Elo Lindsalu

Elo Lindsalu (sündinud 18. aprillil 1968 Tallinnas) on eesti kirjandusteadlane ja õppejõud.

Kirjutised ja sõnavõtud

• Teatavasti sõltub kirjandusteose vastuvõtt ja tõlgendamine lugeja omadustest, tema eelhäälestusest konkreetse teose suhtes või kirjanduse suhtes üldse. Kui lugejal on austus kirjatähe vastu, siis ta võib suhtuda ülima tõsidusega mõnda teksti, millega ehk autor tahtis lõbustada iseend ja oma kitsast elitaarset tutvuskonda. (lk 125)
• "Ruth" kõlas 20. sajandi algul kui modernse, emantsipeerunud naise manifest, tekitades küsimuse, kuidas sellisesse "uude naisesse" suhtuda. Kui noored ja haritud, Helsingis ja Pariisis oma tõekspidamisi ja arusaamu avardanud meesintellektuaalid ehk olidki küpsed Ruthi-suguse naisega ihaldatud Euroopasse reisima, siis vanem ja konservatiivsem lugejaskond ei võtnud teost just soojalt vastu. Valuliselt reageerisid arvustustes näiteks Aino Kallas ja Anna Haava. Huvitav on, et "Ruthi" ründasid ühtaegu nii rahvuslik-konservatiivse (parempoolse) kui sotsialistliku (pahempoolse) maailmavaate esindajad. (lk 126)
• Niisiis oli Randvere-Aavik (enne oma targa ja anderikka "Ruthi" väljajoonistamist) sarnaselt Nietzsche, Weiningeri, Krafft-Ebingi jt teoreetikutega väljendanud mõtteid naise vaimsest alaväärtuslikkusest, taandades naise üksnes armastajaks ja mehele mängukanniks. Kahtlemata tundis A. Kallas end puudutatuna taolistest "teooriatest", kuna need seadsid kahtluse alla tema eluunistuse saada suureks kirjanikuks. (lk 138)
• Naiselikkuse ja intellektuaalsuse ühendamise problemaatika kulmineerib novellis "Naine, kel oli aju". Kallas kirjeldab naiste eneseteostuse võimalusi, mis kehtivad ka tänapäeval: näiteks ilutööstust edendavad just naised, kes rakendavad oma vaimse potentsiaali üksnes traditsioonilise naiselikkuse teenistusse (novellis mainitakse suuri uuendajaid kaunistusvahendite ja moe alal). Traditsioonilise emadusekäsituse järgi pidi ema elama vaid lastele - ohverdama end järeltuleva põlve heaks, oma ajupotentsiaali aga parandama pojale. Nii on need kaks naiseks olemise viisi lähedased ka hoora- ja ematüübile Weiningeri naisteliigituses. (lk 138)
• Igal juhul näib Kallas olevat jõudnud mingile selgusele selles ideestikus. Novelli kirjutamisajaks oli ta kogenud mitmeid erinevaid rolle - abielunaise ja emana, samuti kirjaniku ja esseistina, kuid tema meistriaastad olid alles ees. Ta ründab satiiriliselt meeste eelarvamuslikku ja alahindavat suhtumist naiste mõtlemisvõimesse ja ühe sugupoole teisest kõrgemale tõstmist. Novelli traagilisest lõpplahendusest võib välja lugeda järgmist: naine ei saa enesemääramisel toetuda mehelikele naisekontseptsioonidele, see paneks teda oma sugupoolt halvustama või isegi vihkama. Kujundliku ajusuretamise kaudu osutab Kallas taolise mõtteviisi absurdsusele: arukat naist sunnitakse teesklema, et tal ajusid pole. (lk 139)
  • Elo Lindsalu, "Randvere "Ruthi" vastutekstid: S. Sarapuu "Saul" ja Aino Kallase "Naine, kel oli aju"", rmt: "J. Randvere Ruth 19.-20. sajandi vahetuse kultuuris", 2006, lk 125-141

• Triin Tasujat (21) ja Tuuli Tauli (24) seovad peale ühiste initsiaalide ka kokkupuutepunktid nende luules, millest järgnevalt juttu tuleb. Triin Tasuja kogu "Provintsiluule" pälvis 2009. aastal Betti Alveri kirjanduspreemia, Tuuli Tauli "Täiuslik ja turvaline" ilmus 2010. aasta kevadel. Kahte kogu ühendab eelkõige iroonia ja sarkasm, lõikav ühiskonnakriitika ja mitmesugune mässulisus. Protesteeritakse näiteks kultuuritu ja ilmetu elukeskkonna vastu; jõmluse ehk rullnokluse ja Tasuja ka keskkooli represseeriva olemuse vastu. Elluastunute pettumustundeid väljendavaid tekste kogumuljena üldistades võib öelda: isiklik muutub sotsiaalseks (kui mitte poliitiliseks). Luule toimib siin abiventiilina, teraapiana, kohati vist ka võitlusvahendina. Tasuja tundeskaala on lai, ulatudes ägedatest pursetest ja anarhistlikust eitamisest romantilise unistamise ning rahunenud mõtiskluseni. Tuuli Tauli emotsioonide intervallid on lühemad ja luule ise minimalistlikum. Samas on mõlemad konkreetsed, käegakatsutavad, mitte umbmääraselt luulelised.

Nende tundeväljendused võivad südamesse minna, irriteerida või kedagi vihale ajada, kuid külmaks nad lugejat ei jäta. Juba sellegi pärast saab nende luuletamise miinimumprogrammi täidetuks lugeda.

• [Tuuli Taulist:] Tõepoolest, tundliku provintsitari suu läbi pead sina tõde kuulda saama!
• Kui kunagi luuletas Marie Under härdalt agulist ja seegist, siis Tasuja suudab aleviku lagunevad paneelmajad – Loogi sõnul "postsovetliku kolkadekadentsi sümbolid" – sama mõjusalt oma luuleaineks moondada. Need luuletused ja Tauli Lasnamäe-pildistused pakuvad ilmekat lisa Eesti paneellinnakirjandusele.
• Tasuja jätkab omal moel meie isamaaluule traditsiooni, tuues fookusesse elu Eesti ääremaadel XXI sajandi algul. Lugedes nende luuletuste vahele Liivi "Eile nägin ma Eestimaad" (1904), märkan ehmatavat kooskõla sellega ja klassiku sõnade igikehtivust.
• Taulgi luuletab ikka iseendast, mida talle on eriliselt ette heitnud Mihkel Kunnus, kuid personaalsete elamuste võimendamist ei ole luule puhul küll mõtet taunida. Mõned Tauli luuletused loovad ängistavat atmosfääri, mõned väljendavad agressiivsustki, mis on aga depressiivsele hingeseisundile iseloomulik. Seda arvestades on väga kummaline "luules pesitsevat inimest" süüdi mõista ja heita talle ette eetika ja empaatia puudumist.
• Eks ole iga kirjutaja õigus vaimukalt paika panna mõni eriti ebameeldiv "inimolend", näiteks too "karaokebaari kauboi", nilbe ja ennasttäis tülitaja. Luuletus "tammide purunemine" võib ju oma vihas olla mõnele šokeeriv. Kuid miks peaks tundlik luuletaja alandlikult leppima laiutava, lärmava ja teisi mitte austava jõmmikultuuriga? Terav keel on tõhus enesekaitse – kas tõesti teavad seda ainult naised? Siinkohal kirjutan alla Tuuli Tauli luulekogu motole: "Kui otsustate võtta meilt kõik / jätke alles võimalus / sellest kirjutada // ja meie liik säilib".
  • Elo Lindsalu, "Armastuse ja vihaga", Sirp, 18.11.2010 (Arvustus: Triin Tasuja, "Provintsiluule", 2009; Tuuli Taul, "Täiuslik ja turvaline", 2010.)

• Lugedes kõike seda, mis Koidulast on kirjutatud ärkamisajast tänapäevani, selgub, et eri aegadel kerkib esile eelmisest alati veidi erinev Koidula. Iga uue teosega avatakse mingi uus tahk temast, suhestatakse ta isik või looming uue nähtusega või antakse juba teadaolevale loole uus tõlgendus, mis esitab teda taas teistsugusena. Nõnda, alati muutuva uurimisobjektina, võib Koidulat vaadelda ka märgina. (lk 567)
• Ka Koidulat on identifitseeritud teiste objektide kaudu, mis on andnud talle läbi ajaloo eri tähendusi: nii on temas nähtud eesti rahvusliku ärkamisaja sümbolit. Sümboliks pidas end Koidula isegi, on ta ju otsesõnu öelnud: "Ma olen oma rahvuse puhkev koit!", vastates küsimusele oma luuletajanime Koidula tähendusest. (lk 567-568)
• On irooniline, et tänastele eestimaalastele seostub kunagine ülev Emajõe ööbik kõigepealt niisuguse olmelise asjaga nagu raha. "Koidulat" võib siis käsitleda semiootilise objekti ehk märgina, mille tähenduseks on tema rahaline väärtus — 100 Eesti krooni. Samas on see 100-kroonine paber midagi enamat kui raha, põhjustades meie meeltes ka muid seoseid, mida analüüsides tulevad nähtavaks muud Koidula-tähendused. Mõeldes Koidulale kui väljavalitule, ainsale naisele Eesti raha "mehelikus" reas, võib mõistatada, millistest tähendustest valikul lähtuti. Kas 100-krooniselt vaatab vastu Koidula kui üks suuremaid eesti luuletajaid? Kas ta on seal kui eesti teatri rajaja ja esimene naiskirjanik? Või rahvusliku ärkamisaja suurkuju? Ehk on oluline hoopis Koidula välimus: uhkete lokkis juuste ja korrapäraste joontega naisenäo atraktiivsus võib ju täita ka esindusülesannet — turistidele on ilus "koidula" tõepoolest Eesti visiitkaart. (lk 568)
  • Elo Lindsalu, "Koidula kui märk", Keel ja Kirjandus 8/2000, lk 567–577

• Naiskirjanduse erikursust õpetan alates 2006. aastast, kuid ma ei ole nõus sildiga, mille sain 15. märtsi EPLis, kus üks üliõpilane nimetas mind "naiskirjandusele orienteeritud õppejõuks". Mõiste "naiskirjandus" hõlmab minu jaoks pigem mõtteraamistikku, milles teatud raamatuid magistriseminarides käsitleda, nende üle arutleda ja neist analüüsida, muidugi klassikalise teosekeskse proosaanalüüsi kõrval.
• Eestis võiks kaaluda "naiskirjanduse" termini asendamist hoopis "naistekirjanduse" omaga, sarnaselt mõistetega: lastekirjandus, meestekirjandus, noortekirjandus või naisteromaan. Maie Kalda arvates ei ole "naistekirjandus" nii halvustava kõlaga kui "naiskirjandus".

Sel juhul muidugi lähtuksime eeskätt auditooriumist – et teatud raamatute lugejaskond on enamikus naised.

• Eeva Park on väga õnnestunult kirjutanud naisekeha teemal. Selle kohta ütles tabavalt Eia Uus viimases seminaris: mehed võivad küll haaravalt ja meisterlikult kujutada (ette) naise tundeid ja mõtteid, nagu nt "Madame Bovarys" või "Anna Kareninas", aga ükski mees ei saa kirjutada sellist novelli nagu Pargi "Juhuslik" või "Naised" (viimase tegevuspaigaks on sünnitusmaja palat).
• Miks uurida naiste kirjutatud teoseid? Naisautorid kirjutavad sageli oma elust ja mind küll huvitab, kuidas teised naised saavad hakkama sellega, mis elus "juhtub". Samuti see, kuidas nad juhtunut, oma elukogemust, mõtestavad.
  • Elo Lindsalu ettekandes ümarlaual "Kas naiskirjandus on olemas?"; kokkuvõte: D.K., "Kas naiskirjandus on olemas?", Sirp, 21.04.2011