Edmund Burke

Edmund Burke (12. jaanuar 1730(?) – 9. juuli 1797) oli Iiri päritolu riigimees, poliitikateoreetik ja filosoof ning aastatel 1766–1794 viigide partei esindajana Suurbritannia parlamendi alamkoja liige.

"Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist" (1790)

Tsitaadid väljaandest: "Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist ja mõningate Londoni ühingute toimingutest seoses selle sündmusega", tõlkinud Triinu Pakk-Allmann, Tallinn: Varrak, 2008.

AUSTATUD HÄRRA,

juba teist korda ja üpris tungivalt suvatsete Te huvi tunda, mida ma arvan Prantsusmaal hiljuti aset leidnud sündmustest. Ma ei taha anda Teile põhjust kujutleda, nagu hindaksin ma oma seisukohti selle vääriliseks, et minult nende kohta järele pärida. Need ei ole kaugeltki nii kaalukad, et tunda erilist ärevust olgu nende väljendamise või enda teada jätmise pärast. Minu kõhklused toona, kui Te esmakordselt avaldasite soovi neid kuulda saada, olid ajendatud üksnes tähelepanust Teie ja ainult Teie vastu. (lk 7)

Seetõttu ootaksin ma, enne kui Prantsusmaad tema vastse vabaduse puhul õnnitlema hakkan, kuni saan teada, kuidas on vabadus seal ühendatud valitsemisvormi ja sõjajõududega; armeede distsipliini ja kuulekusega; tulemusliku ja hästi jaotatud maksutulu kogumisega; moraali ja religiooniga; omandi kaitsega; rahu ja korraga; viisakate ja seltskondlike maneeridega. Need kõik on (omal kombel) samuti väärt asjad; ja ilma nendeta ei ole vabadus – kuniks seda jätkub – hüve ega kesta tõenäoliselt ka kuigi kaua. Üksikisikute arvates tähendab vabadus seda, et nad võivad teha, mida süda kutsub; meie peaksime aga ootama ja vaatama, mis see õieti on, mida nende süda kutsub, enne kui riskime lausuda õnnesoove, mis võivad peatselt muutuda kaebusteks. Ettevaatus nõuaks seda isegi eraldiseisvate üksikisikute puhul; kui aga inimesed tegutsevad kogudena, on vabadus võim. Arukad inimesed vaatlevad, mil moel seda võimu kasutatakse, enne kui tõttavad oma seisukohti kuulutama; eriti kui tegu on nii raskele proovile paneva asjaga nagu vastne võim uute inimeste käes, kelle põhimõtete, enesevalitsuse ja meelelaadiga neil on vähe või üldse mitte kogemusi, ja olukordadega, kus pealtnäha kõige tegusamad isikud ei pruugi sugugi olla sündmuste tegelikud taganttõukajad. (lk 14-15)
Kui su naabri maja põleb, ei ole kindlasti kohatu tuletõrjujad omal käel välja kutsuda. Parem sattuda pilke alla liiga äreva kartuse pärast kui hukkuda liigjulgest enesekindlusest. (lk 15)
Ükski valitsus ei suudaks hetkegi püsida, kui seda saaks ümber lüüa millegi nii logeda ja määratlematu abil nagu arvamus, et see on “käitunud vääralt“. (lk 42)
Et kuningas ei pea kuuletuma meile, vaid meie peame kuuletuma seadusele, mis on kehastunud tema isikus, ei ole meie konstitutsioon mingil moel ette näinud võimalusi tema kui teenri vähemakski vastutuselevõtmiseks. (lk 45)
Oletatav piirjoon, kus peaks lõppema kuulekus ja algama vastupanu, on kahvatu, ähmane ja raskesti määratletav. Seda ei pane paika mingi üksik tegu ega üksik sündmus. Enne kui sellisest asjast mõeldagi võib, peab valitsus küll olema väga vääriti toiminud ja kaosesse langenud; ja tulevikuväljavaated peavad paistma sama sünged kui läbielatud kogemused. Kui asjad on nii kahetsusväärsesse olukorda jõudnud, siis peab haiguse enda olemus näitama ravi kätte neile, kellele loodus on kinkinud võime anda hingevaakuvale riigile kätte tema ränk, mitmemõtteline, kibe saatus. Targad langetavad siis otsuse juhtumi tõsiduse põhjal; nõrganärvilised tundlikkusest rõhumise suhtes; aatemehed põlguse ja nördimuse ajel, et vääritud käed võimu kuritarvitavad; vaprad ja julged armastusest õilsa ürituse nimel talutava auväärse ohu vastu; kuid olgu revolutsioon õigustatud või mitte, jääb see mõtlejate ja heade inimeste silmis viimaseks abinõuks. (lk 47)
Me soovisime revolutsiooni ajal ja soovime praegugi pidada kõike, mida omame, esivanematelt saadud päranduseks. Selle pärandi tüvele ja alusele oleme hoolikalt hoidunud pookimast ainsatki oksa, mis võiks algse taime olemusele võõraks jääda. (lk 48)
Uuendamise vaim tärkab üldiselt isekast loomusest ja piiratud vaadetest. Inimesed, kes ei vaata iialgi tagasi oma esivanemate poole, ei taha ka vaadata tuleviku, järeltulevate põlvede poole. (lk 51)
Need vastanduvad ja konfliktsed huvid, mida teie nii oma vanas kui ka meie praeguses põhiseaduslikus korras sääraseks häbiplekiks pidasite, seavad kõigi tormakate otsuste teele teretulnud tõkestuse. Tänu nendele ei ole põhjalik arupidamine enam mitte eelistatav, vaid lausa paratamatu; tänu nendele allutatakse igasugune muutus kompromissile, mis juba loomuldasa sünnitab mõõdukust. Nendest tõusevad tasakaalustatud lahendused, mis hoiavad ära karmide, tahumatute, mõõdutundetute kannapöörete pahed, ja just need muudavad meelevaldse võimu tuisaka omavoli, olgu see üksikute või paljude käes, igavesti võimatuks. (lk 54)
See, kui kõrgelt mingit elukutset hinnatakse, saab mõõdupuuks, mille järgi selle esindajad ise ennast hindavad. (lk 64)
Ei saa jääda kahe silma vahele, et kui inimesed on liiga kitsalt piiratud oma elukutse ning ametivennaskonna harjumustega ja selle kitsa ringi korduvates rakendustes juba nii-öelda panetunud, siis osutub see neile pigem puudujäägiks kui eeliseks kõigi sääraste olukordade puhul, mille lahendamine oleneb inimkonna teadmistest, kogemustest erinevate asjade ajamisel, kõigi nende erinevate keerukate välis- ja sisehuvide üleüldisest seostatud mõistmisest, mis ühtekokku moodustavad selle mitmepalgelise nähtuse, mida me nimetame riigiks. (lk 68)
Kuuluda mingisse allüksusse, armastada seda väikest rühma, millesse me ühiskonnas kuulume, on avaliku ühtehoidmise esimene printsiip (võiks isegi öelda, seeme). See on esimene samm teel, mida mööda me liigume isamaa- ja inimarmastuse poole. Selle ühiskonnaosakese huvid on usaldatud kõigi selle osalitse kätesse; ja täpselt samamoodi, nagu seda usaldust võivad kuritarvitada üksnes kurjad inimesed, nii võivad selle oma isiklike eeliste eest maha müüa ainult reeturid. (lk 71)
Uskuge mind, mu härra: need, kes üritavad inimesi ühetaoliseks teha, ei kingi neile iialgi võrdsust. Igas ühiskonnas, mis koosneb erinevatest kihtidest, peab mõni koht olema teistest kõrgem. Seetõttu võrdsustajad üksnes muudavad ja moonutavad asjade loomulikku korda: nad koormavad ühiskondliku ehitise üle, upitades õhku selle, mis rajatise tugevuse huvides peaks seisma maa peal. (lk 74)
Ainsad eeldused valitsemiseks on vooruslikkus ja tarkus, olgu siis tegelikud või eeldatavad. Kellel need omadused tõepoolest olemas on, ükskõik millises seisukorras, tingimustes, kutsealal või ametis see isik ka ei oleks, sellel on Taeva enda lubatäht pärida koht ja au inimeste seas. (lk 76)
Riik on piisavalt ja vääriliselt esindatud ainult siis, kui on esindatud nii tema anded kui ka tema omand. (lk 77)
Omandi iseloomulik tuum, mis moodustub selle omandamise ja säilitamise ühendatud printsiipidest, on olla ebavõrdne. Sellepärast tuleb need suured massid, mis äratavad kadedust ja viivad kiusatusse saagihimu, seada väljapoole vähimatki ohtu. (lk 78)
Tegelikult annaks vähestelt röövitud rikkus hulkadele laiali jagatuna küll igaühele uskumatult pisku jao. Hulgad aga ei oska seda arvestada, ja need, kes hulki rüüstele juhivad, ei kavatsegi saaki jagada. (lk 78)
Kui tsiviilühiskond on tõesti loodud inimese hüvanguks, siis peavad kõik selle saavutatud eelised saama inimese õigusteks. (lk 89)
Kõike, mida inimene saab teha üksi ja teiste õigusi kahjustamata, on tal õigus enda heaks teha; ja tal on õigus oma õiglasele osale kõigest sellest, mida ühiskond oma oskusi ja jõude ühendades on võimeline tema heaks tegema. Selles ühises partnerluses on kõigil inimestel võrdsed õigused. (lk 89-90)
Valitsus on inimliku tarkuse leidus, mille abil rahuldada inimeste tahtmisi. Inimestel on õigus eeldada, et see tarkus nende tahtmisi rahuldaks. Nende tahtmiste hulka tuleb lugeda tsiviilühiskonna nõue, et kired oleksid kindlalt ohjas hoitud. Ühiskond ei nõua kirgede allasurumist mitte ainult üksikisikult, vaid ootab tihti inimlike kalduvuste pärssimist, tahte ohjeldamist ja kirgede allasurumist ka suurtelt rahvahulkadelt. Seda suudab korda saata ainult võim, mis asub inimestest väljaspool ja mis oma funktsioonide teostamisel ei ole ise allutatud tahtele ega kirgedele, mida ta on kohustatud ohjeldama ja vaos hoidma. Selles mõttes tuleks inimeste õiguste hulka arvata mitte ainult nende vabadused, vaid ka need piirangud. Et aga nii vabadused kui ka piirangud on eri ajal ja eri asjaoludel erinevad ning jätavad ruumi lõpututele teisendustele, siis ei saa neid toetada ühelegi abstraktsele reeglile; ja pole suuremat narrust kui asuda neid õigusi käsitlema sellisest põhimõttest lähtudes.

Niipea kui te inimese täiest õigustemäärast, mille kohaselt igaüks ise enda üle valitseb, kas või midagi tühistate ja neid õigusi ükskõik millise kunstliku positiivse piiranguga kärbite, nii hakkab kogu valitsuse korraldust suunama otstarbekus. Just see määrab ära riigi põhiseadusliku korra ja tema võimu kohase jaotamise – töö, mis nõuab tundlikku ja mitmekülgselt vilunud kätt. See nõuab sügavaid teadmisi inimloomusest, inimlikest vajadustest ja neist asjust, mis hõlbustavad või takistavad mitmesuguste eesmärkide saavutamist, mida kodanlike institutsioonide mehhanism peab taotlema. Riik peab saama toitu oma jõuvarude taastamiseks ja rohtu oma tõbede ravitsemiseks. (lk 91-92)

Inimeste õigused mingi valitsuse all on nende eelised, ja tihti ilmnevad need hüvede eri määra kujul; mõnikord kompromissidena hea ja kurja vahel ja mõnikord lihtsalt kahe kurja vahel. Poliitiline tarkus on arvutuslik printsiip; moraalselt, mitte metafüüsiliselt ega matemaatiliselt, liidab, lahutab, korrutab ja jagab see tõelisi moraalseid suurusi. (lk 94)
Kuid rüütellikkuse ajastu on möödas. - Selle asemele on astunud sofistlike tõeväänajate, ökonomistide ja arveametnike ajastu, ja Euroopa hiilgus on igaveseks tuhmunud. (lk 115)
Õigupoolest on teater parem kõlbeliste tunnete kool kui kirikud, kus inimlikke tundeid niimoodi vägistatakse. Luuletajad, kelle publik ei ole veel inimõiguste kooli lõpetanud ja kes peavad käsitlema südame kõlbelist korda, ei söandaks kujutada sellist triumfi asjana, mille üle tuleks juubeldada. Seal, kus inimesed järgivad oma loomulikke impulsse, ei taluks nad makjavelliliku poliitika jälke maksiime, rakendatagu neid siis monarhistliku või demokraatliku türannia kättevõitmise huvides. (lk 122)
Kui reetlikkust ja mõrva hakatakse õigustama avalikkuse hüvega, siis muutub avalikkuse hüve peatselt ettekäändeks, reetmine ja mõrv aga eesmärgiks iseeneses, kuni valitsejate täitmatut isu suudavad veel rahuldada ainult riisumine, kuritahtlus, kättemaks ja kättemaksustki koledam hirm. Niisugused on paratamatud tagajärjed, kui inimõiguste säherduste triumfide hiilguses unustatakse ära loomulik hea ja kurja tunne. (lk 123-124)
Õiglus on tõsine ja väärikas ning näikse oma karistustes pigem alistuvat paratamatusele kui järgivat oma eelistusi. (lk 125)
Me teame – ja, mis veel parem, tunneme sisimas, et religioon on tsiviilühiskonna alus, kõigi hüvede ning heaolu allikas. (lk 137)
Me teame – ja oleme selle teadmise üle uhked -, et inimene on loomuldasa religioosne loom; et ateism ei käi vastu mitte ainult meie mõistusele, vaid ka vaistudele, ega saa kuigi kaua valitseda. (lk 138)
Meie aja õnnetus (ja mitte au, nagu need härrased arvavad) on selles, et kõike tuleb arutada, otsekui peaks meie riigikord olema lakkamatu sõnelemise teema, mitte naudingute allikas. (lk 139)
Kuid seal, kus rahva võim on absoluutne ja piiramatu, on inimestel määratult rohkem usku omaenda võimusse, sest see usk on paremini põhjendatud. Suuresti on nad ise endi tööriistad. Nad on oma eesmärkidele lähemal. Peale selle kannavad nad väiksemat vastutust ühe suurima maailma ohjeldava jõu, nimelt kuulsuse ja heakskiidu ees. (lk 142)
Omaenda tegude heakskiitmine paistab nende silmis soodsa avaliku arvamusena. Seetõttu on täielik demokraatia kõige häbitum asi siin ilmas. Olles kõige häbitum, on see samas ka kõige kartmatum. Iseennast esindades ei karda ükski inimene, et teda võidaks karistada. Kindlasti ei peakski kunagi karistama rahvast üldiselt: sest kuna kõik karistused on mõeldud hoiatavaks näiteks, mis peab säästma rahvast üldiselt, siis ei saa rahvas üldiselt kunagi muutuda ühegi inimliku käe poolt väljamõõdetud karistuse kandjaks. (lk 142)
Riik on koostöölepe kõigi teaduste, kõigi kunstide vallas, iga vooruse ja täiuse osas. Et säärase koostöö eesmärke ei ole võimalik saavutada mitmegi põlvkonna jooksul, muutub see koostööleppeks mitte üksnes elavate vahel, vaid kõigi elavate, surnud ja veel sündimata inimeste vahel. (lk 146-147)
Parem pidada kalliks voorust ja inimlikkust, jättes nii mõndagi vaba tahte otsustada – isegi kui eesmärk selle käigus mõnevõrra kannatab -, kui püüda teha inimestest pelgalt masinad ja tööriistad poliitilise heatahtlikkuse käes. Maailm tervikuna üldiselt võidab vabadusest, ilma milleta ei saa eksisteerida voorust. (lk 157)
Kes muu kui türann (nimetus, mis võtab kokku kõik inimloomust rikkuva ja alandava) võiks mõelda tervete seisuste, sadade ja tuhandete inimeste vara röövimisele ühekorraga, ilma esitamata kellelegi süüdistusi, kuulamata ära nende kaitset, ootamata ära kohtuotsust? (lk 159)
Need inimõiguste õpetajad on nii ametis teiste harimisega, et ei leidnud aega ise midagi ära õppida: vastasel korral oleksid nad pidanud teadma, et tsiviilühiskonna esimene ja algne truudus peab kuuluma kodaniku omandile, mitte riigi võlausaldajate nõudmistele. Kodaniku nõudmine on ajas eelnev, õiguselt kõrgem ja õigluse põhimõtete ees ülem. (lk 162)
Võim, mis seisis kõrgemal hirmust ja kahetsusest, ei seadnud end ometi kõrgemale häbist. Senikaua, kuni Häbi vahti peab, ei ole Voorus südames veel täiesti kustunud ega lase Mõõdutunne end türannide peast päriselt pagendada. (lk 176)
Selles olen ma veendunud, et alati, kui demokraatliku valitsusvormi all esineb tugevaid erimeelsusi, nagu seda tihti paratamatult ette tuleb, on kodanike enamusel seal võimalus panna vähemuse vastu toime kõige julmemaid repressioone; ja selline vähemuse represseerimine laieneb seal rohkematele isikutele ja toimub palju raevukamalt kui üheainsa valitsuskepi juhitud riigis enamasti üldse kartagi osataks. Niisuguse üldrahvaliku tagakiusamise küüsis on üksikkannatajad märksa haletsusväärsemas olukorras kui kusagil mujal. Julma valitseja all leevendab kannatajate haavade valu inimeste kaastunde palsam; inimeste heakskiit annab neile järjekindlust oma kannatusi suuremeelselt taluda; need aga, kellele tehakse ülekohut hulkade valitsuse all, on jäetud ilma vähimastki välisest lohutusest. Nemad oleksid nagu kogu inimkonnast maha jäetud, kaitsetult heidetud kogu oma liigi ülekaaluka vandenõu ohvreiks. (lk 188-189)
Mõõdupuude hulka, millega tuleb mõõta valitsuse mõju ükskõik millisele riigile, pean ma mitte just kõige vähem usaldusväärse näitajana arvama elanikkonna seisukorra. Ei ole võimalik, et riiki, mille elanikkond õitseb ja elujärg üha edeneb, juhiks väga nurjatu valitsus. (lk 192)
Kahtlemata eelistab vapper rahvas vabadust, isegi kui sellega kaasneb vooruslik vaesus, kõlbluseta ja jõukale orjusele. Kuid enne kui mugavuse ja külluse eest maksma hakata, peab olema üpris kindel, et ostetakse ikka tõelist vabadust ja et ühegi teise hinna eest seda osta ei saa. Mina kummatigi pean alati väga kahemõtteliseks vabadust, mida ei saada kaaslastena tarkus ja õiglus ja mis ei too endaga kaasa jõukust ega küllust. (lk 201)
Ei ole kuigi õiglane nuhelda inimesi isegi nende lihaste esivanemate pattude eest; kuid kanda esivanemluse müüt üle korporatiivsesse ametijärglusse põhjendamaks meeste karistamist, kes ei ole süüdlaste tegudega seotud muu kui ametinimetuse ja üldise seisuse läbi – see on selle valgustatud ajastu filosoofia juurde kuuluv rafineeritud ebaõigluse vorm. (lk 210)
Me ei võta ajaloost seda moraalset õppust, mida võiksime. Otse vastupidi, hooletul ringikäimisel võib ajalugu kasutada meie aru rikkumiseks ja õnne hävitamiseks. Ajaloo näol on meie harimiseks lahti löödud suur köide, mis ammutab inimkonna mineviku vigadest ja nõrkustest tarkust tuleviku tarbeks. Pahupidi pööratuna võib see kujuneda relvalaoks, mis pakub ründe- ja kaitserelvi riigis ja kirikus moodustunud erinevatele rühmadele, annab vahendeid lahkarvamuste ja vaenude elushoidmiseks või taaselustamiseks ning kallab õli kodanikurahutuste tulle. Suuremalt jaolt koosneb ajalugu neist viletsustest, mida on maa peale toonud uhkus, auahnus, ihnsus, kättemaksuiha, iharus, reetmine, silmakirjalikkus, ohjeldamatu ind ja kogu see mässavate himude rodu, mille tõttu vapustavad avalikkust nood samad „muserdavad rajud, mis eraisikugi elu mõruks teevad“. Need pahed ise ongi nonde tormide põhjused. Religioon, moraal, seadused, prerogatiivid, privileegid, vabadused, inimõigused on kõigest ettekäänded. Ettekäändeid leiab mõne veenvalt mõjuva näiliku hüve näol alati. (lk 211-212)
Kõigist oma vaenlastest kardab tarkus kõige enam epideemilist fanatismi, sest just selle vastu suudab ta kõige vähem vahendeid leida. (lk 230)
Revolutsioonid soosivad konfiskeerimisi ja võimatu on ette teada, milliste nurjatute nimede all antakse luba järgmisteks konfiskeerimisteks. (lk 233-234)
Õiglus ise on tsiviilühiskonna suur kehtiv poliitika; ja igasugune silmatorkav eemaldumine õiglusest, olgu mis tahes asjaoludel, äratab kahtlust, et see ei ole üldse poliitika. (lk 234-235)
Inimene, keda täidab soe ja unistav hea tahe, võib ju soovida, et tema ühiskond oleks teistsugune, kui see tegelikult on; kuid hea patrioot ja tõeline poliitik kaalub alati, kuidas saaks kõige paremini ära kasutada selles juba olemas olevat materjali. Mina pakuksin, et riigimehe mõõt on ühes isikus koos esinev kalduvus alal hoida ja võime paremaks muuta. Kõik muu on kava poolest vulgaarne ja teostuselt ohtlik. (lk 236)
Tarkus ei suuda materjali luua, selle kingivad talle loodus või juhus; tema uhkus on seda õigesti kasutada. (lk 237)
Ebausk on nõrkade vaimude religioon, ja teataval hulgal, ühel või teisel tühisel või vaimustunud kujul tuleb neid sallida, et mitte jätta nõrku ilma toest, mida vajavad kõige tugevamadki. (lk 239)
Mitte tarkus ei ole narruse kõige rangem piiraja. Seda on võistlevad narrused, mis omavahel ütlemata halastamatult sõda peavad ja oma eeliseid ütlemata julmalt ära kasutavad, kui neil oma tülides õnnestub ühele või teisele poolele kaasa tõmmata mõõdutundetuid ja labaseid. (lk 239)
Kuid kõneosavus võib eksisteerida ka ilma vastava määra elutarkuseta. (lk 250)
Ühe rahva süstemaatilise mänguriteks vormimise tõeline kurbloolus seisneb selles, et ehkki kõik on sunnitud mängima, saavad ainult üksikud mängust aru; veelgi vähem on aga neid, kelle olud võimaldavad seda mängu tundma õppida. Suured hulgad jäävad paratamatult nende väheste tüssata, kes seda spekulatsioonide masinavärki juhivad. (lk 291)
Meie riiklikud kiindumused algavad perekonnast. Ükskõiksest sugulasest ei saa iialgi innukat kodanikku. Perekonna juurest läheme edasi oma elukoha ja harjumuspäraste maakondlike sidemete juurde. (lk 296)
Täidesaatev ametkond peaks olema üles ehitatud nii, et selle liikmetel võiks tekkida kalduvus armastada ja austada neid, kelle käske nad on kohustatud täitma. Sihilik hooletus või, mis veelgi hullem, täht-täheline, kuid põikpäine ja pahatahtlik kuulekus saavad paratamatult parimatelegi plaanidele hukatuslikuks. (lk 301)
Asjade loomus nõuab, et sõjavägi ei tohiks kunagi tegutseda millegi muu kui tööriistana. Hetkel, mil see ennast seadusandvaks koguks ülendades hakkab tegutsema vastavalt omaenese otsustele, langeb valitsus, olgu see milline tahes, otsekohe sõjaväelise demokraatia tasemele: muutub omamoodi poliitiliseks monstrumiks, mis lõpuks on alati õginud need, kes sellele aluse panid. (lk 318)
Anarhia sõjaväes paljastab anarhiat tsiviilelus, anarhia tsiviilelus reedab anarhiat sõjaväes. (lk 325)
Ja vahest tänu tulude suurusele ning riiklike vajaduste tungivusele avastatakse vanad kuritarvitused finantside ülesehituses ning hakatakse paremini aru saama nende tegelikust loomusest ja ratsionaalsest teooriast, seda koguni niivõrd, et väiksemat maksukoormust ühel perioodil võidakse pidada märksa rõhuvamaks hoopis suuremast mõnel teisel ajahetkel, ehkki suhteline jõukus võis isegi samaks jääda. (lk 342)
Ilmneb, et miski ei ole nii rõhuv ja ebaõiglane kui nõrk valitsus. (lk 345)
Suures hädas arutletakse harva targasti. (lk 346)
Ühiskonna rumalusevarud ammenduvad kiiresti. (lk 347)
Igatahes ei ole ükski riik veel kunagi rikastanud end oma kodanike vara konfiskeerimise teel. Seda uut eksperimenti on saatnud sama suur edu nagu kõiki teisigi. Iga aus hing, kes tõepoolest armastab vabadust ja inimlikkust, tunneb kahtlemata rõõmu nähes, et ebaõiglus ei ole alati hea poliitika ja rüüstamine ei vii ratsa rikkuste juurde. (lk 356)
Aga mida on vabadus väärt ilma tarkuseta ja vooruseta? See on suurim võimalik häda, sest ilma õpetuse või piiranguteta saab sellest narrus, pahelisus ja hullus. Need, kes teavad, mida tähendab vooruslik vabadus, ei suuda pealt vaadata, kuidas võimetud ajud teda häbistavad ainult sellepärast, et neil kõlavad sõnad huulil on. (lk 368)
Valitsuse moodustamine ei nõua kuigi palju ettevaatlikku arukust. Tuleb määrata kindlaks selle asukoht, õpetada inimesed kuuletuma – ja töö ongi tehtud. Veelgi lihtsam on vabaduse andmine. Seda ei ole vaja juhtida, tuleb lihtsalt ohjad lõdvale lasta. (lk 368)
Aga kui juhid on otsustanud hakata pakkujateks populaarsuse oksjonil, siis ei ole nende annetest riigi ehitamisel mingit kasu. Neist ei saa mitte seadusandjad, vaid lipitsejad; mitte rahva juhid, vaid tema tööriistad. Kui keegi neist juhtukski ette panema mingi kava kainete piirangutega ja sobivate tingimustega vabaduse saavutamiseks, pakuksid tema võistlejad temast otsekohe üle, mõeldes välja mõne suurejoonelisema vaatemängu. Hakataks tõstatama kahtlusi tema ustavuse suhtes oma üritusele. Mõõdukust hakataks häbimärgistama argade voorusena, kompromissi reeturite ettevaatlikkusena, kuni see rahvajuht lõpuks, lootes säilitada usaldust, mille varal tal mõnikord õnnestub mahedamaid ja mõõdukamaid lahendusi leida, on sunnitud hakkama aktiivselt propageerima doktriine ja kehtestama võimu, mis hiljem nurjab igasugused kainelt läbimõeldud eesmärgid, mille saavutamist ta lõppkokkuvõttes oleks võinud taotleda. (lk 369)

Kõned

Suuremeelsus on poliitikas sageli kõige suurem tarkus, ja väiklane vaim ei sobi kokku suure impeeriumiga.
- Edmund Burke kõnes 22. märtsil 1775; tsitaat on ka Burke'i Washingtonis asuva monumendi jalamil. Rmt: "Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist ja mõningate Londoni ühingute toimingutest seoses selle sündmusega", tõlkinud Triinu Pakk-Allmann, Tallinn: Varrak, 2008 (lk 397)

Ma soovin olla parlamendiliige, et saada osa võimalusest teha head ja seista vastu kurjale.
- Edmund Burke Bristoli Gildisaalis peetud kõnes 1780. aastal; tsitaat on raiutud Burke'i monumendi jalamile Bristolis. Rmt: "Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist ja mõningate Londoni ühingute toimingutest seoses selle sündmusega", tõlkinud Triinu Pakk-Allmann, Tallinn: Varrak, 2008 (lk 389)

Välislingid