, kükitas ta koos naabrinaisega - naine tema kõrval noogutas ja huikas — tänava äärde, nagu praegugi, ja veetis kogu pealelõuna, eraldades ürdi tugevalõhnalisi lehti vartest. Õhtuti hõõrus ta tüümiani pulbriks, kasutades kivist uhmrit ja nuia, et valla päästa aroomid ja välja praakida valed kõrred. Jahvatatud tüümianile lisas ta sumahhi - kogus jäägu tema saladuseks, irvitas ta võidukalt - ja müüs pulbri maha kohalikele pagaritele ja koduperenaistele, kes sõitsid Surist tema juurde seda ostma. Vahel harva oli kliente kohale tulnud isegi Beirutist. Sellega küpsetati kuulsat "manaeesh'i leiba. Seda ma teadsin, ma noogutasin. Maitseaine kilo tõi talle sisse neli ja pool inglise naela. Selle arvutuse juures kiiskasid vana naise silmad tohutust uhkusest ja ta kõkutas endale habemesse.

"Ta on kaheksakümmend kaheksa," sosistas Carmel, "ja ronib ikka veel mööda künkaid."

Mitte just ime, kuid siiski tähelepanuväärne. (lk 54-55)

Minupoolse taganttõukamiseta jõudis inglise keelelt prantsuse keelele hüplev vestlus vahemere identiteedini. Mida tähendas olla vahemeremaalane? "Me ei hakka ometi arutama poliitikat," kisasid mõlemad. Pärast mõningat viivitamist ja põiklemist tunnistas Marie, et tema ajutise Kanadas elamise ajal oli teda kõige rohkem painanud just mere ning idamaiste ööde jasmiinilõhna ja lõhnakepikeste puudumine. Jasmiin oli tema lemmik; õieke lebas laual meie vahel. Ta oli selle noppinud hommikul oma aiast, nagu ta tegi igal hommikul, et seda päev otsa kaasas kanda. Kui omad jasmiinid parajasti ei õitsenud, siis ta ostis mõne, mis polnud küll päriselt seesama, aga ta ei kannatanud olla ilma selle magusa aroomita. Marie jaoks tähendas vahemerelane olemine võõrandumise lõppu, taasühinemist parfüümide, roosivee, mandliõli ja looduslähedasema eluviisiga, maalähedast elu. Kuigi tema eelistatuim lõhn oli jasmiin, oli ta pagulasaastatel taga igatsenud apelsiniõit. Ta meenutas, kuidas siis, kui ta lapsena Beirutis elas, oli tema ema laotanud apelsinipuude õitseajal voodiriided puude alla ja üks kohalik poisike oli palgatud üles ronima ja valgeid õisi okstelt alla raputama. Valged lilleõied kukerpallitasid alla valgete linade suunas ja nende lõhn kandus sisse kõigist avatud akendest.

Ta ema leotas õisi, seejärel kuumutas neid suures tilaga nõus, mida kasutati eeterlike õlide eraldamiseks. Aastaringselt lisas ta kaks tilka seda õli veele ja andis seda lastele südant ja teisi organeid toniseeriva joogina.

"See oli nii kibe," naeris Marie nägu väänates.

"Meie ootame viljade valmimist ja ajame need alkoholiks, et saada vin d'orange'i*. Sinu emal olid targemad ideed." Naeratasin. (lk 58-59; *apelsinivein (pr.k.))

Lena jaoks oli vahemeremaalane olemine "rumala südame armastus". Ülikooliajal oli ta kohanud Liibanoni muhameedlast, kes samuti õppis Bulgaarias ehitusinseneriks, armunud ja temaga abiellunud, hetkekski küsimata, mida tähendab oma elu sidumine islamiga. Ta polnud usust teadnud mitte kui midagi. "Teha lapsi, mõtlemata tagajärgedele, oli ettevaatamatu," ohkas ta.

Lenale oli Vahemeri, peamiselt küll Liibanon, kahe vastandliku jõu pealesunnitud kooslus, mis ei saanud kunagi üheks.

"Ma abiellusin kultuuriga, religioosse doktriiniga, ja tänu poegade sünnile olen selle külge aheldatud. Kuigi olen siiamaani siin võõras ja jään selleks igavesti," rääkis ta. "Prantsuse keelt ma ei osanud, inglise keelt väga vähe ja araabia keelt muidugi mitte sõnagi, kui mu jalg esmakordselt seda lubjakivist maariba puutus. Kui tited sündisid, olin sunnitud loobuma oma karjäärist. Seisin emadusega silmitsi võõrastel tingimustel, pidin ennast muutma, võtma omaks Liibanoni-Vahemere identiteedi ja usutunnistuse ja elama mosleminaise vagurat elu."

Kui sõda valla puhkes, oli ta pagenud koos abikaasa ja väikeste lastega Montreali, mis nõudis järjekordselt ümberkohanemist. Ta oli kristlane, kes oli vahetanud oma usu islami vastu, ja nüüd tundis ta ennast katoliiklaste hulgas jällegi autsaiderina. Ainult Marie sõbrunes temaga.

Pärast sõda pöördus Lena tagasi Beirutisse, nagu paljud teised liibanoni perekonnad, kuid mingil ajal oli ta otsustanud kolida tagasi Kanadasse, kus töötasid ta nüüdseks juba täiskasvanud pojad. Ainult vahete-vahel viibis ta lühikest aega oma abikaasa juures Beirutis. Kadunud oli kohustus meest saata ülemerereisidel islamiriikides. Saudi Araabias, kus teda oli sunnitud loori kandma, oli ta leidnud häid sõpru teiste pagulasnaiste hulgas, kes pidid taluma samasugust allaheitlikkust. (lk 59-60)

Pärast hommikusööki leidsin takso, mis viis mind Tripolisse, järjekordsesse foiniiklaste iidsesse kaubasadamasse, 85 kilomeetrit Beirutist põhja pool, kus ma sattusin kõige jaburamasse hotelli, mida ma iial näinud olen. Fuajees seisis üleelusuurune keskaegsete sõjariistade kogu. Sellele tervitusele järgnes omaniku Nadia hääl, kes kudrutas läbi kahe külalistetoa: "Theie oma on Ooriendul sviid, khullake."

"Orientaalne sviit" maja tagaküljel oli avar ruum, kus polnud sooja vett, küll aga oli vahelduv vool. Pea kohal rippuv pirn sähvis keset ööd nagu majakas. (lk 60-61)

Olin valinud selle öömaja tänu nimele "Oliivikindlus". Kindlus see ei olnud — rohkem nagu lõheroosa tiibhoone. Ka ei asunud see sadamalinna tagustel küngastel, ümbritsetuna oliivisaludest, nagu oli lubatud, kuid selle omanik oli unikaalne kuju. Nadia oli nais-püramiid, kristlasest liibanonlanna, kes vedeles koidust ehani mõnel oma ohtratest türgi diivanitest, vohmides kogu selle aja šokolaadi, riietatud erksavärvilistesse kaftanitesse, mis rippusid tema võimsalt rinnalt kaskaadidena. Tema aktsent tuletas meelde palju kordi abiellunud Austria iluduskuningannat Zsa Zsa Gaborit, ja ta nimetas mind pidevalt "khullakeseks", istudes õhtusöögi ajal metsistunud aias mu kõrval ja keeldudes toidust, kuna olevat dieedil, kuid selle aja jooksul, mis me hiljem küünlavalgel tühja basseini ääres kõikuvatel toolidel keelt peksime, hävitas ta terve karbitäie "patuseid" Tripoli komme. (lk 61)