Eessõna ei ole isegi päris õige algus, sest see ei kohusta kirjutajat jätkama. See on puhas mõnulemine naudingus ilma ainsagi kohustuseta, mis saavad osaks autorile. Sellest vaatepunktist pidas Alphonse Daudet, kes end tõsiselt võttis, eessõnu ajaraiskamiseks. Ta ütles, et võinuks kirjutada raamatuid neil väärtuslikel hetkedel, mille ta pidi raiskama eessõnadele, kuna rumal lugejaskond uskus jonnakalt, et ta tegelased on liiga ehtsad. Nii kõneles tõeline looja. Tema eessõna sündis relva ähvardusel. Stevenson, teisest küljest, vabandas siiralt oma võimetuse eest eessõna kirjutamisest ühelgi juhul hoiduda. Ja tema eessõnad on tema loomingu kroon. (lk 5-6)
