Eda Liin

Eda Liin (9. september 1930 – 26. september 2012) oli eesti kunstiajaloolane, muinsuskaitsja, arhivaar ja kunstipedagoog.

"Minu elulugu"

Tsitaadid väljaandest: Eda Liin, "Minu elulugu. Meenutusi 20. sajandi teise poole kultuuri- ja kunstielust", Tartu, 2008.

• [Ants Laikmaa õde Anni Laipman:] Anni jutustas mulle ühel maalil kujutatud tütarlapsest, kellel oli suhe kunstnikuga. Neil sündis poeg, kes viidi Soome hooldeperekonda kasvatada. Selle eest tasus Ants Laikmaa ise, lapse sündi hoiti saladuses. Nõukogude ajal katkesid eestlaste suhted Soomega, nii ka Ants Laikmaal lapse hooldajatega. Soome pere lapsendas väikese poisi ja kasvatas üles. Ühel päeval tuli Anni Laipman minu juurde nutetud silmadega ja luges mulle ette Ants Laikmaa poja kirja, mis oli kirjutatud sügavas meeleheites. Tallinnas toimunud A. Laikmaa 100. sünniaastapäeva põhiüritusel osales ka grupp soomlasi, nende seas ka Ants Laikmaa poeg. Anni oli saanud poisi tõelise ema aadressi ja andnud selle talle. Suures ootusärevuses läks poeg oma lihase ema ukse taha ning helistas uksekella. Ukse avanud, küsis ema: "Kes teie olete, mida soovite?" Kuulnud, et suur pikka kasvu ilus noormees on tema poeg, käratas naine mõtlematult, tigedalt: "Sina ei tohi kunagi minu ukse taha tulla! Mine minema!" Ja tõmbas ukse kinni. Pojal oli kaasas Soomest ostetud kingitus, mis jäigi emale üle andmata. Poeg elas raskelt läbi ema tigedaid sõnu, need jäid elu lõpuni talle kõrvu kumisema. Tal ei olnud enam ema, kelle järele ta Soomemaal oli igatsenud. (lk 63-64)
• Väike seik Moskva raudteejaamast. Pidin sõitma tagasi Tallinna, kuna algasid Haapsalu kultuuripäevad, kuid tagasisõidupiletit ei olnud võimalik osta. Kõndisin nukralt jaamahoones edasi-tagasi, kui minu juurde astus Moskva miilits ja küsis: „Kas teilt on midagi varastatud?” Vastasin: „Ei.” Miilits uuris edasi: „Midagi on ikkagi juhtunud, olete nii nukra ilmega.” Jutustasin kogu loo, rõhutades: „Järgmisel päeval algavad Eestis kultuuripäevad, kus ma pean esinema.” Miilits viis mu jaamahoones eraldi kassa juurde, palus mu passi ja töötõendit ning seisis senikaua mu kõrval, kui olin pileti kätte saanud. Tänasin teda südamest, soovides talle kõike head ja jätkuvat tähelepanelikkust. Rongis selgus, et olin saanud pileti erivagunisse, kus ma sõitsin esimest ja ka viimast korda. Kupees oli kaks kohta, minu reisikaaslaseks osutus eesti neurokirurg Ernst Raudam, kellega vestlesime kunstist. (lk 71)
• Haapsalu kultuuripäevad 1963. a. olid esimesed, mille programmi olid võetud keskaegsed kirikud, lektoriks Villem Raam. Välja olid valitud eesti vanimad kirikud Ridala (13. saj.) ja Martna (14. saj.). Haapsalu täitevkomitee esindaja palus V. Raamil lõpetada kirikutes käimine: „Kõik kirikud on ühte nägu, see ei anna vaatajale midagi.” Villem Raam vastas: „Kui mina karja läksin, olid kõik lehmad ka ühte nägu. Olles mõned kuud karjas käinud, märkasin, et lehmadel on erinevad näoilmed, silmavaated. Kui teie õpite tundma arhitektuuri ajalugu, hakkate seda mõistma ja näete kirikute arhitektuuris erinevusi.” Pärast kultuuripäevi taheti teha kirikutes käimisest ideoloogiline küsimus. See ei läinud läbi, kuna olin just tulnud Moskvast nõupidamiselt, kus olid päevakorras kultuurimälestiste, s.h kirikute restaureerimise küsimused. Noomida sai Kiievi esindaja, kuna seal ei oldud alustamd vanima katedraali ja esimeste kirikute restaureerimist ja renoveerimist. Kultuuripäevade programmis käsideti ka teisi kultuurimälestisi ja teemasid, nagu ajalugu, arheoloogia, geoloogia, mis ei tekitanud probleeme. (lk 71)
• Kultuuriminister A. Ansberg oli andnud loa Niguliste kirikuhoone taastamiseks. Järgrmne etapp oli küsimuse lahendamine vabariigi tippametnike juures. Kui algas hoone ehitamiseks rahade planeerimine, kutsuti A. Ansberg EKP-sse aru andma. Hiljem oli kultuuriminister kutsunud kultuuriministeeriumi majandusosakonna juhataja Hugo Johansoni hilisõhtul Niguliste lähedale pargipingile nõu pidama ja pihtinud, et sai "niisuguse sõnavalingu osaliseks, et nahkjope kärises õmblustest". Ansbergil oli ees käik ENSV Ministrite Nõukogusse, oli tarvis välja mõelda, kuidas suruda läbi vajalike rahasummade taotlus ja keelata Niguliste kiriku osaliselt säilinud hoone lammutamine. (lk 72)