Elise Metsanurk

Elise Metsanurk (sündinud 8. mail 1997) on eesti näitleja, lavastaja ja dramaturg.

Intervjuud

• Ma pole kindlasti see tüüp, kes on väiksest peale tahtnud näitlejaks saada. Mul olid ikkagi akadeemilisemad huvid, aga need kadusid kõik ära keskkoolis. [---] Mõtlesin, et minust saab ajalooprofessor. Ajalugu meeldis mulle, meeldib siiamaani. Olen lihtsalt liiga praktilise meelega, sest kui vanemaks sain, mõistsin, et vist ei kujuta ennast ette niimoodi, et kogu aeg istun ja mõtlen.
• "Stereos" oled ka näitleja. Ühest küljest on see taaskasutuslavastus nii kostüümide kui ka muusika mõttes, teisest küljest sõnadeta lugu. Millest see sinu jaoks räägib?

Ikkagi üksindusest: kogu aeg tahaks jõuda selle teise inimeseni, kes on sinust ainult paari meetri kaugusel, aga üldse ei saa. Minu jaoks on olnud seda üsna keeruline mängida, sellepärast et otsest suhtlust partneriga on vähem kui teistes tükkides ja näitlejana on laval üksildane. Samas on see selle tüki teenistuses – üksi mängimine ja nende tegelaste üksildus läheb kokku.

• [K]ui sa kogu aeg tegeled sellega, et tahad, et sind märgatakse, siis ei näe teisi ka.
• Nüüdisaegne lavastus – paljud tunnevad ennast hüljatuna hoolimata sellest, et internet peaks meid kõvasti liitma?

Eriti praegu, kui seda isolatsiooni kogemust ja üksi istumist on nii palju all. Teisalt ei tea, kas inimesed on üldse kunagi olnud mitteüksildased. Ma ei usu, et mingisugune baasüksindus kunagi ära kaob või et on olnud perioode, kus seda ei olegi olemas.

• Hakkasime proovides lihtsalt mingeid asju välja pakkuma ja jaurasime, Ivar muidugi suunas. Ja siis korraga kristalliseerus välja see lugu – iseenesest on päris keeruline niimoodi luua. Nii palju mõnusam, lihtsam ja turvalisem on, kui sul on ees tekst, mida analüüsida ja pähe õppida.

Kui istud seal proovis ja jaurad, siis enamik on selline, mida ei saa hiljem kasutada. Ivar suudab lavastajana luua vajaliku keskkonna, et see pole maailmalõpp. Selline õhkkond pole iseenesestmõistetav, sest võiks olla ka niimoodi, et asjad ei tööta ja siis on kogu aeg hästi halb olla.

• Argumenteeritud keelatud armastust ei ole olemas. On suhtevorme, mis on lubamatud, sest nad kahjustavad ühte või mitut osalist. Minu eeldus on, et tõeline armastus ei kahjusta, järelikult see ei saa olla keelatud. Meil saab olla ainult kõrvaltvaatajana mingi seletamatu tunne, et äkki kellegi suhe on imelik või vale.
• ["Romeo ja Julia" lavastusest:] Suure vanusevahega paaride kohta tekib inimestel palju tundeid. Ja need ei ole põhjendatud, kui välistada mingid ilmselged asjad, et üks on alaealine vms. Oleme loonud lavastusse sellised olud, et välistada võimalikult palju mõistuslikku argumentatsiooni. Shakespeare'i Julia on 13, meil täisealine.

Tekiksid sellised küsimused nagu "Lolitas"?

Jah, tahtsime seda vältida ja tegime Julia vanemaks. Shakespeare'il on perekonnad omavahel tülis, selle võtsime lihtsalt välja, see ei olnud enam oluline. Veel oleme stseenid kirjutanud selliseks, et oleks võimalikult hästi aru saada, et Romeo ei manipuleeri, Julia on eneseteadlik ja saab väga hästi aru, mis temaga toimub.

Romeo ei katsu teda kuidagi käänata, pigem tõmbub tagasi, majanduslikku ebavõrdsust ka ei ole. Arvan, et on võimalik, et jääd neid uskuma, et see pole üldse vale, ja hakkad neile kaasa elama.

Isegi kui nende vanusevahe on pool sajandit, mis on ju päris palju?

See on päris palju, aga sellepärast see ongi huvitav. Meil on proovides ikkagi tulnud ette seda, et inimesed hakkavad üks hetk rääkima, et "ma saan ju kõigest aru, aga see ei ole tegelikult okei". Konflikt on olemas.

• Jõuline inforuum meie ümber on võimeline hävitama isegi lähedasi suhteid. Inimesed ei saa enam üksteisest aru, nad oleksid nagu eri planeetidel. Vahet pole, kas see on siis koroona, vaktsiinid, EKRE või mingi muu asi, aga satud näiteks suguvõsa kokkutulekule ja inimesed lähevad räigelt tülli. Varem said nad võib-olla hästi läbi, aga on lihtsalt oma infomaailmades või vaimsetes ruumides kaugenenud ega oska enam suhelda. [---]

Pärast selle avastuse tegemist olen ka ise tugevalt nendest ruumidest kaugenenud. Mitte et oleksin ennast ühiskonnast ära lõiganud, aga vaatan seda kuidagi kaugemalt. Loen uudiseid, aga need ei haara mind enam nii palju, sest ma ei ürita aru saada, mis see lõplik tõde on.

Muidugi on mingid teemad, kus tuleb võtta seisukoht. Praegu võtame seisukoha, et Ukraina sõda on vale, teeme seda üksi, riigina jne. Samas ei tähenda see, et peaks kõikides teemades alati seisukohta võtma, või kui seda teed, siis see on lõplik.

• Olen mõelnud ebamugavate inimeste peale, kellele me ei taha hästi tähelepanu pöörata. Meil on nii palju inimesi, kes on heidikud, elavad sotsiaalmajades, ei käitu hästi, neil on vähe eeldusi ja nii ongi nad kuskil põhjas.

Me ei taha neid eriti vaadata, vaid tahaks, et nad oleks kuskil kaugel ära. Kedagi tegelikult ei huvita, ei meid, kes elame soojades majades ja oleme heade eeldustega, ega ka mitte riiki. Me lihtsalt tahaks, et nad oleksid vaiba all. Lükkame neid sinna.

Kui olukord läheb raskemaks, siis vaiba alla satub järjest rohkem inimesi ja üks hetk on suur õnnetus. Mind huvitab praegu just see vaibaalune seltskond.

• [Lavastajatööst:] Valmistan muidugi ette nii palju kui võimalik, sest ise näitleja rollis olles tahan, et lavastaja teaks, mida ta teeb – ehk siis püüan ise lavastajana sama. Ma ei pane kõike lukku enne esimest proovi, aga natuke võiksin ikka kaugemal olla kui need, kes esimest korda lugemisproovi tulevad.

"Romeo ja Julia" trupis on küll nii, et kõik näitlejad peale Ekke Heklese, kes mängib Parist, on minust vanemad ja töötanud teatris kauem. Mida ma lähen selle seltskonna ette niimoodi, et olen kõige targem. Mul on lihtsalt hea plaan, kuhu me võiks jõuda, ja enam-vähem tean, kuidas.

Pigem kuulan ära ja lasen neil endal rollid luua. Muidugi suunan ja teen niimoodi, et rollid oleksid omavahel koostöös ega hakkaks üksteist segama. Aga neid rolle oskavad nad valmis teha paremini kui mina, järelikult peavad nad seda ise tegema.

• Lavastamine on nagu ristmiku planeerimine: sa pead väga täpselt teadma, mitu sekundit valgusfoor põleb, ja ära kraadima, mis tooni see punane on. Aga ta peab ise põlema: sa ei saa minna valgusfoori õpetama, kuidas ta peab põlema, ta oskab seda paremini kui sina.
• Mulle meeldib maal olla. Mu isa elab maal ja siis lähengi nagu koju, tema juurde. Mulle meeldib teha midagi kasulikku, aga aju suhteliselt vähe kurnavat tegevust. Laome näiteks isaga puid või rohin, see meeldib mulle päris hästi.

Romantiline kujutlus metsas jalutamisest mulle meeldib, aga ise ma seda eriti ei tee. Mõtlen, et mis ma lähen sinna jalutama. Tundub, et ma ei saa sellele oma aega raisata, linnas on seda lihtsam teha.

• Elise Metsanurk, intervjuu: Peeter Kormašov, ""Romeo ja Julia" lavastaja: tõeline armastus ei kahjusta, järelikult see ei saa olla keelatud", EPL, 05.12.2022

• Läbiv joon lavastuses "Video: Täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses" on ärevus. Sa oled seda ka kirjeldanud kui "väljakannatamatu ärevus kolmes toas". Miks see ärevus sind praegusel ajal kõnetas?

Ma peaksin täpsustama, et see pole lihtsalt ärevus, vaid just see ärevus, mis tekib info üleküllusest või puudusest. See on pigem info- või teabeärevus, mis kõnetab mind seepärast, et praegusel ajal on tihti seda olukorda, kus ei saa toimuvat näha, vaid tuleb seda kellegi käest kuulda või kuskilt meediast. Kõik on nii segane ja uudistekanalite jutt on ainus aken selleni, mis maailmas päriselt sünnib. See info on alati puudulik ning kuna seda on nii palju, siis see põhjustabki ärevust.

• Miks sa tahtsid seda lavastust teha kolmes toas korraga?

See mõte sündis idee pealt, et kui meil on erinevad inforuumid ja hakkame seda füüsiliselt väljendama või lavastust tegema, siis mis on kõige parem viis selle inforuumi näitamiseks või tajumiseks.

Mõte kujunes pika aja jooksul, aga lõpuks jõudsime sinna, et ongi variant mudeldada seda inforuum ära, teha kolm pisikest mudelit ja tõsta need füüsiliselt erinevatesse ruumidesse.

• Elise Metsanurk, intervjuu: Ode Maria Punamäe, "Elise Metsanurk: lavastuse "Tuvid minestuses" ajendiks on info- või teabeärevus", ERR, 21.01.2021