Dorian Gray portree

Dorian Gray portree (originaalpealkiri The Picture of Dorian Gray) on Oscar Wilde'i romaan romaan rikka, ilusa ja esialgu rikkumata noormehe elust. Ilmus 1890. aastal, eesti keeles 1929.

Kunstnik on ilusate asjade looja.
Need, kellele ilusad asjad tähendavad ainult Ilu, on äravalitud.
Pole olemas kõlbelist ega ebakõlbelist raamatut. On vaid hästi kirjutatud raamatud või halvasti kirjutatud raamatud. Ei midagi muud.
Ühelgi kunstnikul pole eetilisi sümpaatiaid. Eetiline sümpaatia on kunstniku puhul stiili andestamatu maneerlikkus.
Ükski kunstnik pole iial paheline. Kunstnik võib väljendada kõike.
Mõte ja keel on kunstniku käes tema kunsti tööriistad.
Pahe ja voorus on kunstniku käes tema kunsti materjal.
Igasugune kunst on ühtaegu pealispind ja sümbol.
Need, kes tungivad pealispinna alla, teevad seda omal vastutusel.
Need, kes sümboli välja loevad, teevad seda omal vastutusel.
Kunst peegeldab tegelikult vaatajat, mitte elu.
Inimest, kes teeb midagi kasulikku, võib vabandada, niikaua, kui ta seda ise ei imetle. Ainus, mis vabandab kasutult tehtud asja, * on piiritu imetlus, mida see inimestes äratab.
Igasugune kunst on täielikult kasutu.
Inetuil ja rumalail on siin maailmas kõige parem elada. Nemad võivad mõnusasti istuda ja mängu pealt vaadata. Kui nad ka võiduvilja iial maitsta ei saa, jääb neil vähemalt kaotusekibedus maitsmata. (lk. 9)
Abielu ainus võlu on see, et see muudab pettuse mõlemale poolele absoluutselt vajalikuks. (lk. 10)
Naer pole sõprusele sugugi halb algus, kuid lõpetuseks on see tingimata parim moodus. (lk. 14)
Keegi meist ei või kannatada inimesi, kellel on samad vead, kui meil enestelgi. (lk. 14)
Ainult vaimselt pankrottijäänud vaidlevad. (lk. 17)
Geenius kestab kahtlemata kauem kui ilu. (lk. 17)
Need, kes on truud, tunnevad ainult armastuse igapäevast külge: just nimelt truudusetud tunnevad armastuse tragöödiaid. (lk. 18)
Tänapäeval kardavad inimesed iseennast. Nad on unustanud kõrgeima kõigist kohus tustest – kohustuse iseenda ees. (lk. 24)
Ainuke tee kuisatusest vabanemiseks on sellele järele anda. (lk. 24)
Hinge saavad ravida ainult meeled, nagu meeli ravib ainult hing. (lk. 26)
Noorus on ainus asi, mida on väärt omada. (lk. 27)
Ilu on üks Geeniuse vorme – muidugi on ta Geeniusest kõrgem, sest ta ei vaja mingit seletust. Ta on üks maailma suuri tõdesid.
Temas pole küsitavusi. (lk. 27)
Elu, mis arendab ta hinge, hävitab ta keha. (lk. 31)
Nüüd ma tean, et kui keegi kaotab oma ilu, milline see ka oleks, kaotab ta kõik. (lk. 32)
Noored tahavad olla truud, kuid nad ei ole seda; vanad tahavad olla truudusetud, kuid ei suuda seda. (lk. 35)
Tundmuste eesõiguseks on meid eksiteele viia, Teaduse eesõiguseks on tundetu olla. (lk. 45)
Täpsus on suurim ajaröövel. (lk. 49)
Tänapäeval teavad inimesed kõigi asjade hinda ja ei millegi väärtust. (lk. 51)
Mehed abielluvad väsimusest, naised uudishimust: mõlemad pettuvad. (lk. 51)
Naistel pole kunagi midagi öelda, aga nad ütlevad seda võluvalt. Naised esindavad aine võitu vaimu üle, nagu mehed esindavad vaimu võitu kõlbluse üle. (lk. 52)
Ilu otsimises ongi elu saladus. (lk. 53)
Kui keegi on armunud, siis alustab ta ikka iseenda petmisega ja lõpetab alati teiste petmisega. (lk. 56)
Taibata kire kummalist valju loogikat ja intellekti tundmustest varjundatud elu, jälgida, kus nad kohtuvad ja kus hargnevad, kus nad on kooskõlas ja kus nad on lahkkõlas – selles on midagi ääretult kaasakiskuvat! On tähtsusetu, mis see maksma läheb. Ükski hind pole liiga kallis mistahes elamuse eest. (lk. 61)
Meie tulevik on samasugune, nagu oli minevikki, ja pattu, mida me tegime algul jälkusega, kordame hiljem uuesti, ja rõõmuga. (lk. 63)
Just need kired, mille päritolu suhtes me end petame, valitsevad meie üle kõige vägevamalt. (lk. 63)
Armastus on rohkem väärt kui raha. (lk. 64)
Algul armastavad lapsed vanemaid; vanemaks saades mõistavad nad nende üle kohut; mõnikord annavad nad neile lõpuks andeks. (lk. 70)
Olla armunud, see tähendab tõusta iseendast kõrgemale. (lk. 71)
Kui vaesus ronib sisse uksest, lendab armastus sisse aknast. (lk. 71)
Teda näha tähendab teda jumaldada, teda tunda tähendab teda usaldada. (lk. 72)
Kui inimene mõne absoluutse lollusega hakkama saab, siis sünnib see ikka kõige õilsamatel ajenditel. (lk. 78)
Kui me oleme õnnelikud, siis oleme alati head, aga kui me oleme head, siis pole me mitte alati õnnelikud. (lk. 82)
Vaeste tegelik traagika seisneb selles, et nad ei saa endale lubada midagi muud peale enesesalgamise. Ilusad patud nagu ilusad asjadki on rikaste eesõigus. (lk. 83)
Naised innustavad meid meistriteoste loomisele, kuid alati takistavad nad meid nende teostamisel. (lk. 83)
Kui see tüdruk suudab anda hinge neile, kes seni on elanud ilma selleta, kui ta suudab äratada ilutunde inimestes, kelle elu on olnud räpane ja inetu, kui ta suudab neid välja kiskuda isekusest ja kinkida neile pisarad murede jaoks, mis pole nende enda omad, siis on ta väärt, et kogu maailm teda jumaldaks. (lk. 86)
Tõeliselt veetlevaid isikuid on ainult kahte tõugu: need, kes teavad absoluutselt kõike ja need, kes ei tea absoluutselt midagi. (lk. 88)
Me elame ajajärgul, mil ebavajalikud esemed on ainsad, mida me vajame. (lk. 97)
End ise hukka mõistes tunneme, et kellelgi teisel pole enam õigust meid hukka mõista. Patud annab meile andeks just nimelt pihtimine, aga mitte preester. (lk. 100)
Ainus viis, kuidas naine iial võib meest muuta, on teda nii põhjalikult ära tüüdata, et ta kaotab elu vastu igasuguse huvi. (lk. 103)
Heades kavatsustes on midagi saatuslikku – need jäävad alati hiljaks. (lk. 104)
Head kavatsused on asjatu katse looduse seadustele vahele segada. (lk. 104)
Äkki me leiame, et meie pole enam näitlejad, vaid näidendi vaatajad. Või õigemi ni – mõlemad korraga. (lk. 105)
Inimene peaks talletama elu värvi, aga mitte iial mäletama selle üksikasju. (lk. 105)
Ära usalda kunagi naist, kes kannab helelillat, ükskõik, mis eas ta on, või naist üle kolmekümne viie, kes armastab roosasid linte. * See tähendab alati, et neil on minevik. (lk. 106)
Kui me teatavast juhtumist ei räägi, siis pole seda nagu olnudki. Üksnes sõnaline väljendus annab asjadele reaalsuse. ( lk. 111)
Ainult tühistel inimestel läheb aastate kaupa aega, et mingist tundeelamusest vabaneda. Inimene, kes on iseenda peremees, võib niisama kergesti murest võitu saada kui uue lõbu leida. (lk. 112)
Inimesed tunnevad loomupärast hirmu kirgede ja elamuste ees, mis näivad olevat tugevamad kui nad ise ja mida nad aimavad jagavat madalamalt organiseeritud eluvormidega. (lk. 134)
Meelte tegelikku olemust pole iial õigesti mõistetud, need on jäänud metsikuks ja loomalikuks ainult sellepärast, et maailm on neid näljutamisega vaikima sundinud või surnuks piinanud, selle asemel, et neid muuta uue vaimsuse koostisosadeks, mille valitsevaks tunnuseks oleks õilis iluinstinkt. (lk. 134)
Välised kombed on tähtsamad kui moraal ja ülim kõlblus on vähem väärt kui hea kokk. (lk. 145)
Ka suurimad voorused ei suuda korvata mahajahtumata külma rooga. (lk. 145)
Ebasiirus on meetod, mille abil me oma isikut mitmekordistada saame. (lk. 146)
Inimene on tuhande elu ja tundmusega keeruline ja mitmetahuline olend, kes kannab endas mõtete ja ihade kummalist pärandit ja kelle ihugi on nakatatud surnute peletislikkudest tõbedest. (lk. 146)
Igaühel meist on Taevas ja Põrgu südames. (lk. 160)
Noorus naerab ka põhjuseta. See on üks ta peamisi veetlusi. (lk. 165)
On patte, mille võlu seisneb pigem nende meenutamises kui nende tegemises, on imelikke võite, mis rahuldavad rohkem uhkust kui ihasid ja sünnitavad teritatud intellektuaalset rõõmu; see aga on suurem kui ükski rõõm, mida patt meeltele pakub või iial pakkuda suudab. (lk. 165)
Kui naine uuesti abiellub, siis sellepärast, et ta oma esimest meest põlgas. Kui mees uuesti abiellub, siis sellepärast, et ta oma esimest naist jumaldas. Naised katsuvad õnne, mehed panevad selle kaalule. (lk. 182)
Naine flirdib kellega tahes, seni kuni leidub pealtvaatajaid. (lk. 208)
Milline on noorus oma parimal kujul? Roheline, ebaküps aeg, aeg täis pealiskaudseid tujusid ja haigeid mõtteid.