Dubravka Ugrešić

Dubravka Ugrešić (27. märts 1949 Kutina – 17. märts 2023 Amsterdam) oli serbohorvaadi keeles kirjutanud kirjanik, kes kirjeldas ennast kui "Jugoslaavia-järgset postnatsionalistlikku ja rahvusülest kirjanikku".

Romaanijõe forsseerimine

Dubravka Ugrešić, "Romaanijõe forsseerimine", tlk Madis Vainomaa, LR 6-9 2021

Terve 1983. aasta augustikuu vaevlesin voodis ishiase käes. "See kõik tuleb sellest, et sa end üldse ei liiguta," kuulutas mu sõber Grga, kui koos kohvi jõime. (lk 5, algus)
"Sellest siin võib kõrvaltvaatajale jääda väga vale mulje, nagu oleks maailmas sitaks palju kirjanikke," ütles Helga, minu toakaaslane. Köögikappidest vaatasid meile vastu pesemata nõud. "Mullu olid siin Wu Cheng ja Juan Chun-Chun, aga tunamullu Ndubisi Nwafor ja Abdul-Latif Akel," teatas pisut süüdlasliku tooniga meie perenaine Mary. Vaatasin õrnusega neid pesemata rasvaseid panne, potte, lusikaid ja kahvleid, mõeldes samal ajal traditsioonist eliotlikus tähenduses ning evolutsioonist tõnjanovlikus tähenduses.

"Meie, kirjanikud, oleme kõik üks suur pere," ütlesin ma liigutatult Helgale, kui me Juan Chun-Chuni ja Abdul-Latif Akeli nähtamatust kohalolekust austatuna pannilt leivakontsudega omletijääke kraapisime. "Kirjandus on nagu pirakas matrjoška," seletasin täis suuga. "Mis see matr-još-ka on?" küsis Helga. (lk 5)

Trošinil ja Sapožnikovil oli Zagrebi lennujaamas vastas noor tütarlaps ("Seltsimees Trošin? Seltsimees Sapožnikov? Minu nimi on Anja, meeldiv tutvuda..." - "Kuidas te vene keelt oskate?" - "Ma õpin vene filoloogiat. Aeg-ajalt teen tõlketöid, nagu praegu Zagrebi kirjanike konverentsil."), kes neid lennujaama hoonest välja juhatas, bussi istuma seadis ning siis piletid ostis. Bussis istus neiu Trošini kõrvale. Sapožnikov piidles neid oma istmelt lapsikult abitul näoilmel, surudes kramplikult käte vahele nahast meeste käekotti.

"Kuidas te meid kohe ära tundsite?" uuris Trošin.

"Ei teagi... Kohe, kui teid nägin, olin millegipärast kindel, et need olete teie!" vastas neiu.

Nemad on alati kindlad, kui on tegu meiega, mõtles Trošin pahatahtlikult, siis aga kurjustas iseendaga, et oma vanu komplekse jälle nämmutab. (lk 37)

Ta tundis üht Kopenhaageni postiljoni, kes oli kirjutanud doktoritöö Šolohhovist, ning üht Islandi kaluri tütart, kelle doktoritöö uuris gastronoomiat Tolstoi romaanides, ja nüüd on tema ees Alpi-Sabina oma väitekirjaga tontlikust Bibikust. Samas polnud ta kunagi tutvunud ühegi Moskva postiljoniga, kes oleks kirjutanud doktoritöö Martin Andersen Nexøst, või Kamtšatka kaluriga ja tolle väitekirjaga Laxnessist... (lk 42)
Tuttavad jõllitasid teda oma naiste, laste ja töökohtade vahelt, Pipo aga muudkui nuuskis ja kompas kõike seda väljastpoolt, proovides tuvastada rahulolematuse või õnne puudumise märke, et neist siis nagu õlekõrtest kinni haarata ja järeldada, et temal, Pipol, läheb neist ikkagi paremini. (lk 63)
"Käsikirjad on enim maamunalt haihtunud siis, kui seda on tahtnud poliitikud. Mingem kas või tagasi kaugesse aastasse 213 e.m.a, kui Shi Huangdi käskis oma keisririigis põletada ära kõik raamatud. Tema arvates oli see on parim viis, kuidas ajalugu võiks alata just temast. Pärast seda on ajaloos olnud palju selliseid Shi Huangdisid," ütles prantslane ja lisas siis muiates, "ja on tänase päevani..." (lk 68)
Mis ameeriklasel viga! Ta on ju maast madalast harjunud, et tellitud toit tuuakse alati lauda. Ja ei muretse. Pipo aga on pinges, sest talle tundub, et kõike on vaja jälgida. Küll kelnerit, et see supi sisse ei sülitaks, küll seda tara peal jalutavat tuvi, et too asja ees, teist taga sulle pähe ei situks, küll fassaadikrohvi, et see äkitselt sulle pähe ei sajaks, küll autosid ülekäiguraja ääres, mis siis, et sulle põleb roheline tuli, küll pilvelõhkujat linnaväljakul, et ega see juhuslikult kokku variseda ei kavatse, küll elektriarveid, jah, neil peab ka silma peal hoidma, ja kirjal, mida saadad, tuleb silma peal hoida ja veenduda, et laisk postitöötaja ikka tõesti margi peale kleebib, ning ka juhuslikul möödujal, kellelt oled teed küsinud ning kes sulle veendunult väidab "teine tänav vasakule", ka siis tuleb ettevaatlik olla. Sest 90% juhtudest pole "teine tänav vasakul" üldse õige! Ja 90% on liiga palju! Ja vot siit tulebki see vahe esile, miks Marc on rahulik, aga Pipo jalg laua all rahutult tõmbleb ja ta sõrmedega lauda trummeldab - närvid. Tema raiskab oma energia ära lõputute kontrolliprotseduuride peale. Siin ei saa sa kindel olla isegi selles, et neist pungadest puul kevadel ikka lehed tulevad, lihtsalt ei ole võimalik kindel olla, midagi lihtsalt juhtub nendega ning nad lihtsalt ei lähe lehte, sina võid aga omadega persse kerida. Marc aga ei saa sellest aru. (lk 81-82)
"Sina, vanapoiss," mõmises Sapožnikov täissuuga, "tee mulle selgeks, miks nad meid ei armasta, ah?!"

"Kes need "nemad"?"

"Nemad! Nad kõik! Mul on tunne, et nad ei armasta..."

"Kes?"

"Kus ma tean... Kõik! Tšehh isegi ei vaadanud mu poole täna, võõrustajad on vaid formaalselt viisakad, see vastik ungarlanna vaid jõllitab... Äh, vittu nendega!" rehmas Sapožnikov käega ja luksatas. "Aint see ameeriklane on sümpaatne..."

"Miks just tema?"

"Sest me lahendasime temaga täna baaris kolm viina ära!"

"Sa ju ei oska inglise keeltki?!"

"Vahet pole, jõime viina ja vaikisime. Mina talle "gut", a tema mulle "horošo"... Täitsa okei kutt, usu mind... Davai, Jura, joo, on ilmselge, et me sinuga peame siin teineteise eest hoolt kandma..." (lk 86)

Pipo peatas binokli raamaturiiulil. Ridamisi valgeid köiteid. Viis sajandit Horvaatia kirjandusklassikat. Kõik need oli ema järelmaksuga ostnud. Esimene trükk. Alguses lihtsalt niisama, et, noh, oleks käepärast, siis aga juba Pipo pärast. (Poleks mind olnud, poleks sa kunagi ülikoolis kirjandust õppinud! Mis oleks vahest palju parem variant olnud!) Viis sajandit! Kas siis igal maal, igal väiksemalgi riigihakatisel on olemas omaenda viis sajandit? Gutenbergi galaktika. Kui juba horvaatidel nii palju eksklusiivseid teoseid on, et neid lausa korteriseinte heliisolatsiooniks jätkub, palju neid siis veel võib olla taanlastel, flaamlastel, belglastel, andorralastel, luksemburglastel, islandlastel, iirlastel? Ja kõigil neil on mingi oma ürgne kivisse raiutud kirjatahvel, mille alusel käib kogu nummerdamine, loendamine, jaotamine, väljaarvamine, katalogiseerimine, järjestamine... Viis sajandit! Kõvas köites, vaieldamatud, ilmselged, esinduslikud, eksimatud nagu faktid. Kas tõesti peab kogu oma elu pühendama isikliku köite väljavõitlemisele? On see, et ühel heal päeval seisad kuskil tolmusel raamaturiiulil kahe teise köite vahele surutult, üldse seda võitlust väärt? Ühelt poolt nügib sind ärkamisajaeelne luuletaja, teiselt poolt elab seljas rahvusromantik ning kõik te üheskoos täidate vaid heliisolatsiooni ja soojustuse funktsiooni? (lk 182)