Elizabeth Bishop

Elizabeth Bishop (8. veebruar 1911, Worcester, Massachusetts, USA – 6. oktoober 1979, Boston, Massachusetts, USA) oli Ameerika Ühendriikide luuletaja, prosaist ja maalikunstnik.

Luule

                               Siin kõrgel üleval
on majapraod täis lömmis kuuvalgust.
Inimese vari on kõigest ta kaabu suurune
ja lebab jalge ees, nagu ring, mille sees seisab nukk,
Inimene ise on püstine nõel, tipp sihitud kuu poole.
Ise ta kuud ei märka, ainult selle hiigelomadusi:
tunneb kätel imelikku valgust, mis pole kuum, ei külm,
mille temperatuuri kraadiklaas ei näita.

                               Aga kui liblikmees
teeb mõne harva, kuid juhusliku visiidi maa peale
siis tema näeb kuud teisiti. Ta laperdab välja
kõnnitee serva alt mõnest praost
ja hakkab närviliselt mõõtma majafassaade.
Tema meelest on kuu väikene auk taevalaes,
mis näitab, et taevas õiget varjualust ei paku.
Ta väriseb, kuid ronib asja uurima nii kõrgele, kui saab.
...

                               Kui sa püüad ta kinni
siis lase talle valgust silma. See on üleni tume pupill,
terve öö ise, mille karvane horisont tõmbub kokku,
kui ta jõllitab vastu ja suleb silma. Siis laugude vahelt
poetub üks pisar, tema ainuke vara, nagu mesilase nõel.
Ta peidab selle salaja pihku, ja kui sa tähele ei pane, siis
neelab alla. Aga kui sa vaatad, siis ta ulatab selle sulle,
jaheda kui allmaa-allikast ja joomiseks piisavalt puhta.

Elizabeth Bishop, "Liblikmees", tlk Märt Väljataga, Ninniku september 2006 (8)
- "The Man-Moth", Poetry Foundation (autori märkus: "Man-Moth: Newspaper misprint for "mammoth.""); kogumikust "The Complete Poems 1926-1979", Farrar Straus and Giroux, 1983

Me reisid oleksid pidanud olema sellised:
tõsised, graveerimisväärsed.
Seitse maailmaimet on väsinud
ja juba liiga tuttavad, aga ülejäänud pildid,
– arvutud, kuid ühtviisi nukrad ja liikumatud –
on võõrapärased. Sageli mõni kükitav araablane
või araablaste salk, küllap haudumas salanõu
meie kristliku impeeriumi vastu,
kuna kõrvalseisja osutab sirutatud käega
hauakivi, kalmu või sarkofaagi poole.
Datlipalmide oksad näevad välja nagu viilid.
Kuivanud kaevuga munakiviõu
on nagu diagramm, tellistest akveduktid
on tohutud ja tavalised, inimkujud
vajunud sügavale ajalukku või teoloogiasse
koos kaameli või ustava hobusega.
...

Seal kusagil lähedal
nägin pilti, mis kohutas mind kõige enam:
püha haud, mis ei paistnud eriti püha,
üks mitme haua seast lukuauguvõlviga kivibaldahiini all,
kõigile roosast kõrbest puhuvatele tuultele valla.
Avatud krobeline marmorküna, manitsussõnadega
püsivaks voolitud, kolletunud
nagu pudenenud lehmahambad;
poolenisti põrmu täis, ehkki see polnud enam
siia kunagi maetud vaese islamiprohveti põrm.
Peenes burnuses ülik vaatas seda huviga.

Kõike seda ühendas üksnes "ja" ja "ja".
Tee see raamat lahti. (Kuld koorub leheservadelt maha
ja teeb sõrmeotsad mustaks.)
Tee lahti see raske raamat. Miks me ei võinuks näha
vastsündinu kummardamist, kui seal viibisime?
– pimedus paotus, valgusvoog purustas kaljud,
leek, mis ei lõõtsunud, mil polnud värvi
ega sädemeid, õgis vabalt ja häirimatult õlgi
ja perekond koos loomadega tukkus laudas
– ja meie muudkui vaatasime oma lapsesilmad peast.

Elizabeth Bishop, "Üle 2000 illustratsiooni ja täielik register" ("Over 2,000 Illustrations and a Complete Concordance", poets.org, audio), tlk Märt Väljataga, Ninniku september 2006 (8)

Worcesteris, Massachusettsi osariigis,
läksin tädi Consueloga
hambaarsti juurde kaasa
ja istusin ja ootasin
teda ooteruumis.
Oli talv. Läks vara
pimedaks. Ooteruum
oli täis suuri inimesi,
jopesid ja mantleid,
lampe ja ajakirju.

Ühtäkki kostis
ukse tagant valuoie
– tädi Consuelo hääl –
mitte küll eriti pikk ega valju.
Ma polnud sugugi üllatunud;
teadsin juba siis,
et ta on üks tobe ja arg naine.
Mul oleks võinud hakata piinlik,
aga ei hakanud. Mis mind aga
tõesti üllatas, oli hoopis see,
et see olin mina:
minu hääl, minu suus.
Täiesti mõtlemata
olin ma ühtäkki oma tobe tädi,
mina – meie – muudkui langesime
saamata silmi lahti
National Geographic'u
1918. aasta
veebruarinumbri kaanelt.

Mispärast ma peaksin olema oma tädi
või mina ise või üldse keegi?
Mis sarnasused –
saapad, käed, meie pere hääl,
mida tundsin kurgus, või
isegi National Geographic
ja need hirmsad ripprinnad –
ühendasid meid kõiki omavahel
või tegid meist kõigist lihtsalt ühe?
Kui – ma ei osanud leida
õiget sõna – kui "hämmastav"...
Kuidas ma küll olin sattunud siia
nii nagu nemad ja kuulnud pealt
valuoiet, mis oleks võinud minna
valjemaks ja hirmsamaks, aga ei läinud?

Ooteruum oli valge
ja liiga palav. Suur must laine
vajus sellest üle
ja veel üks ja veel.

Siis olin ma seal tagasi.
Käis sõda. Väljas,
Worcesteris, Massachusettsi osariigis
oli õhtu ja lobjakas ja külm,
ja oli ikka veel viies
veebruar 1918.

Elizabeth Bishop, "Ooteruumis" ("In The Waiting Room", poets.org), tlk Märt Väljataga, Ninniku september 2006 (8)