Dorthe Nors

Dorthe Nors (sündinud 20. mail 1970) on Taani kirjanik ja tõlkija.

"Peegel, õlg, suund"

Dorthe Nors, "Peegel, õlg, suund", tlk Ene Mäe, Tallinn: Eesti Raamat, 2023.

Autost kui mehhanismist on raske aru saada ja sõiduõppega on olnud palju probleeme. Kõige suurem probleem istub praegu Sonja kõrval autos. Tema nimi on Jytte ja tema suitsu järele teooriaklass haisebki. Autokool on sigaretisuitsust läbi imbunud ja suurem osa sellest suitsust on Jytte kopsudest läbi käinud. Kui Sonja tuleb, istub Jytte Folke kabinetis, passib Facebookis või vaatab õpilaste terviseandmeid. "Arst ei andnud sellele hobusesabaga Melaniele tõendit," hõikab ta lävel seisvale Sonjale.

"Kas sa teadsid, et ta on närvihaige?"

Sonja ei teadnud, ja ka temale ei tahtnud arst tõendit anda. Viga on kõrvades. Selle on Sonja emalt pärinud; nad ei suuda mõnes asendis tasakaalu hoida. Ta arvas pikka aega, et on sellest pääsenud, aga siis see tuli - asendipearinglus. Seda nimetatakse healoomuliseks paroksüsmaalseks asendivertiigoks, aga see on Sonja kodukandi jaoks nagu hiina keel. (lk 8-9)

Kuna Jyttel on vaja alatasa südant puistata, ei ole tal aega õpetada Sonjat käiku vahetama. Sonja on Jyttelt kuus kuud sõidutunde võtnud, aga maadleb ikka veel käikudega. Jytte näeb võimalust sekkuda ja vahetab ise tema eest käiku, sest siis ei pea vahetama teemat: poeg abiellub, lapselapsele tahetakse mingi jube nimi panna, minia käib rumalasti riides ja vennanaise ema uue mehe õde suri hiljuti.

"Tailased ei oska autot juhtida." (lk 9)

Tegelikult on tal Jytte suhtes ka väike nõrkus, sest Jytte on rääkinud, et ta on pärit Djurslandist. Väikesest külast Nimtofte kandis. Jytte isa pidas kohalikku söödaladu ja see asus otse koolimaja vastas, nii et Jytte sai vahetunni ajal koju sööma lipata. Ta asus Kopenhaagenisse elama kahekümneaastaselt Kohaliku konstaabli nooremal vennal oli Hvidovres üks vaba tuba. Konstaabli vend töötas ise ka politseis ja Jyttele on mundrimehed alati meeldinud. Nüüd elab Jytte Solrodis, sisemaa pool, aga tol ajal käis ta muudkui tantsimas, et Taani põllumajanduse lõhna küljest ära tuulutada. (lk 10)
Sonja mõtleb Djurslandi söödalao peale. Ballingis oli ka selline ladu. Teisel pool teed asus Dagli'Brugsen, mida kutsuti müüja järgi Dawli-Aageks. Nüüd ei ole Ballingis poodi, lihakarni ega postkontorit. Põllupidajad on üksteist välja söönud, nii et nüüd on neid järel ainult kaks ja nad on kõik külasse ja sealt välja kulgenud piimaveoteed, jutumooride kohvilkäimise rajad ja tavalised auklikud põlluteed kinni pannud. Balling paikneb eraldatud tsivilisatsioonina keset ülemõõdulist maisipõldu, aga põllutagune nõmm on tõhusast tootmisest pääsenud. Seal on laululuiged, ja kuigi põllumajandusega ei tegele enam peaaegu keegi, on maaköögid endiselt suured. Väikese söökla suurused. Ühes otsas on pikk lamineeritud laud kunagisele tööväele ja akna all uued köögikapid. (lk 11-12)
Autos on raske piire kehtestada. Õpilane peab sõiduõpetajale alluma, ja ükskord sundis Jytte teda vorstikärust mööda sõitma. Nad sõitsid muidu rahulikult ringi, aga jõudsid siis kohta, kus oli keset teed ohutussaar. Ohutussaar ja vorstikäru. Sonja ei tohtinud mööda sõita, aga tema taga läksid inimesed kärsituks ja andsid signaali. "Sõida, kurat, mine mööda!" karjus Jytte, ja siis keeras Sonja vastassuunavööndisse, sõitis kärust mööda ja pööras siis nii kähku oma sõidurajale tagasi, et oleks vorstimüüja äärepealt alla ajanud. Too kõndis ju käru ees ja vedas seda. "Nüüd oleks sa peaaegu inimese tapnud," ütles Jytte siis. (lk 13)
Jytte meelest sobib lugeda ainult puhkuse ajal ja kalmistud on mõeldud surnutele. Paljud Jytte sugulased on surnud. Mõni on liikluses surma saanud, mõni surnud vähki ja mõnel on juhtunud tööõnnetus. Jytte ema elab veel, aga õel on KOK, ja nüüd peab Sonja pöörama. Ta peab pöörama vasakule. Peegel, õlg, suund, sidur alla. Jytte paneb teise käigu sisse, aga Sonja valib ise pöörderaja, see ei ole muide kerge, kui neid nii palju on. Foorini põleb punane tuli, esimene käik on sees, nad seisavad ja ootavad. Parempoolsel rajal seisab kaubik. Seisab ja annab gaasi. (lk 14)
Sonja mõtleb kalmistul puhkavatele surnud peaministritele. Sinna on nii hea tekiga minna. Ta lesib seal ja vaatab Hans Hedtofti, pardid prääksuvad ja suure kabeli katus särab päikese käes. See meenutab taevariigi Jeruusalemma või väikest tükikest kauget Taanimaad. Autohääled on väga kaugel. Jugapuu ja pukspuu lõhnavad ja on peaaegu selline tunne, nagu poleks ümberringi midagi. Teoreetiliselt võiks vabalt mööda jalutada mõni hirv, ja Sonja on ostnud kohvi kõrvale küpsise, ja ta on varastanud võsast luuderohtu. Surnud ei lärma ja hea õnne korral liugleb pea kohal mõni röövlind. Siis lamab ta seal ja pääseb ära. (lk 14-15)
Sonja vaatab kirja. Kägardab selle siis kokku ja viskab prügikasti. Nüüd lebab see postkaardi peal. Mustade tähtedega käkras kiri lebab seal kanarbikupildi peal. Raske on leida isiklikule kehale sobivaid riideid, ja raske on sobitada oma keelt inimestega, keda sa armastad, mõtleb Sonja, vaadates aaloetaime, mis Mollyl kotis oli. "Ma võtan iga päev ühe lehe ja lõikan katki," rääkis Molly. "Ja hõõrun tükkidega nägu. See niisutab ja rahustab." (lk 71)

Tema kohta

Dorthe Nors suudab vaid mõnel leheküljel luua maailma ja samas ka lammutada, eriti on hinnatud ta tegelaste väljajoonistamise oskust, nii et need võivad ka paaril leheküljel tunduda sama mitmekihilised kui pikas romaaniski.
Nors valdab ka novelližanris vajalikku ütlematajätmise kunsti, vihjamist, asjade jätmist pinnaaluseks virvenduseks, nii et midagi jääb õhku ja lugeja mõtlema, mida talle õigupoolest on räägitud.
Juba "Servalöögi" esmailmumise puhul kirjutas üks arvustaja, et Dorthe Nors kirjanikuna liigub tavapäratut rada pidi, tema esikromaan oli üle 300 lehekülje pikk ja edasi muutusid teosed järjest lühemaks. Ja eks ole tavatu seegi, et kirjanik saavutab edu ookeani taga veel enne kui kodus. Kirjanduse teed on imelikud.
- Eva Velsker, "Taani kirjanduse uusi alustusi", Looming 3/2015