Elly Griffiths

Elly Griffiths (kodanikunimi Domenica de Rosa; sündinud 17. augustil 1963 Londonis) on Briti krimikirjanik.

"Koolmekohad"

Tsitaadid väljaandest: Elly Griffiths, "Koolmekohad", tlk Nele Mikk, 2020.

Ärkamine on nagu surnuist ülestõusmine. Aeglane väljarabelemine unest, pimedusest kerkivad siluetid, äratuskella helin nagu Jeeriku pasun. Ruth rehmab käega ja paiskab äratuskella põrandale, kus see süüdistavalt edasi tiriseb. Oiates kangutab ta end maast lahti ja tõmbab ruloo üles. Alles pime. See pole loomulik, sõnab ta endale, krimpsutades nägu, kui jalad puudutavad külmi põrandalaudu. Neoliitikumiaegne inimene oleks päikese loojudes magama läinud ja päikesetõusuga ärganud. Miks me arvame, et õige on käituda vastupidi? Jääda uudistesaate ajal diivanile magama ja vedada end siis ülakorrusele, et kedrata peas viimati loetud krimkat, kuulata raadiost jutusaadet, loetleda enda uinutamiseks rauaaja matmispaiku, ja nüüd see — ärgata pimedas ja tunda end näruselt. See pole lihtsalt loomulik. (lk 7)
Ta paneb taldriku ja tassi kraanikaussi ning annab kassidele Sparkyle ja Flintile süüa. Samal ajal vastab ta pidevalt pilklikule oponendile. "Nojah, ma olen vallaline üksik ülekaaluline naine ja mul on kassid. Mis siis? Ja tõsi, ma räägin nendega mõnikord, aga ma ei kujuta ette, et nad mulle vastavad, ja ma ei teeskle, et olen neile enamat kui üks mugav söögiautomaat." (lk 10)
Täna on aga tee vaba ja ainult lakkamatu tuul puhub õhukest soolakihti esiklaasile. Ta pihustab sellele vett, ilma et märkakski, kolistab aeglaselt üle karjaresti ja ukerdab mööda vonklevat külateed. Suvel saavad puuladvad pea kohal kokku, moodustades müstilise rohelise tunneli. Täna on puud aga pelgad luustikud, paljad oksakäed taeva poole sirutumas. (lk 11)
Raadios arutleb keegi elu üle pärast surma. Miks me peame vajalikuks luua paradiisi mõistet? On see märk, et paradiis on olemas, või kõigest massiivsete mõõtmetega pettekujutelm? Ruthi vanemad räägivad paradiisist, nagu oleks see midagi väga tuttavlikku, nagu mõni kosmiline ostukeskus, kus nad oskavad orienteeruda, kus neil on tasuta päevaparkla pilet ning kus Ruth jäetakse igaveseks maa-alusesse parklasse kiduma. Kuni ta muidugi Uuesti Sünnib. Rudi eelistab katoliiklaste paradiisi, mida mäletab õpinguteaegsetest reisidest Itaaliasse ja Hispaaniasse. Tohutu pilves taevalaotus, viiruk ja suits, hämarus ja müstika. Ruthile meeldivad laotused: John Martini maalid, Vatikan, Norfolki taevas. Seegi midagi, mõtleb ta irooniliselt, kui ettevaatlikult ülikooli territooriumile pöörab.
Kui ta tõuseb rõskuse järele lõhnavast trepist oma kabineti poole, mõtleb ta esimese loengu peale: "Väljakaevamiste algprintsibid". Kuigi teda ootavad magistrandid, on neil isiklikku kaevamiskogemust vähe või puudub see sootuks. Paljud on välismaalased (sest ülikool vajab õppemaksuraha) ja külmunud Ida-Inglismaa pinnas tekitab neis kultuurišokki. Seepärast ei pääsegi nad esimesele väljakaevamisele enne kui aprillis. (lk 12)
Ümberringi seisab tuulest räsitud hüljatud silte, millel loendatakse mitmesuguseid linde, keda rabas võib kohata. Laudadega kinni löödud putka reklaamib jäätist, kriiskavad värvid küll nüüdseks luitunud. Tundub võimatu ette kujutada inimesi siin piknikku pidamas ja päikese käes jäätist limpsimas. See paik näib olevat mõeldud tuule ja vihma kantsiks. (lk 18)
Nad mööduvad puust linnuvaatlusvarjendist, mis toetub rabasse rammitud vaiadele. Seal pole muud kui krõpsupakid ja tühi kokapurk, mis vedelevad varjet ümbritseval platvormil.

Nelson osutab sammu aeglustamata prügile ja käratab: "Tõendikotti!" Ruthil tuleb tunnustada tema põhjalikkust, isegi kui kommetest vajaka jääb. Tal turgatab pähe, et politseitöö on nähtavasti arheoloogiale üsna lähedane ala. Temagi pistaks kõik leiukohal leiduva kotti ja märgistaks hoolikalt ära, et esemele konteksti anda. Temagi oleks valmis päevade ja nädalate kaupa tuhnima, et midagi olulist välja kaevata. Temagi, taipab ta ootamatu värinaga, tegeleb peaasjalikult surmaga. (lk 18)

Seekord kolksatab kühvel vastu metalli. Jätkates aeglast ja läbimõeldud tegevust, sirutab Ruth käe ja tõmbab eseme mudast välja. See kiiskab talvevalguses tuhmilt nagu kuuepennine jõulupudingus: tükk väänatud metalli, kujult nagu poolkuu.

"Mis see on?" Nelsoni hääl kostaks nagu teisest dimensioonist.

"Pakun, et kaelavõru," vastab Ruth äraolevalt.

"Mis pagan see veel on?"

"Ehe. Arvatavasti rauaajast."

"Rauaajast? Millal see veel oli?"

"Umbes kaks tuhat aastat tagasi," vastab Ruth.

Clough toob kuuldavale naerupahvaku. Nelson pöördub sõnatult kõrvale. (lk 20)

"Te olete siis veendunud, et tüdruk on surnud?"

Nelson vaikib hetke, enne kui vastab, kuna keskendub veoautost möödumisele.

"Jah," vastab ta viimaks. "Viieaastane laps kaob novembris ära ja temast pole kümme aastat märkigi. Ta on surnud, kindel see."

"Novembris?"

"Jah. Peaaegu päevapealt kümme aastat tagasi."

Ruth mõtleb novembrile - pimenevad ööd, raba kohal huilgav tuul. Ta mõtleb neist vanemaist, kes ootavad ja palvetavad, et tütar naaseks, kes võpatavad iga telefonihelina peale ja loodavad iga päev uudiseid kuulda. Lootuse aeglane murenemine, kaotuse nüristav kindlus. (lk 22)

"Selline juhtum," jätkab mees, "on reeglina vanemate kätetöö."

Ruth on rabatud. "Vanemad tapavad lapse ära?"

Nelsoni hääl on argine, põhjapoolselt kõlavad vokaalid lamedad. "Üheksal juhul kümnest. Vanemad on murest murtud, peetakse pressikonverentse, valatakse jõgede kaupa pisaraid, ja siis saame teada, et laps on tagaaeda maha maetud."

"Kui kohutav."

"Jah." (lk 22-23)

Aga siis pakuti talle tööotsa Norfolkis ja ta naine Michelle käis peale, et ta selle vastu võtaks. Edutamine, palgatõus ja "maal elamise võimalus". Milline tervemõistuslik inimene, arutleb Nelson Saltmarshile mõeldes, tahaks elada mingis kuradi maakolkas? Muud seal pole kui lehmad ja pori ja kohalikud, kes näevad välja nagu põlvkondadepikkuse intsesti viljad. Aga ta oli järele andnud ja nii nad Kings Lynni kolisid. (lk 24-25)
Aga huvi pakkus ta Nelsonile küll. Nagu kõik jõulised inimesed (ta nimetab seda meelsamini jõulisuseks, mitte jõhkruseks), eelistab temagi inimesi, kes julgevad talle vastu hakata, ja oma ametis ta neid sageli ei kohta. Inimesed kas põlgavad teda või lömitavad ta ees. Ruth ei teinud kumbagi. Ta oli talle kõigutamatult otsa vaadanud nagu võrdsele. Nelsonile tundub, et ta pole kunagi kohanud kedagi, eriti mitte ühtegi naist, kes endas nii kindel oleks kui Ruth Galloway. Isegi ta riietus - lohvakad riided, tossud - näisid väljendavat, et teda ei huvita teiste arvamus. Ta ei hakka end meestele meeldimiseks üles mukkima ega seelikuid ja kõrgeid kontsi kandma. Mitte et meestele meeldimises midagi halba oleks, muigab Nelson ja lööb kabinetiukse jalaga lahti, aga sellises naises, kes ei hooli oma veetlevusest, on midagi huvitavat või isegi värskendavat. (lk 25-26)
Automaatvastaja tuluke vilgub. Tal on eelaimus, et häid uudiseid ta sealt ei kuule, ja kui ta vajutab ESITA, osutub see õigeks. Ema kannatav ja kergelt hingetu hääl täidab toa.

"...kas tuled jõuluks koju. Ausalt, Ruth, sa võiksid veidi hoolivam olla. Simon andis endast juba mitu nädalat tagasi märku, eeldasin, et oled ka tulemas, sest pole mõeldav, et tahaksid jõulud veeta üksi selles kohutavas..."

Ruth klõpsab KUSTUTA ja ohkab sügavalt. Kõigest paari lühilausega on ema suutnud kokku võtta aastatepikkuse ärrituse ja varjatud alandused. Süüdistus hoolimatus käitumises, tema võrdlemine täiusliku Simoniga, vihje, et kui ta vanemaid ei külasta, koosnevad Ruthi jõulud Marks & Spenceri toidukarbist teleri ees. Veini häälekalt klaasi valades (ema hääl: "Kuidas sul alkoholikoguste piiramine edeneb, Ruth? Issi ja mina muretseme, et võid sõltuvusse sattuda...") koostab Ruth mõttes vastust. Ta ei esita seda kunagi näost näkku, aga on lohutav köögis ringi tammuda ja teravate loogikakildudega ema ego kärpida. (lk 27)

Ta lisas viimase killu, sest teab omast kogemusest, et ema võtab Peteri teema millalgi jõulude ajal nagunii jutuks. "Peter saatis meile kaardi... nii kahju ... kas sa üldse kuulsid? Kas tead, ct ta on nüüd abielus?" Et nende tütar lõpetaks vabatahtlikult suhte nägusa ja sobiliku mehega, on midagi sellist, mida Ruthi ema ei suuda elu sees alla neelata. Ruth märkas sama kalduvust ka sõprade ja kolleegide juures, kui teatas, et tema ja Peter pole enam koos. "Oi, kui kahju... Kas ta leidis kellegi teise? Ära põe, küll ta tagasi tuleb..." Ruth oli kannatlikult selgitanud, et ta oli nende suhte viie aasta eest lõpetanud sel lihtsal, ent üllatavalt keerulisel põhjusel, et ta ei armastanud enam Peterit. "Ongi," kinnitasid teised tema sõnu tähele panemata, "küll ta sellest uuest naisest peagi ära tüdineb. Vahepeal hellita ennast, mine massaaži, kaota vahest isegi mõni..." (lk 28)
Ruth lahkub pärast jõule vanematekodust niipea, kui viisakus lubab. Phil korraldab aastavahetuspeo, ja kuigi Ruth näriks endal tõtt-öelda pigem käe otsast, kui sinna kohale läheks, kinnitab ta vanematele, et on kohustatud minema. "See mõjuks mu karjäärile halvasti, kui ma ei läheks. Pealegi on ta osakonnajuhataja." Sellest saavad vanemad hästi aru. Nad mõistavad, et keegi võiks tahta karjääri edendamiseks peole minna. Kui põhjuseks tuua lõbutsemine, siis seda nad ei mõistaks. (lk 40)
Nüüdseks olen jäänud vanatüdrukuks ja ristiemaks ja lähen vaikselt hulluks, kududes kassidele omaenda juustest riideid, mõtleb Ruth, möödudes korralikult ühest mahtuniversaalist. Ta on peaaegu nelikümmend täis, ja ehkki pole võimatu, et tal võiks laps sündida, mainivad inimesed seda nüüd märgatavalt vähem. Talle sobib see suurepäraselt. Kui ta Peteriga käis, oli ainus asi, mis teda ärritas veel rohkem kui vihjed võimalike "pulmakellade" kohta, vihje, et ta võiks tahta "koduseks jääda". Kui ta kassid soetas, küsis ema otsekoheselt, kas need on "laste asemikud".

"Ei," vastas Ruth tõsiselt, "need on kassipojad. Kui mul oleks laps, oleks ta kassi asemik." (lk 41)

Haldjalik, iiri rahvusest, lokkis juustega Shona kuulutas ühtekuuluvust druiididega ja liitus nendega lausa öiseks valvuseks, kus nad istusid liival ja laulsid loitse, kuni tõus sundis neid liikuma sisemaale ja Shonat meelitas lootus kannutäiest Guinnessist kohalikus pubis. See ongi Shona juures huvitav, et tal võivad küll olla new-age'ilikud põhimõtted, aga neid saab peaaegu alati alkoholiga kummutada. (lk 42)
Aga kaks ülejäänud kirja on kirjutatud käsitsi joonelisele paberile - sellisele, mis pärineb paberiplokist ning mille serval on peenike punane äärejoon ja kiirköitja augud. Kirjutamiseks on kasutatud peenikest tindipliiatsit, mida nimetati Ruthi koolipäevil käekirjasulepeaks. Kirjastiil on loetav, kuid lohakas ning tugevalt vasakule kaldu. Mehe käekiri, nagu ekspert oli öelnud. Ruthile turgatab pähe, et tänapäeval kohtab käekirja haruharva. Tudengitel on sülearvutid, sõbrad saadavad e-kirju või tekstisõnumeid ning isegi kodutöid parandab ta arvutis. Ta tunneks une pealt ära ainult oma ema käekirja, mida ta näeb kohatult sentimentaalsetes õnnitluskaartides. "Ühele erilisele tütrele tema sünnipäeval..." (lk 52)
Nelson mühatab. "Mind kasvatati katoliiklikus vaimus," ütleb ta, "aga mu vanemad polnud erilised piiblihuvilised. Rohkem räägiti pühakutest, ühe või teise poole palvetamisest, roosipärja palvest. Issand - kümme aastat roosipärga iga jumala päev! Tunne oli küll selline, et see võttis tunde ja tunde." (lk 62-63)
"Uppunud maastikel," sõnab Erik laulval häälel, mis kaigub üle tuulest maha tallatud rohu, "on omaenda eriomane vägi. Mõtle Dunwichile, merest allaneelatud linnale, mille kirikukellad vee all helisevad. Mõtle sellesama ranna uppunud metsale, meie jalge alla mattunud puudele. Meis on midagi väga sügavat, mis pelgab maetud asju, asju, mida me ei näe."
[Ruth:] Minevik on surnud. Tema kui arheoloog teab seda ometi teistest paremini. Aga ta teab ka, et minevik võib olla kutsuv. (lk 99)
Öine tuul on pühkinud liiva kummalisteks kujunditeks ja vallideks. Mere ääres on see siledam, tühjadest austrikarpidest ja surnud krabidest triibuline. Väikesed nired suunduvad üle liiva merre ja mõnes kohas leidub ka suuremaid taevasina peegeldavaid veelompe. Ruth pladistab ühest taolisest läbi, meenutades ringpühamu väljakaevamiste suve ja viisi, kuidas liiv ta paljaste jalgade all oli tundunud. Ta tunneb peaaegu praegugi külma vee torget ja imelist valu merekarbikildudel astumisest. Õhtuks olid ta jalad pisikesi lõikehaavu täis. (lk 107)
Erik norsatab. "Kuidas see kutt üldse arheoloogiks sai! Kas ta ei mõista, et kui see piirkond oli püha neoliitikumi ja pronksiaegsete inimeste jaoks, siis oli see püha ka rauaaja inimeste jaoks? Et maastik ise on oluline. See on koolmekoht maa ja vee vahel, nii et muidugi on see eriline."

"Meie jaoks küll pole."

"Kas pole siis? See on National Trusti maa, looduskaitseala. Kas see pole meie viis teatada, et maa on püha?"

Ruth mõtleb National Trusti, Briti loodus- ja kultuurimälestiste kaitsefondi peale, kus vatijopedes naised müüvad lossiväravais suveniire. See ei vasta küll Ruthi ettekujutusele pühadusest. (lk 108-109)

Ruth mäletab, et kui ta alustas doktoriõppes, küsis Erik: "Kui tahaksid oma elutoast tuleviku arheoloogidele kaarti joonistada, siis mis oleks kõige olulisem?"

"Ee ... veenduda, et koostan täieliku asjade nimekirja."

Erik oli naernud. "Ei-ei. Nimekirjad on omal kohal, aga need ei ütle midagi inimeste eluviisi kohta, mida nad tähtsaks pidasid, mida nad kummardasid. Ei, kõige tähtsam asi on suund. Mis suunas su toolid seisavad. See näitaks tuleviku arheoloogidele, et kahekümne esimese sajandi kodu kõige tähtsam objekt oli üks suur hall nelinurk, mis seisis toa nurgas." (lk 111)

Ruth pöörab tagasi Delilah't vaatama ja näeb enda imestuseks, et nüüd annab naine Oceanile rinda. Kuigi Ruth on jaganud allkirju petitsioonidele, kus nõutakse naiste õigust avalikes kohtades rinnaga toita, tekitab selle praktikas nägemine talle kohutavat piinlikkust. Eriti sellepärast, et Ocean tundub olevat piisavalt suur tüdruk, et nurgapoodi krõpsude järele joosta. (lk 119)
[Nelson:] See on iga lapsevanema jaoks kõige hullem õudusunenägu. Kõige hullem, tõeliselt kõige hullem. Kui sul on lapsed, tundub maailm ühtäkki hirmutava paigana. Iga puurokk ja kivi, iga auto, iga loom, issand, isegi iga inimene näib korraga kohutava ohuna. Taipad, et teeksid kõike, ükskõik mida, et neid kaitsta: varastaksid, valetaksid, tapaksid, mis aga vaja. Aga mõnikord polegi midagi, mida saaksid teha. Ja see on kõige raskem asi üldse. (lk 122)
Ruthil lapsi pole ja ta pole ka kunagi last kandnud. Nüüd on ta peaaegu neljakümnene, ja mõeldes, et võib-olla ei saagi ta kunagi last, näib see kõik raiskamisena. Kogu see masinavärk, mis ta sees podiseb, tekitab igakuise veritsuse, tujukuse ja puhituse ning meeleheitliku vajaduse šokolaadi järele. Kogu see veevärk, mis tema sees koriseb, on kõik ilmaasjata. (lk 122-123)