Eleanor Alice Hibbert

Eleanor Alice Hibbert (neiupõlvenimega Burford; 1. september 1906, London – 18. jaanuar 1993, Vahemeri) oli Inglise romaanikirjanik. Poole sajandi vältel avaldas ta üle 200 romaani eri žanrites ja eri pseudonüümide all: Jean Plaidy - romaanid Euroopa kuninglike suguvõsade ajaloost ning kolmeköiteline Hispaania inkvisitsiooni ajalugu; Victoria Holt - gooti armastusromaanid; Philippa Carr - mitut põlvkonda kujutav perekonnasaaga; Eleanor Burford, Elbur Ford, Kathleen Kellow, Anna Percival ja Ellalice Tate - armastusromaanid, kriminaalromaanid ja põnevikud. Mitmed neist on tõlgitud ka eesti keelde.

"Legend seitsmendast neitsist"

Tsitaadid väljaandest: Victoria Holt, "Legend seitsmendast neitsist", tlk Liisi Ojamaa, 1995.

• [Mellyora:] "Sa ütled, et meil pole palju aega, aga vaata, kui kaua suureks kasvamine aega võtab."

"Sa mõtled nii sellepärast, et oled viieteistaastane ja iga mööduv aasta tundub pikana, kui sa oled ainult viisteist aastat elanud ja sul on ainult viisteist, millega seda võrrelda. Kui sa oled neljaküm­nene või viiekümnene, siis tundub üks aasta lühemana, sest sa võrdled seda nonde nelja- või viiekümnega, mis sa elanud oled."

"Kes sulle seda rääkis?"

"Minu vanaema. Ta on tark naine."

"Ma olen temast kuulnud. Bess ja Kit räägivad temast. Nad väida­vad, et tal on "vägi", et ta saab inimesi aidata..." Mellyora oli mõt­lik. Siis ütles ta: "Selle nimi on quoit. Papa rääkis mulle, et need ehitasid keldid, kornid, kes on olnud siin palju kauem kui inglased."

Panime oma ponid mõneks ajaks köide ja istusime kivide vastu nõjatudes, loomad aga näksisid rohtu; ja ta jutustas mulle, mida oli oma isalt Cornwalli muististe kohta kuulnud. Kuulasin pingsalt ja olin uhke, et kuulun rahva hulka, kes on inglastest kauem seda saart asustanud ja kes jättis endast maha nood kummaliselt häirivad mälestusmärgid oma surnutele. (lk 54)

• Mellyora ütles, et kusagil maailmas pole nii palju legende kui Cornwallis.

"Miks see nii on?" küsisin mina.

"Sest meie oleme sedasorti rahvas, kellega niisugused asjad juhtuvad, ma arvan." (lk 57)

"Liivamülgas"

Tsitaadid väljaandest: Victoria Holt, "Liivamülgas", tlk ja järelsõna Asta Luigas, 1995.

• Olin naine, kes oli maitsnud elu ja leidnud selle kibeda ole­vat, ei, siiski kibemagusa nagu elu ikka, kuid magusus oli läinud ja kibedus jäänud. Tasakaalukas, jah, ning kogenud, paks kuldvõru mu vasaku käe kolmandas sõrmes tõendas seda. Noor ja nii kibestunud? Ühtekokku olin ainult 28 aastat vana, eas, mis üldise arvamuse kohaselt on liiga varajane, et leseks jääda. (lk 5-6)
• Ma olen nagu kaks olendit — muusik ja naine. Viimane on praktiline, veidi taktitu oma trotslikus hoiakus maailma suhtes, sest ta on haavata saanud ega kavatse uuesti saada, sundides vaikima oma emotsioone ja tundeid, teeseldes, et neid pole olemas, sest tegelikult ta kardab neid.

Kuid muusik ainult tunnetest koosnebki. Kui ma mängin, võin kujutleda, et olen ära kantud sellest maailmast, et mul on eriline taju, et ma oman peent arusaamist, mis tavalistel inimestel puudub. Ja ma tundsin, kui ma mängisin selles toas, mis oli olnud pime ja kurb pikemat aega, et ta muutus äkki elavaks, et ma olin tagasi toonud midagi, mille järele ta oli igatsenud. Luulelennuline, jah. Kuid muusika ei kuulu siia ilmalikku maailma. Suured muusikud saavad oma inspiratsiooni jumalikust mõjujõust... ja ehkki ma ei ole suur, ma olen vähemalt muusik. (lk 47-48)

"Menfreya"

Tsitaadid väljaandest: Victoria Holt, "Menfreya", tlk Ado Reinvald, 1999

• Maja oma tornikeste, tugipiilarite ja sakiliste tornidega meenutas kindlust — tunnusmärk meremeestele, kes selle muistsete kivide hunniku järgi võisid oma asukohta kind­laks määrata. Õhtupoole, kui päike tõi välja teravad kivinukid ja pani nad teemantidena sädelema, võisid need sei­nad olla hõbehallid; aga ühelgi muul ajal ei näinud Men­freya nii uhke välja kui tõusva päikese roosakas kumas. (lk 3)